August Gailiti ,,Nipernaadi" Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis"
hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe
Retsensioon ,,Toomas Nipernaadi" August Gailit "Toomas Nipernaadi" on August Gailiti 1928. aastal ilmunud ränduriromaan, "romaan novellides". Teose nimitegelane Toomas Nipernaadi on rändur, vagabund ning võõraste naiste meelitaja ja narritaja. Peategelane jagab lubadusi, kuid nende täideviimine ei paista teda eriliselt huvitavat. Siin kohal tundub, et kirjanik August Gailit on loonud naistele ideaalmehe ning meestele idooli. Kuid mis me õige Toomas Nipernaadis kui inimesest teame? Ei saa öelda, et ta oli vaba, pigem oli tegemist vangistusest pääsenud inimesega. Talv, külm ja masendav aastaaeg, hoidis Niperaadit kinni
"Või hiilib nagu kass vargsi alla," hüüab raevunud ema, "ning arvab, et ega ma ei märka midagi! Vaata, see on sulle käo kukkumise eest, ja see on Enekeni eest, ja see on muidu mu heast südamest, pojuke, et armastan sind ja oled mu südamele kallis. Et sind koerad pureksid ja sandid sööksid, sa soomülka ussipoeg! " ,,Toomas Nipernaadi" Naistegelased /---/ ,,Ütle mulle, armas Tralla, kes õpetas sind vaatama kõõrdi. Kas sa õpetaks ka mulle, see on nii kena."/--/ - Nipernaadi oskas inimeste puuduseid voorusteks lugeda Nipernaadi idee tekkis Gailitil berliinis teatritükki vaadates rütmilise elamusena, ühe mehe sammude kajana: mingisuguse ,,tam-tam-taa" meloodiana. Nipernaadilikkuse all võib mõista: iseloomu, eluviisi, vabadust, hullust, armastust Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada.
seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Ränduriromaan räägib kirjanikust, kes oli talviti töökas ja tubli pereisa ning abikaasa, kuid suviti kergemeelse ja häbematu ellsuhtumisega vaba mees, kes otsustas rändama minna. Uute seiklustega tulid alati kaasa uus minevik, elukäik ja amet. Aeg, mil ta kodust eemal oli, andis talle vabaduse ja selle pea igas mõttes. Tal ei olnud kohustusi ega mingit plaani, ta lihtsalt rändas mööda lõputut teed. Mina leian, et tegelaskuju Nipernaadi on Eesti kirjanduses ilmselgelt vabaduse kehastus. Kerge oleks elada ilma kohustuste ja reegliteta. Aga selge on ka see, et inimestel on tunded ja et lähedaste tundeid mitte haavata tuleb täita kohustusi ja ka kinni pidada nö kirjutamata viisakusreeglitest. Elada terve elu nii nagu Nipernaadi seda sai, pole tegelikkuses võimalik, see oleks liiga egoistlik. Reaalsem variant on võtta kogu elu kui üht pikka suvist rännakut
Toomas Nipernaadi ,,Toomas Nipernaadi" on August Gailiti 1928. aastal ilmunud ränduriromaan, ,,romaan novellides". Teos on jagatud seitsmeks novelliks. Novellid näitavad distantsi kahe inimese vahel ning selle kunsti. Teose nimitegelane Toomas Nipernaadi on rändur,vagabund ning võõraste naiste meelitaja ja narritaja, kes lubab neile midagi, kuid ei täida lubatut iial. Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine
iseloomud ja varjatud egoistlikud instinktid. Ka edaspidi ilmunud teostes pöördub kirjanik oma teostes ikka ja jälle tagasi kodumaale. Gailit suri 1960. a Rootsis ning on maetud Örebro kalmistule. Mälestusmärk Nipernaadile: 1995. aastal kirjutas Heino Puhvel Eesti Päevalehes: "Monumendi loomisel tuleks mõelda August Gailitile, kelle sünnikoht on Valga lähistel. Veelgi originaalsemad oleksid valgalased, kui nad püstitaks monumendi Toomas Nipernaadile, mis oleks esimene kirjandusliku kangelase monument Eestis. Nipernaadi on hingelt lõunaeestlane, nagu oli August Gailitki. Seepärast oleks Valga oma rahutu maastikulise profiili poolest õige asupaik rahutule Nipernaadile ja tema loojale." Mõned aastad tagasi plaanitigi Nipernaadi pronksi valamist. Mäletatavalt tegi Valga linnavalitsus projekti eesmärgiga hiljemalt 2002. aasta kevadeks paigaldada Toomas Nipernaadi skulptuur Valga Säde parki.
(1924). Gailiti loomingu kõrgperioodi algust märgistab novellikogu "Vastu hommikut" (1926), milles ta kirjeldas psühholoogilise veenvusega inimlikke kannatusi. Gailiti kirjandusliku loomingu tippsaavutuseks on romaan "Toomas Nipernaadi" (1928), mis sai suure edu osaliseks niihästi kodu- kui välismaal, muutes Gailiti kirjanikukuulsuse rahvusvaheliseks. Romaan koosneb seitsmest novellist, mille tegevustik areneb erinevates paikades, kuid mille ühendavaks lüliks on peategelane Toomas Nipernaadi, kelle seiklusi varakevadest kuni talve tulekuni teoses kirjeldatakse. Teos on omapärane juba kompositsioonilt, kuna seda saab käsitleda nii romaani kui novellikoguna (kriitikud nimetasid seda romaan novellides). Toomas Nipernaadi on iselaadseim kuju eesti kirjanduses tal pole nimekaimu ega tema ettevõtteil paralleele teiste eesti prosaistide teostes. Igal aastal kevade saabudes lahkub ta vabduse ajel linnast oma naise ja laste seltsist, et kolm aastaaega rännata tundmatuil teil
Kõik kommentaarid