Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Tõmmulendlane". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lendlane, tõmmulendlane, kolooniaid, suviste, tumepruuni, seljaga, karv, märgatava, kõhupool, kõrvad, aedades, eluviisiga, emasloomad, ehitistes, sündides, eluaastal, talveunes, suuremates, seintel, laes, asuda, haruldane2. Looduskaitseala asukoht lk 4 3. Kaitseala kaitsekord lk 5-6 4. Piusa koobastiku looduskaitseala kaitse-eesmärk lk 7 5. Piusa koopa ürgorg lk 8 6. Piusa koobaste ajalugu lk 9 7. Loodus lk 10 8. Tiigilendlane lk 11-12 9. Veelendlane lk 13-14 10. Tõmmulendlane lk 15-16 11. Habelendlane lk 17-18 12. Nattereri lendlane lk 19-20 13. Pruun-suurkõrv ehk suurkõrv lk 21-22 14. Põhja-nahkhiir lk 23-24 15. Piusa matkarada lk 25-28 16. Kokkuvõte lk 29 17
..................................12 Juttselg-hiir....................................................................................................................................12 Pisihiir...........................................................................................................................................13 Lendorav.......................................................................................................................................14 Brandti lendlane............................................................................................................................14 I osa Joonda kogu tekst kahelt poolt sirgjooneliselt (kehtesta rööpjoondus) Kehtesta vasaku veerise laiuseks 3 cm, parema veerise laiuseks 2 cm Kehtesta kogu teksti ulatuses lõikude vaheliseks kauguseks 1 cm Määra fondiks Times New Roman ning kirjasuuruseks 12 p Määra lõigu "Tiigikonn" reavaheks 1.5 ning lõigule "Lendorav" 2-kordne reavahe
seega nende püsima jäämine on väga oluline. Referaadis tutvustan kõigepealt tõmmulendlase ehituse ja elutegevuse eripärasid. Järgnevalt vaatlen, mis ohustab tõmmulendlast Eestis ja lõpuks esitan võimalikud meetmed, mida saaks võtta kasutusele, tõmmulendlaste kaitseks. 3 1. Tõmmulendlase iseloomustus Tõmmulendlane (Myotis brandti, metsalendlane, Brandti lendlane) on üks Eesti kaheteistkümnest nahkhiire liigist. Tõmmulendlane kuulub Eestis gruppi „paiguti levinud ja vähearvukad liigid“ ja on seetõttu kantud ka Eesti Punase Raamatu haruldaste liikide hulka. [2] 1.1. Tõmmulendlase ehitus Üldiselt sarnaneb tõmmulendlane ehituselt teiste nahkhiirtega (vaata Joonis 1.). Nahkhiired on ainukesed lendavad imetajad. Lendamisvõime tagab esijäsemete muundus lennuseks, kus sõrmede vahele jäävad naharibad. Teravate küünistega tagajäsemed on pisemad ja pööratud põlvedega selja
..................................................... 19 1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade.................................................................. 19 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)..............................................................20 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii).............................................................. 21 1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus)............................................................. 22 1.3.5 Tõmmulendlane (Myotis brandtii).............................................................. 23 1.3.6 Nattereri lendlane (Myotis nattereri)...........................................................24 1.3.7 Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)...............................................................25 1.3.8 Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssoni).............................................................26 2. MATERJAL JA METOODIKA................................................................
viimati 20. saj. alguses Eesti on talle levikupiiriks, rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Sellegipoolest ei pruugi ta Eesti imetajate faunast veel kadunud olla. Pähklinäpp on lihtsalt väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole niisama lihtne kohata. Välimuselt meenutab pähklinäpp hiirt, ainsa erinevusena on tal saba erinevalt hiirtest kohevate karvadega kaetud. Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast. Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes. Aktiivsed on pähklinäpid öösiti. Suveks valmistavad nad endale keraja pesa põõsastesse või puuokste vahele umbes 1...2 meetri kõrgusele maapinnast. Pesamaterjaliks on süljega kokkukleebitud rohukõrred. Talvel magab ta talveund maa-aluses urus kännujuurte all.
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest
alasid. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Halljänes (Lepus europaeus) Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. 23 Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
annaabi.ee 
