alged. Aju arenedes õpiti valitsema keelt ja huuli. Väidetakse, et inimkõne algas zestidest, mitte huigetest. 1932. a. Briti Entsüklopeedias väidetakse, et keel tekkis laulust. Esialgu inimesed lihtsalt laulsid ja ümisesid pikki häälikujadasid, väljendades oma emotsionaalset seisundit. Järk-järgult asendus laul kõnega. Uusim teooria muusika tekkest väidab, et keel ja muusika kujunesid ühisest protovõimest, mis oli oma loomult eelkõige muusikaline (Levmann 1992). Hiina ja Tai toonikeelte uurimisel on selgunud, et erinevatel helikõrgustel baseeruvate intonatsioonimallide kasutamine tundmuste väljendamiseks omandatakse ammu enne fonoloogilist väljendusoskust (kõnet). Selline võime on olemas ka loomadel, samuti väikelastel. Muusika on kommunikatsioonivahend. Juba ahvid tagusid vastu püütüve rütme, eesmärgiks territooriumi kaitsmine. Tekib dialoog, kus suhtlemine toimub märkide abil ja märgisüsteemi nimetatakse keeleks. Inimene areneb:
Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 51. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Lausemeloodia. Kõnes esinev helikõrguste liikumine. Põhisagedus, intensiivsus, aeg. Intonatsiooniga saab osutada jätkuvusele, lausetüübile, rääkija suhtumisele. 52. Mis on toon? Toon on sõnameloodia. Eristab mõnedes keeltes sõnatähendust. Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte (olenemine sõnarõhust, silpide arvust, grammatilistest omadustest) kohta! Hiina, tai, vietnami joruba, Rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu, 53. Millised on kuulmissüsteemi osad ja missugune on kõrva ehitus? Perifeerne osa koondab õhuvõnkumised ja muudab need närviimpulssideks, vahendav osa kuulmisnärvid, mis kannavad närviimpulsid ajju, ajukoore kuulmisala kõne tuvastamine ja sõnumi mõistmine
Kui I silp on lühike, siis on sõna intonatsioon vähe langev. Kui I silp on pikk, on intonatsioon püsiv. Kui I silp on ülipikk, on intonatsioon tõusev-langev. Sõna intonatsiooni kõrval esineb lause intonatsioon. Lause intonatsioonil 3 ülesannet: 1) osutada lause jätkuvusele 2) viidata lausetüübile (küsimus, hüüatus) 3) näidata rääkija suhtumist, emotsioone, kahtlusi jms. 49. Mis on toon? Näited toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta. Toon on sõnameloodia. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeltes eristab sõnade tähendusi helikõrgus; nt hiina, tai, vietnami, joruba ja mitmed bantu keeled. Tooniaktsendikeeltes sõltub toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest: nt rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu. 50. Millised on kuulmissüsteemi osad ja missugune on kõrva ehitus?
2) saab viidata lausetüübile (küsimus, hüüatus) 3) näitab rääkija suhtumist, emotsioone, kahtlusi jms. Täpseim esitus saadakse elektro-akustiliste instrumentide abil, mis fikseerivad helikõrguste liikumise kõverjoone kujul. Võib ka intonatsiooni paberile märkida ja uurida kuulmise põhjal või kasutada noodijoonestikku kuhu märgitakse iga silbi või vähemalt tähtsaimate silpide tooniikõrgused. 53. Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte kohta! Toon on sõnaintonatsioon. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides ja põhitooni liikumisest kujuneb kõne meloodiline joonis Toonikeeled on nt hiina, tai, vietnami, joruba. 54. Millised on kuulmissüsteemis osad ja missugune on kõrva ehitus? Kuulmissüsteemi osad: kõrv ehk perifeerne osa, kuulmisnärvid ehk vahendav osa ja ajukoore kuulmisala. Tajume helisid tänu kuulmissüsteemile. See jaguneb: 1) Perifeerne osa e. kõrv
sõna intonatsioon vähe langev. Kui aga esimene silp on pikk, on intonatsioon enam- vähem püsiv. On esimene silp ülipikk, on intonatsioon tõusev-langev.) Sõna intonatsiooni kõrval esineb lause intonatsioon. Lause intonatsioonil 3 ülesannet: 1) saab osutada lause jätkuvusele 2) saab viidata lausetüübile (küsimus, hüüatus) 3) näitab rääkija suhtumist, emotsioone, kahtlusi jms. 50. Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta! Toon on sõnameloodia, sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeltes eristab sõnade tähendusi helikõrgus, nt hiina, tai, vietnami, joruba ja mitmed bantu keeled. Tooniaktsendikeeltes sõltub toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest. Nt rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu. 51
Wiik). 49. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? · Intonatsioon ehk lausemeloodia. On häälekurdude võnkumise sagedus, see tähendab, et fonotatsioon määrab intonatsiooni. Näitab, kust üks lause lõppeb ja teine algab. Ilma küsisõnata küsimuste moodustamisel on abiks. 50. Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta! · Toon ehk sõnameloodia. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeles eristab sõnade tähendusi helikõrgus, nt hiina (4 tooni), tai (5 tooni) ja vietnami keel (6 tooni). Nt mandariini keel: · [han] rumal ühtlane kõrge · [han] haruldane langev-tõusev · [han] külm tõusev · [han] higistamine langev
1. lõpposas) vastandina Q1 ja Q3 "heitrõhule"). Teise, seni laiemalt levinud arusaama järgi on erilist rõhku püütud näha III vältes (Wiedemanni leiutatud terminiga "raske rõhk"). Toon ja toonikeeled. Leidub keeli, kus kõnetooni fonoloogiline varieerumine on veelgi olulisem, nii et häälikujada muutmata saab ainuüksi toonikõrguse abiga mitmeid eri tähendusi. Näiteks mandariini-hiina keel opereerib nelja fonoloogilise tooniga (madal, tõusev, langev, langev-tõusev). Toonikeelte tuntumad piirkonnad on veel Kagu-Aasia ja Sahara-tagune Aafrika.
Selline intonatsioon esineb nii väit- kui küsilausetes. Küsimuste puhul esineb sagedasti toonikontuuris ka nn "ülesastumise" (^H*+L). Küsimuste puhul on tendents kasutada kõrgemat põhitooni. Eelkõige spontaanses kõnes kasutatakse nt tagasiside ootamise märgina või muul eesmärgil fraasi või lause lõpus ka tõusvat intonatsiooni (L*+H%). Lisaks on tavalised madalate rõhuliste silpidega mustrid ja nn "allaastuv" intonatsioon. 50. Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta! Kõnes esinev helikõrguste muutumine ajas: sõnameloodia e toon. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse toonikeeled ja tooniaktsendikeeled Toonikeeltes eristab sõnade tähendusi helikõrgus hiina (4 tooni), tai (5 tooni) ja vietnami (6 tooni), joruba (Nigeeria) ja mitmed bantu keeled Toonikeeles ei sõltu toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest tunnustest;
annaabi.ee 
