andumine, seejuures objektide nähtumusliku külje jäägitu usaldamine; keeleline väljendus, mis on suunatud sõnadele, keelemängule, „otsitud“ kujunditele. Kontseptism (hispaania keeles conceptismo, agudeza de concepto) on paradokslik, ideedega mängiv stiil; seob eideetilised- ideelised (kreeka sõnast eidos) kujundid mõistete ehk kontseptidega kaineks selguseks. Francisco de Quevedo (1580 – 1645) Tõlkinud Jüri Talvet (1987) ÜHELE TRÜKITUD TRAKTAADILE, MILLE KEEGI HIRMUÄRATAV LOBISEJA KIRJUTAS ÕPETATUD STIILIS1 Sain lugeda ma koidikute algeist ja päeva raugest, rammast sädelusest ja tunni tuleriidast, ehitusest ja tõusust, roosjalt õhetavaist palgeist ja purpurist ja lõkkeist verevvalgeist ja laipja päikse surmaväsimusest ja süte hõõges kuugi küütlevusest ja varjudest ja hämarustest kalgeist ja taevanõost, mis kokku rullis nahku, ja tähest tõbisest, näol kalbe vära,
1635. aastal sünnitas sõbratar ja teenijatüdruk Hélène talle tütre Francine´i, kes suri 1640. aastal, kuu hiljem lahkus siit ilmast Descartes'i isa. Need aastad polnud kerged ka teadustöös, kus väitlused Fermat ning tema enda kunagise õpilase Regiusega võtsid palju jõudu ja energiat. 1641. aastal ilmusid "Metafüüsilised mõtsiklused", mida Sorbonne heaks ei kiitnud, mida ründasid jesuiidid ja kõige ägedamalt hollandi ülikoolid. Descartes vastas igale traktaadile traktaadiga ning leidis kõigest hoolimata mahti avaldada 1644. aastal üks oma põhiteostest "Filosoofilised printsiibid". Välimusel olevat Descartes olnud väike suure peaga morn mees. Peale selle oli ta iseloomult ebameeldiv, kapriisne ja kade. Nii kirjutas ta Galilei kohta: ,,...mind tundvad inimesed oletavad, et pigem tema on minult üle võtnud, mitte aga vastupidi". Kui Descartes mainiski teiste teadlaste töid, ei viidanud ta neile iialgi. Ta oli väga
gravüürikabinetis, pariislastele iseloomulik vilgas kunstielu ning selle kõrval teine, boheemlaslik eksootiline Pariis, suurlinna ööilm koos ulja kombevabaduse ja kergemeelsusega lõid visiooni, mis oli määravaks Wiiralti loomingus kuni 1930. aastate alguseni ("Suplejad", "Naised silindritega" 1927,ofort, illustratsioonid A. S. Puskini poeemile "La Gabrièlide" 1928, ofort, vasegravüür, illustratsioonid F. Mauriaci esseele "Lisa Bosseut`traktaadile himurusest" 1928, ofort) jne. Näib, nagu oleks Pariisis 1920. aastatel toimunud Wiiralti arengus tõus ülespoole, mille tipuks sai 1930. aastate alguses võimas kolmik "Põrgu" (19301932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito). Neid töid võiks lugeda nii sisult kui vormilt Wiiralti loomingu esimese perioodi kokkuvõtteks. 1933. aastal toimus Wiiralti loomingus pööre realismi suunas.
kaasaegset Hans Christian Anderseni, nimetatakse ajakirjanduses peaaegu iga päev. Ikka leitakse uus tahk, otsitakse tema marginaalsemaid teoseid või kirjutatakse tema suhtumisest erinevatesse elu aspektidesse. 3. Peatükk. Mõned Kierkegaardi teosed. 3.1. Emb-kumb. ,,Emb-kumb" on Kierkegaardi kõige tuntum teos mis sündis pärast seda kui ta oli käinud Berliinis kuulamas Schellingi loenguid. Teos sarnaneb romaaline sama palju kui filosoofilisele traktaadile. ,,Emb- kumb" on teos mis mõtiskleb selle üle kas Kierkegaard tegi Regine Olsenist lahku minnes ikka õige otsuse. ,,Emb-kumb" jõuab välja religioosse vaatekohani. Ent tegemist ei ole süstemaatiliselt garanteeritud filosoofilise tõega: üksikisik ei ole Kierkegaardil paratamatusega kulgeva ajaloolise arengu koostisosa. Ta on täiesti vaba, temavalikud ei ole mitte millegi poolt tingitud.Vastupidi, ainult
teadlasest ja filosoofist. Kuid samas ka kui väga soojast ja hoolivast inimesest, kes hoolis endast nõrgematest rohkem kui iseenda heaolust. 12 Teaduse ja poliitika filosoofia kodutöö Kasutatud kirjandus: Galina Streltsova. Blaise Pascal. Vene keelest tõlkinud Andres Raudsepp. (Sisaldab lisana Pascali väiketeosed "Eessõna traktaadile tühjusest" ja "Kolm arutlust ülikuseisusest"). Sari "Suuri mõtlejaid", Eesti Raamat, Tallinn 1986 Blaise Pascal ,,Mõtted." tõlkinud Kristiina Ross Hortus Litterarum Logos 1998 http://et.wikipedia.org/wiki/Blaise_Pascal#Kirjandus 13
1635. aastal sünnitas sõbratar ja teenijatüdruk Hélène talle tütre Francine'i, kes suri 1640. aastal, kuu hiljem lahkus siit ilmast Descartes'i isa. Need aastad polnud kerged ka teadustöös, kus väitlused Fermat' ning tema enda kunagise õpilase Regiusega võtsid palju jõudu ja energiat. 1641. aastal ilmusid "Metafüüsilised mõtsiklused", mida Sorbonne heaks ei kiitnud, mida ründasid jesuiidid ja kõige ägedamalt hollandi ülikoolid. Descartes vastas igale traktaadile traktaadiga ning leidis kõigest hoolimata mahti avaldada 1644. aastal üks oma põhiteostest "Filosoofilised printsiibid". 1638 Descartes avaldas raamatu, mis sisaldas kolme esseed matemaatika ja teaduse teemadel ja "Arutlusi Meetodist" ("Discourse on Method"). Nende eesmärgiks oli harida mitte ainult teadlasi, vaid kogu maailma. Aastal 1641 Descartes järgis seda teosega "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" ("Meditationes de Prima Philosophia"). See
veel tundis egiptuse keelt ja kirjutas hieroglüüfide üle traktaadi. Ta pidas egiptuse kirjamärke ideograafilisteks; see oli aga ainult teatava määrani õige tolle hilisaja kohta, mil elas Horapollon, kuid hiljem viis see seisukoht uurijad egiptuse hieroglüüfide iseloomu tõlgendamisel valeteele. Hieroglüüfide lugemise esimesed katsed kuuluvad seitsmeteistkümne sajandi õpetatud sinoloogile jesuiit Athanasius Kircherile. Toetudes oma hiina keele tundmisele ja Horapolloni traktaadile, pidas Kircher kõiki egiptuse kirjamärke ideogrammideks. Ta püüdis raidkirjadest välja lugeda filosoofilisi sententse, sest ikka veel olid elus klassikaliste autorite traditsioonid, kes nägid Egiptuses kõrge tarkuse maad. Nii näiteks tõlkis Kircher ühelt raidkirjalt kahekümne kuuenda dünastia vaarao Uah-ib-re nime (Uahibra Psammetih I.), omistades märkidele sümboolse tähenduse, järgmisel viisil: "Jumaliku Osirise heateod tuleb
kirjutas hieroglüüfide üle traktaadi. Ta pidas egiptuse kirjamärke ideograafilisteks; see oli aga ainult teatava määrani õige tolle hilisaja kohta, mil elas Horapollon, kuid hiljem viis see seisukoht uurijad egiptuse hieroglüüfide iseloomu tõlgendamisel valeteele. Hieroglüüfide lugemise esimesed katsed kuuluvad seitsmeteistkümne sajandi õpetatud sinoloogile jesuiit Athanasius Kircherile. Toetudes oma hiina keele tundmisele ja Horapolloni traktaadile, pidas Kircher kõiki egiptuse kirjamärke ideogrammideks. Ta püüdis raidkirjadest välja lugeda filosoofilisi sententse, sest ikka veel olid elus klassikaliste autorite traditsioonid, kes nägid Egiptuses kõrge tarkuse maad. Nii näiteks tõlkis Kircher ühelt raidkirjalt kahekümne kuuenda dünastia vaarao Uah-ib-re nime (Uahibra Psammetih I, 7 s.), omistades märkidele sümboolse tähenduse, järgmisel viisil: "Jumaliku Osirise heateod tuleb
(kontsiilide) otsuseid. See tähendas Lutheri lõplikku lahkulöömist Roomast. Paavstivõim suhtus toimuvasse esialgu täieliku ignorantsusega. 16. sajandi algust on nimetatud ka renessansspaavstide ajajärguks. Selle avas Aleksander VI Borgia [14921503], kellel oli kolm või neli last, neist tuntuim hertsog Cesare Borgia, kes sai juba 18-aastasena 1493 kardinaliks ning prototüübiks Machiavelli kuulsale traktaadile ,,Valitseja". Aleksander VI järgnes tema vihavaenlane Julius II [150313], kes suurema osa oma valitsemisajast pidas sõdu. Ühe kaasaegse prantsuse pamfleti järgi ei olevat Peetrus paradiisiväravas paavsti ära tundnud, kuna too oli ilmunud sinna raudrüüs ja täies relvastuses. Leo X (Giuliano Medici) [151321] on peetud ateistiks paavstitroonil, kes armastas teatrit ning korraldas Vatikanis karnevale. 38-aastaselt paavstiks valitud firenzelast
annaabi.ee 
