KULTISM JA KONTSEPTISM (0)

Kultism ja kontseptism – 17. sajandi  Hispaania barokk -kirjanduses, 
eriti õpetatud luules omavahel võistelnud stiilid. 
 
Kultismi peaesindajaid on  poeet  Luis de Góngora (1561 – 
1627). Tema peateos on poeem „Soledades“ („Üksildused“). Tema 
kujundid  on ülimalt keerulised ja raskesti tõlgendatavad, tegu võib 
olla kõige keerukama loominguga maailmakirjanduses üldse. Raskesti 
„lahtimuugitavat“ stiili nimetatakse hermeetiliseks stiiliks, sellepärast 
on Góngorat nimetatud ka hermetistiks. Samuti kasutatakse kultismi 
ehk kulteranismi kohta tema järgi nimetust gongorism. 
 
Kontseptismi peaesindajaid on poeet Francisco de Quevedo 
(1580 – 1645). 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kontseptismi peateoreetik, samuti selle stiili rakendaja  
ilukirjanduslikus  proosas  on Baltasar Gracián (1601 –  1658 ). 
 
 
conceptism 
cultism, culteranism, gongorism 
 
Kultism ahk kulteranism ehk gongorism on eriti peen, 
erudeeritud,   kujundlik   stiil;   viskumine   maailma  meelelisse  olemusse, 
asjade  „sisse“  minek  luules,  ohjeldamatu  kujunditele või  kujutlustele 
andumine, seejuures objektide nähtumusliku külje jäägitu usaldamine; 
keeleline    väljendus ,  mis  on  suunatud  sõnadele,  keelemängule, 
„otsitud“ kujunditele. 
Kontseptism  (hispaania  keeles  conceptismo,  agudeza  de 
concepto)  on  paradokslik,  ideedega  mängiv  stiil;  seob  eideetilised-
ideelised  (kreeka  sõnast  eidos)  kujundid  mõistete  ehk  kontseptidega 
kaineks selguseks. 
 
 
Francisco de Quevedo (1580 – 1645)                  Tõlkinud Jüri Talvet (1987) 
 
 
 
 
 
 
 
ÜHELE TRÜKITUD TRAKTAADILE, MILLE KEEGI 
HIRMUÄRATAV LOBISEJA KIRJUTAS ÕPETATUD STIILIS1 
 
Sain lugeda ma koidikute algeist 
ja päeva raugest, rammast sädelusest 
ja tunni tuleriidast, ehitusest 
ja tõusust, roosjalt õhetavaist palgeist 
 
ja purpurist ja lõkkeist verevvalgeist 
ja laipja päikse surmaväsimusest 
ja süte hõõges kuugi küütlevusest 
ja varjudest ja hämarustest kalgeist 
 
ja taevanõost, mis kokku rullis nahku , 
ja tähest tõbisest, näol kalbe vära, 
kristaljaist lätteist, talitsevaist vahku. 
 
Ja kõik see oli neitsi peie pära , 
tark teadus, millest laibalehk ei lahku, 
lilled ja sära, käratsus ja plära. 
                                                           
1  Luuletus  on kirjutatud nähtavasti pärast  1613 . aastat, kui Góngora poeemi „Üksildused“ 
kultistlik stiil sai paljude teiste kirjanike, sealhulgas Quevedo pilkeobjektiks.