membraani. Fumaraadi reduktaasis liiguvad elektronid maatriksipoolselt kinoonilt Fe- S klastritele ja edasi aktiivtsentri FAD-le. Suktsinaadi dehüdrogenaasi korral liiguvad elektronid suktsinaadilt FAD-le ja edasi FeS klastritele ja sealt edasi kinoonile. ETF on membraanivalk, mille koostisesse kuulub üks FAD ja üks 4Fe-4S tsenter. Erinevalt kompleksidest I ja II on selles kompleksis ainult üks 67 kDa subühik, milles on 2 ennustatavat transmembraanset segmenti. Vähemalt 9 erinevat mitokondriaalse maatriksi dehüdrogenaasi on elektronide doonoriks sellele elektrone ülekandvale valgule. Elektronide allikad ETF valgule on: 1-4. 4 erinevat, ahela pikkuse spetsiifilist atsüülCoA dehüdrogenaasi 5. isovalerüülCoA dehüdrogenaas 6. 2-metüülbutürüülCoA dehüdrogenaas 7. glutarüülCoA dehüdrogenaas 8. sarkosiini dehüdrogenaas 9. dimetüülglütsiini dehüdrogenaas
aminohappejäägid väljaspool lipiidset kaksikkihti asuvad eelkõige hüdrofiilsed jäägid Erütrotsüütides esinev glükoforiin: 3 domeeni 1. N terminaalsed 72 ah jääki ekstratsellulaarses osas ulatuslikult glükosüleeritud 2. 19 ah hüdrofoobses transmembraanses osas 3. C terminaalsed 40 ah jääki tsütosoolis Transmembraanne osa võib moodustada ka tünni, nagu on see poriinide molekulides Paljud transmembraansed valgud sisaldavad rohkem kui ühte transmembraanset heeliksit Bakteriorodopsiinil, valguse energial töötaval prootoni pumbal on 7 ca 25 ah jäägi pikkust membraani läbivat heeliksit Transmembraansetele heeliksitele vastavad piirkonnad primaarstruktuuris on ennustatavad
kontekstis. Sellise kompleksi loomus on vastuoluline, kuigi nüüd on avastatud struktuuri infot mis leidis, et kaks vaba histidiini kordineerivad Ni2+ seondumist NikA-ga, leides sellega, et Ni+2-(L-his)2 on nikelofoori äratundev perplasmiline transporter. Selline süsteem on leitud mitmes patogeenses organismis nagu Vibrio parahemolyticus, Helicobacter hepaticus ja veel mõndades. NiCoT-i perekond koosneb monomeersetest ühe komponendi premeaasidest millel on kaheksa transmembraanset heeliksid, mis on leitud paljudes bakterites nagu patogeen H. Pylori ning paljdes arhedes ja seentes. Osades toimib see ainult Ni+2 iooniga, aga osades toimub selektiivselt Ni2+ ja Co2+ vahel, eelistades ühte metalli. Mõned niklist-sõltuvad patogeenid kasutavad nikli-ensüüme, et tulla toime näiteks inimkõhus oleva happelise keskkonnaga. Nikli toime valkudel, transkriptsiooni regulaatoridel ja metaboolsetel radadel
11 Nikotiini-, serotoniini-, glütsiini- ja gammaaminovõihappe retseptorid. 3-TM N-terminus on rakust väljas, C-terminus on raku sees. Ligandi sidumise kohas on N-terminusel (A) ning teine (B) ekstratsellulaarsel domeenil TM3 ja TM4 vahel. L-glutamaadi retseptori-Ca2+-kanali valgu subühik. 2-TM Mõlemad terminused on rakus sees ning ioonkanal kosneb viiest subühikust. Kaks transmembraanset domeeni. ATP aktiveerib. G-valguga seotud retseptorid - 7-TM 7-TM C-term on raku sees, N-väljas. Ei ole seotud ioonkanaliga. Signaaliülekanne toimub G-valgu kaudu, mis seostub C-terminaalse ahelaga pärast retseptori aktiveerimist. Seostumine toimub C-terminuse ja VI ning V subühikud ühendava ahela vahel. Signaaliülekandjad: monoamiinid (dopamiin, histamiin, serotoniin,
Esimese etapina toimub mRNA translatsioon. Järgneb raku translatsiooni mahasurumine ja viiruse RNA replikatsioon. Uute genoomide ja struktuursete valkude kogunedes toimub uute virionide moodustamine , mis vabanevad nakatunud raku purunemisel. Kokku kestab polioviiruse infektsioonitsükkel 5-10 tundi. Retseptor ja antiretseptor Polioviiruse retseptor PVR (CD155) on membraanne gülokoproteiin, mis omab kolme Ig- sarnast domääni (V- C2- C2) , transmembraanset domääni ja väikest tsütoplasmaatilist domääni. Polioviiruse seondamiseks on vajalik ainult PVR V- domään. Enamuste rihnoviiruste retseptoriteks on ICAM-1 membraanvalk. Antiretseptor asub polio- ja rhinoviiruste virionide pinnal paiknevate kanjonite- laadsete struktuuride põhjas. FMDV , coxackie A9 ja paljude teiste picornaviiruste kapsiiidid ei oma kanjoni struktuurilist pinda, ja arvatakse, et need viirused seonduvad raku poolsele
Püsiva ühenduse saamiseks T-lümfotsüüdi ja antigeeni esitleva raku või T-lümfotsüüdi ja märklaudraku vahel on vajalikud veel mitu T-raku pinnal olevat lisavalku. Iga T-rakk kannab oma pinnal ~30 000 identset antigeen-retseptorit (TCR). Iga T-raku retseptor on heterodimeer, mis koosneb kahest transmembraansest glükoproteiinahelast (α/β või γ/δ). Retseptoril eristatakse: Ekstatsellulaarosa hinge regiooni transmembraanset osa lühikest tsütoplasmaatiline osa Retseptori ekstatsellulaarosa koosneb kahest variaabelsest regioonist/domeenist (N-terminuse pool, T- raku membraanist kaugemal) ja kahest kontantsest regioonist/domeenist (T-raku membraanile lähemal). Kummagi polüpeptiidahela ekstatsellulaarosa igale domeenile (nii konstantsele kui variaabelsele) kinnitub üks suhkrujääk. Retseptori ekstatsellulaarosa on sarnane antikeha Fab regiooniga
moodustamist (eksperimentaalselt on näidatud, et ainult NS2 ekspressioon rakus on IB-sarnaste struktuuride moodustamiseks piisav). NS3 ja NS3A (ca 25 kDa) on orbiviiruse minoorsed mittestruktuursed valgud (samas on nad nakatatud putukvektori rakkudes mazoorsed valgud) ning kujutavad endast ühe ja sellesama mRNA (S10 mRNA) translatsiooniprodukte (erinevad AUG koodonid samas raamis). NS3 ja NS3A kujutavad endast integraalseid membraanivalke (glükoproteiinid), millel on kaks hüdrofoobset transmembraanset domääni. Need valgud sünteesitakse ER membraanil, modifitseeritakse ja transporditakse Golgi kompleksi kaudu rakkude plasmamembraanile. Eksperimentaalsed andmed näitavad, et NS3-valgud osalevad orbiviiruste virionide rakust vabanemisel (seega on nad funktsioonilt sarnased rotaviiruste NSP4 valguga), modifitseerides raku eksotsütoosi rada (interageeruvad eksotsütoosis osalevate valkudega). 3.3.4. Seondumine retseptorile ja sisenemine rakku
Mehhanismid, mille abil proteasoomides tekkinud peptiidsed fragmendid satuvad rakuvälispinnale kompleksis koesobivusantigeenidega. Selle protsessi tähtsus organismi rakulise immuunsuse seisukohalt (näit. kuidas T-lümfotsüüdid suudavad ära tunda viiruse poolt nakatatud rakke). Kui mingi rakk on viiruse poolt nakatatud ja raku valgusünteesiaparaat on hakanud tootma viiruslikke valke (vaatamata sellele, et need valgud ei pruugi omada üldse transmembraanset domääni ega saa membraaniga seostuda sel moel, nagu seda teevad "normaalsed" membraanivalgud), siis paratamatult ka osa viiruslikke valke lagundatakse proteasoomides, vastavad peptiidid pumbatakse ER-i, seal nad seostuvad MHC (suure koesobivuskompleksi klass I ) valkudega ning need omakorda jõuavad raku välismembraanile, kus nad tuntakse ära T-lümfotsüütide poolt. 9. Eksotsütoos. Ekso- ja endotsütoos tähendab membraaniga
Mehhanismid, mille abil proteasoomides tekkinud peptiidsed fragmendid satuvad rakuvälispinnale kompleksis koesobivusantigeenidega. Selle protsessi tähtsus organismi rakulise immuunsuse seisukohalt (näit. kuidas T-lümfotsüüdid suudavad ära tunda viiruse poolt nakatatud rakke). Kui mingi rakk on viiruse poolt nakatatud ja raku valgusünteesiaparaat on hakanud tootma viiruslikke valke (vaatamata sellele, et need valgud ei pruugi omada üldse transmembraanset domääni ega saa membraaniga seostuda sel moel, nagu seda teevad "normaalsed" membraanivalgud), siis paratamatult ka osa viiruslikke valke lagundatakse proteasoomides, vastavad peptiidid pumbatakse ER-i, seal nad seostuvad MHC (suure koesobivuskompleksi klass I ) valkudega ning need omakorda jõuavad raku välismembraanile, kus nad tuntakse ära T-lümfotsüütide poolt. 9. Eksotsütoos. Ekso- ja endotsütoos tähendab membraaniga ümbritsetud transportvesiikulite teket ja
võrrelda erinevaid bakterirühmi, siis PMF suureneb pH alanemisel ning tsütoplasma pH langeb keskkonna pH langedes. 4.1.1. Tsütoplasma pH reguleerimine prootonite transportimise abil. Bakteri tsütoplasma pH võib muutuda prootonite aktiivse transpordi tagajärjel. Oksüdatiivse hingamise tagajärjel transporditakse H + ioone hingamisahelas rakust välja ning F1F0-ATP-süntaas transpordib H+ ioone tsütoplasmasse tagasi. Lisaks kasutab bakter katioon-prooton antiportereid loomaks transmembraanset potentsiaali. Oksüdatiivse hingamise korral loob bakter PMF-i hingamisahela abil. Kui neutrofiil satub happelisse keskkonda, siis suurendab bakter hingamisahela geenide ekspressiooni, suurendamaks H + ioonide väljapumpamist tsütoplasmast. Samas kui F1F0-ATP-süntaasi ekspressiooni vähendatakse, et vähendada H + ioonide transportimist rakku. Streptococcus mutans'l, peamisel kaariese tekitajal, on ainult osaline
ajutiselt. See on oluline selleks, et oodata, kuni SRP seostub oma retseptoriga ja valk ei satuks tsütoplasmasse. Ülaltoodust tulenevalt on rakus seega kaks ribosoomide populatsiooni: 1) ER-seoselised 2) vabad (tegelikult on suur osa neist ribosoomidest seotud tsütoskeletiga, nii et päris vabad nad siiski ei ole) Kotranslatsiooniliselt ER-i membraaniga seonduvad valgud. 1) Transmembraansed valgud. Need on sellised, millel on üks või mitu hüdrofoobsetest aminohapetest koosnevat transmembraanset domääni, mistõttu nad jäävad ER-i membraani kinni. 2) Valgud, mis läbivad ER-i membraani ja satuvad ER-i luumenisse e. valendikku. Need transporditakse edaspidi Golgi kompleksi või lüsosoomi või hoopis eksotsüteeritakse rakust. kui sünteesitav valk on juba seondunud ER-i membraaniga, lõigatakse liiderjärjestus valgu küljest ära, seda toimetab ER-i valendikus leiduv ensüüm signaalpeptidaas. Valkude läbiminek ER-i
alanemisega kaovad ka organi erutuvus ja tema talitlus ning lõpptulemuseks on pidurdus: organ ei ole võimeline enam ärritajale reageerima. · Bioelektrilised nähtused närvi- ja lihaskoes. Erutuse membraaniteooria olemus. Selle teooria kohaselt tekitab biopotentsiaale ioonide mittetasakaaluline jaouts rakumembraanidel ja sellest tulenev liikumine. Puhkeolekus on rakumembraan elektriliselt polraiseeritud: membraani välispind on positiivse ja sisepind negatiivse laenguga. Seda transmembraanset potentsiaalise vahet nime. membraani puhkepotentsiaaliks. Raku- ja rakuvälise keskkonna potentsiaalise vahe tekke olulisemateks teguriteks puhkeolekus rakus on: *Põhiliste katioonide ja Na+) ning anioonide (valgumolekulidest moodustunud orgaaniliste anioonide A-, Cl- ja HCO-) mittetasakaaluline jaotus rakus ja rakuvälises keskkonna *Rakumembraani valikuline (selektiivne) läbilaskvus e pemeaablus erinevate ioonide suhtes; *Na+- ja
rakkudesse) muutub võimalikuks alles siis, kui konkreetsed haigusttekitavad geenid on isoleeeritud ning osatakse defineerida nende geenide poolt kodeeritud valkude biokeemilisi funktsioone organismis. Tsüstilise fibroosi (soolade transport rakkudest sisse ja välja on häiritud, kopsud, pankreas ja maks eritavad lima, mis soodustab nende organite infektsiooni ning haiged surevad sageli näiteks kopsupõletikku) põhjustab mutatsioon transmembraanset valku CFTR kodeerivas geenis, mis moodustab epiteelkudede rakkudes ioonkanaleid. Tsüstilise fibroosi puhul on püütud rakendada ka geeniteraapiat, nakatades inimese hingamisteede epiteelrakke modifitseeritud adenoviirusega, mille genoomi on viidud normaalne CFTR geen. Sel viisil on mõnikord saavutatud osalist paranemist, kuid see metoodika ei võimalda töödelda kahjustatud piirkondi teistes organites.
rakkudesse) muutub võimalikuks alles siis, kui konkreetsed haigusttekitavad geenid on isoleeeritud ning osatakse defineerida nende geenide poolt kodeeritud valkude biokeemilisi funktsioone organismis. Tsüstilise fibroosi (soolade transport rakkudest sisse ja välja on häiritud, kopsud, pankreas ja maks eritavad lima, mis soodustab nende organite infektsiooni ning haiged surevad sageli näiteks kopsupõletikku) põhjustab mutatsioon transmembraanset valku CFTR kodeerivas geenis, mis moodustab epiteelkudede rakkudes ioonkanaleid. Tsüstilise fibroosi puhul on püütud rakendada ka geeniteraapiat, nakatades inimese hingamisteede epiteelrakke modifitseeritud adenoviirusega, mille genoomi on viidud normaalne CFTR geen. Sel viisil on mõnikord saavutatud osalist paranemist, kuid see metoodika ei võimalda töödelda kahjustatud piirkondi teistes organites.
annaabi.ee 
