Vesitolmlemine (hüdrogaamia) Paljudel taimedel on kohastumus tõmmata ligi loomi, kes õisi tolmeldavad, võimaldades geneetilist rekombineerumist. Selliste õitega taimi nimetatakse putuktolmlejateks. Tolmeldajate ligitõmbamiseks on neil taimedel tavaliselt nektaariumid, mis toodavad nektarit. Tavalised tolmeldajad on linnud ja mesilased, kes mõlemad näevad värve ja eelistavad värvilisi õisi. Mõnel õiel on nektariviidad, mis näitavad tolmeldajatele, kust nektarit otsida. Need võivad olla inimestele nähtavad või ka ultravioletsed, nii et neid näevad ainult mesilased ja mõned teised putukad. Tolmeldajaid meelitatakse kohale ka lõhnaga. Mõningaid taimi, näiteks raitlill, hiid-titaanjuur ja söödav asimiina, tolmeldavad kärbsed, mistõttu nad levitavad raipelõhna. Tolmukad paiknevad putuktolmlejate õites niiviisi, et tolmuterad jäävad tolmeldajate keha külge
kasvu mittesugulaste poolt hõivatud ruumi. Fikseeritud strateegia: sõltub pikaajalisest tõenäosusest kohata samasse genotüüpi kuuluvaid juuri. Taimed on võimelised aktiivselt ressursse otsima; vältima stressi, kasutades tulevaste tingimuste indikaatoreid; tuvastama naabrite kohalolekut ja isegi naaberjuurte identiteeti. Toidulauda ohustav tolmeldamiskriis Tolmeldajate kasu inimesele: · majanduslikud aspektid 35% maailma taimetoodangust saadakse tänu tolmeldajatele · inimese tervisega seotud aspektid mesi ja meesaadused kui toit ja ravimid. Risttolmlemine tagab suurema puuvilja-, marja- ja seemnesaagi; viljade kvaliteedi; sünkroniseerib seemnete valmimise; seemnete parema idanevuse. Tolmeldajate kasu loodusele: · 85-92% kõikidest õistaimedest on putuktolmlevad · putuktolmlemine on enamasti ainus viis taimede suguliseks paljunemiseks ja geneetilise informatsiooni mitmekesistumiseks
õit. Tegelikult koosneb see paljudest väikestest õitest, mis avanevad järk-järgult äärest keskosa suunas. Järlikult õitseb võilill kauem kui ainult üksiku õiega taim. Tema õied ei tolmle korraga ning seemnealgmed viljastatakse erineval ajal. Kobarõisikuis ja tähkades avanevad õied järk-järgult alt ülespoole. Sgaeli on õisiku õied nii väikesed, et üksikult jääksid nad tolmeldajatel märkamata. Tervikuna on aga õisik putukatele hästi näha. Selleks, et teha õisikut tolmeldajatele veelgi ligitõmbavaks, võivad olla servmised õied keskmisest suuremad. Nii on see näiteks mitmesugustel korvikutel- karikakrail, teekummelil, rukkillel jt. Kõigis nende taimede korvikuis on servmised õied suured ja silmapaistvad, kuid steriilsed. Õisiku keskel aga on hulgaliselt väikesi, paljasilmaga raskesti eristatavaid õisi. Ka sarikõisikuis võivad servmised õied olla suuremad, näiteks karuputkel. (Martin et al,1998.lk 52)
vähem aega ja õietolmu ülekanne väheneb, hakkavad vältima nektarivaraste külastatud õisi, kui lülitumist uuele toidutaimele ei toimu, võib suurendada risttolmlemist, lülituvad uuele toidutaimele ja tolmlemine lakkab toimimast. Tolmlemise edukus ja allee efektid. Allee efekt ehk positiivne tihedusest sõltuvus on nähtus, kus populatsiooni suhteline kasvukiirus sõltub populatsiooni arvukusest positiivselt. Madala tiheduse korral on taimed tolmeldajatele vähem atraktiivsed. Tolmeldamise mõju taimekooslustele: vähenev seemneproduktsioon mõjutab otseselt organisme, kes toituvad taimeseemnetest. Taime ebaedu sigimisel mõjutab negatiivselt temaga mutualistlikes või antagonistlikes suhetes olevaid liike, ühe taime vähene sigimisedu võib mõjutada liikidevahelisi konkurentssuhteid koosluses. 18. Seemnelevi soodustav mutualism ja selle mõju taimekooslustele 19. Taimedevaheliste positiivsete interaktsioonide (soodustamise e.
peremeestaime hemolümfist Kõige olulisemad taimekahjurite parasitoidid on kiletiivalised (kiresvamplased, juuluklased, käguvamplased, pinelased jt) ja kahetiivalised putukad (kiinlased, kägukärblased) Soodsatel tingimuste ja arvuka esinemise korral võivad parasitoidid hävitada kuni 95% peremeesputukaist Liigirikaste õistaimedega äärealade tähtsus putukatele Põlluservades kasvavad õistaimed on oluliseks toiduallikaks tolmeldajatele (nii meemesilastele kui ka looduslikele mesilastele) ajal, mil põldudel õitsvaid kultuurtaimi ei leidu Nektar ja õietolm mitmetele teistele organismidele (nt liblikad)arja Röövtoidulised loomad Toituvad nii vastse kui valmikustaadiumis teistest organismidest, tappes ja süües oma ohvri kohe Hävitavad valimatult kõike kellest jõud üle käib Olulisemad on linnud, siilid, karihiired, konnad, sisalikud,
Maiglöckchen. Sugukond liilialised. Kasvukoht: taim kasvab puisniitudel, sega-, leht- ja okasmetsades, nõlvadel, aedades. Maikelluke on peenikese haruneva risoomiga, 15-25 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Pärislehed on juurmised, elliptilised ja kaarroodsed, ala- ja kõrglehed aga soomusjad. Lehtede keskelt kerkib õieraag, mille ülaosas on 5-10 valget kellukjat hästi lõhnavat õit. Õiepõhja kohev kude ja tolmukad on tolmeldajatele (peamiselt kahetiivalistele) söödaks. Emakate erikaelsus soodustab risttolmlemist, kuid võimaldab ka isetolmlemist. Õitseb mais ja juunis, tavaliselt juunis ja õied puhkevad järjekorras altpoolt ülespoole. Viljad küpsevad septembris ja oktoobris ning on oranz- või erepunased marjad, millest leiame 2-6 seemet. Marjad jäävad taimele talveni külge ja kaotavad oma mürgisuse; vilju levitavad linnud. Kasutamine: maikelluke on hinnatud ravim- ja ilutaim
* Õied on väikesed ja koonduvad rohkearvulistesse õisikutesse. Kõige levinum õisikutüüp on liitsarikas, mis koosneb rohketest osasarikatest. Õisikul on alati näha rohkearvuliselt tolmeldajaid, eriti kahetiivalisi. Viietine õis koosneb enamasti valgest või kollasest kroonist. Viis tolmukat on noores eas sissepoole kaldu õies, hiljem ulatuvad aga püsti õiest välja. Emakas koosneb kahest viljalehest, kaks seemnealget. Õis, kaasa arvatud emakaümbrine meenäre on tolmeldajatele hästi avatud. * Eriti iseloomulik on vilja arenemine ja ehitus. Valmimisel paisub sigimik ja hakkab pikkisuunas lõhenema, kuni eemalduvadki eri viljalehtedest tekkinud poolmed üheseemnelised osaseemnised. Osavilju nim ka ripikuteks, sest nad jäävad viljalehtede siseseinast tekkinud haruneva kandja karpofoori külge rippuma. Seeme liibub tihedalt viljakesta külge nagu seemnistel või on viljaseinaga koguni kokku kasvanud nagu teristel. Vilja tervikuna nim kaksikseemniseks.
Nüüd on kemotroofsetest sümbiontidest toitujaid leitud meres – mitte ainult riftiallikate ümbert, vaid isegi mõõna ajal paljanduva koralliliiva sügavamast kihist: ripsloomade, rõngusside, ümarusside, lameusside, limuste, käsnade ja vähkide seast. Mõnda peremeeslooma toidavad koguni mitut liiki bakterid. 61. Tolmeldamine kui sümbioosivorm ja liikidevahelise sugulise valiku nähtus. Tolmeldamine on mutualistlik kasulik taimedele ja tolmeldajatele. Harilikul viigipuul on kinnised, pirni moodi kotjad õisikud. Puud on kahekojalised. Ühtedel on õisikutes tolmukad ja viljatud emakad, milles elavad pahkvaablased. Teiste puude õisikuis on ainult emakad, ja nood viljuvad. Pahkvaablaste valmikud väljuvad oma kodudest isasõisikutest ja kannavad sealt kaasa toodud õietolmu ka emasõisikutesse, mis muidu ei saakski viljuda. 62. Pesaparasitismi näiteid putukail, lindudel jt.
annaabi.ee 
