Jälgisime, et büretti ei jääks õhumulle (õhumulli korral avasime keeduklaasi kohal kraani, et õhk saaks väljuda) ning märkisime titrandi nivoo algnäidu büretis. ▪ Proovi valmistamiseks mõõtsime mõõtesilindri abil koonilisse kolbi 50 ml kraanivett kooli kraanist. Lisasime kraaniveele mikrospaatli abil väheses koguses (paar kristalli) tahket indikaatorit ET – 00 (lahus omandas punase värvuse) ja vahetult enne tiitrima hakkamist ~2ml puhverlahust (reaktsiooni tasakaalu säilitamiseks fikseerib lahuse pH, sidudes vesilahuses kas hüdroksiidioone või vesinikioone, tiitrimine pean olema lõpetatud 5 minuti jooksul pärast puhverlahuse lisamist.) Lahusele lisati puhverlahus tõmbekapis, et vältida toksiliste ja ärritavate aurude jõudmist üldisesse klassi keskkonda. ▪ Vaikselt lahust segades lisas teine meeskonnakaaslane aeglaselt kolvis olevale
6. Kui ensüüm lisatud kõikidesse kolbidesse, siis asetasin proovid 10 minutiks elektripliidile püstijahuti alla keema. Keetmise lõpetasin 150 ml destilleeritud veel lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Jahutasin kolvid kraanivee all. 7. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust hakkasin määrama 0,02M vasksulfaadi lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisasin igasse kolbi 6 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvus violetseks. Hakkasin tiitrima ja tiitrisin seni, kuni kolvis olev proov värvus samblaroheliseks. Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse kogus ja vastavad suhkrute kontsentratsioonid olid järgmised: V C 0 proov 0,5ml 0,4 1 proov 7,9ml 7 2 proov 13,5ml 12 Invertaasi aktiivsuse määrasin valemi järgi:
töölahusega ning alles siis mõõtsin endale katseks vajaliku koguse lahust. Lisasin 20 ml lahusele nii palju destilleeritud vett, et 100 ml mõõtekolb oleks vastava kriipsuni täidetud. Loksutasin saadud lahust intensiivselt. Pipeteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 10 ml 5 kordse lahjendusega HCl lahust ning lisasin 3 tilka fenoolftaleiini. Büreti täititsin nullini täpse kontsentratsiooniga 0,1004 NaOH lahusega. Hakkasin tiitrima. Tilk haaval hakkasin büretist lahust tilgutama koonilisse kolbi, kus oli 5 kordse lahjendusega HCl lahus ning 3 tilka fenoolftaleiini. Lahuse värvus muutus roosaks, kuid kui seda loksutasin, siis värvus kadus. Lisasin büretist lahust tilkhaaval seni, kuni värvus ei kadunud HCl lahust koonilises kolvis loksutades ära. Kordasin katset veel 2 korda, et saada keskmine HCl tiitrimiseks kuluv NaOH kogus. Järele jäänud NaCl lahuse valasin selleks ette nähtud
• Mis on mõõtlahus? - lahus, mille konsentratsioon on teada • Mis on indikaatori pöördeala? - Indikaator muudab oma värvi teatud pH piirkonnas • Mispärast annavad ff ja mo KOH lahuse tiitrimisel soolhappega erinevaid tulemusi? - sest on erinev pH • Miks tuleb märga büretti ja pipetti loputada selle lahusega millega need täidetakse? - Et nendel ei ole teised lahused • Kas tohib tiitritava lahusega loputada kolbi, milles hakatakse tiitrima? Miks? Ei tohi, sest pärast tuleb uuritava lahuse suurem konsentratsioon. • Miks pole KMnO mõõtlahuse valmistamiseks otstarbekas võtta selle aine täpset kaalutist? Ta 4 kiiresti oksüdeerub õhu käes • kuidas toimub a) oksüdeerijate b) redutseerijate jodomeetriline määtamine? Oksüdeerumine põhineb nende reageerimisel KJ-ga, mille juures vabaneb ekvivalentne kogus joodi. Redutseerijate määramisel kasutatakse oksüdeerijana J2 lahust
Loputasin 100ml pipeti kaks korda uuritava veega (ehk külma kraaniveega), koonilised kolvid loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin 250ml koonilisse kolbi 100 ml kraanivett, lisasin 3 tilka metüülpunast. Tiitrisin 0,025M HCl lahusega (HCO3 ioonid reageerivad HCl-ga, HCO3(-) seob prootoni H+) vett kolvis pidevalt segades (loksutades), alguses oli lahus kollane, soolhappelahust lisades muutus see oransiks- üleminekuvärvus. Kui lahus oli muutunud oransiks hakkasin tiitrima ettevaatlikult, tilkhaaval, kuni lahus oli lillakasroosa ning HCl-i lisades värvus enam ei muutunud. Fikseerisin büretilt tiitrimiseks kulunud HCl lahuse ruumala.(kordasin tiitrimist ühe korra, tulemused langesid kokku, nii et polnud vaja 3. Korda tiitrida) V(HCl lahus)=12,25ml Arvutasin selle järgi HCO3 ioonide molaarse kontsentratsiooni CM=V(HCl)*CM(HCl)*1000mmol/(V(vesi)*1mol) CM(HCO3)=(12,25ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=3,0625mmol/l
kontsentratsiooni Cola-joogis määrama. Selleks bürett täitsin NaOH-ga. Keeduklaasi pipeteerisin 20 ml kindla kontsentratsiooniga HCl (0,0069 M). Töölahuse tiitrimine: 1. V=15,70ml 2. V=15,75 ml 3. V=15,67 ml NaOH kontsentratsioon: Järgmiselt määrasin Cola-joogi fosforhappe kontsentratsiooni. Selleks pipeteerisin 20 ml ettevalmistatud Cola-jooki 100 ml-see keeduklaasi eelnevalt 3 korda selle sama joogiga loputatud pipetiga. Määrasin pH ja hakkasin tiitrima NaOH lahusega 0,5 ml kaupa, määrates iga kord saavutatud pH. Saadud andmetest arvutatasin emj., korrutades pH 100-ga, E ja E/V. Tiitrisin kuni teise ekvivalentpunktini. Ka3 on väike, seega ei ole tarvis kolmandat H3PO4 prootoni tiitrida. E ja E/V järgi tegin graafiku, millest sain teada fosforhappe dissotsiatsioonikonstandid. Tulemused: Tiitrimise andmed: E(mV) Jrk nr VNAOH pH pH*10 E V E/V 0
Vees sisalduvad vesinikkarbonaadid hakkavad kuumutamisel üle 65 ±C lagunema 2HCO-3 ! CO2-3 + CO2 + H2O Sellest tingituna hakkavad kulgema järgmised reaktsioonid: Ca2+ + 2HCO-3 ! CaCO3 + CO2 + H2O Mg2+ + 2HCO-3 ! Mg(OH) 2 + 2CO2 Reaktsioonide käigus tekkivat sadet nimetatakse katlakiviks. 7. Kuidas te määrasite karbonaatse kareduse? Kui suur oli saadud tulemus? Vee karbonaatse kareduse määramiseks tuleb uuritavasse vette lisada indikaatorit MO või MP. Seejärel peab tiitrima vett soolhappelahusega seni kuni vedeliku värvus muutub kollasest oranzikaspunaseks. Selleks protsessiks kulunud soolhappe mahu järgi on võimalik arvutada karbonaatne karedus. CmM,HCO3=(VHCl[cm3]*Cm,HCl[mol]*1000[mmol])/(Vvesi[cm3]*[dm3]*1[mol]); [mmol/dm3] Tulemuseks sain 1,18 [mmol/dm3]. 8. Milleks ja kuidas te kasutasite vee kareduse töös triloon-B 0,025 M ja 0,005 M lahust?
Vees sisalduvad vesinikkarbonaadid hakkavad kuumutamisel üle 65 ±C lagunema 2HCO-3 ! CO2-3 + CO2 + H2O Sellest tingituna hakkavad kulgema järgmised reaktsioonid: Ca2+ + 2HCO-3 ! CaCO3 → + CO2 + H2O Mg2+ + 2HCO-3 ! Mg(OH) 2 → + 2CO2 Reaktsioonide käigus tekkivat sadet nimetatakse katlakiviks. 7. Kuidas te määrasite karbonaatse kareduse? Kui suur oli saadud tulemus? Vee karbonaatse kareduse määramiseks tuleb uuritavasse vette lisada indikaatorit MO või MP. Seejärel peab tiitrima vett soolhappelahusega seni kuni vedeliku värvus muutub kollasest oranžikaspunaseks. Selleks protsessiks kulunud soolhappe mahu järgi on võimalik arvutada karbonaatne karedus. CmM,HCO3=(VHCl[cm3]*Cm,HCl[mol]*1000[mmol])/(Vvesi[cm3]*[dm3]*1[mol]); [mmol/dm3] Tulemuseks sain 1,18 [mmol/dm3]. 8. Milleks ja kuidas te kasutasite vee kareduse töös triloon-B 0,025 M ja 0,005 M lahust?
Vees sisalduvad vesinikkarbonaadid hakkavad kuumutamisel üle 65 ±C lagunema 2HCO-3 ! CO2-3 + CO2 + H2O Sellest tingituna hakkavad kulgema järgmised reaktsioonid: Ca2+ + 2HCO-3 ! CaCO3 + CO2 + H2O Mg2+ + 2HCO-3 ! Mg(OH) 2 + 2CO2 Reaktsioonide käigus tekkivat sadet nimetatakse katlakiviks. 7. Kuidas te määrasite karbonaatse kareduse? Kui suur oli saadud tulemus? Vee karbonaatse kareduse määramiseks tuleb uuritavasse vette lisada indikaatorit MO või MP. Seejärel peab tiitrima vett soolhappelahusega seni kuni vedeliku värvus muutub kollasest oranzikaspunaseks. Selleks protsessiks kulunud soolhappe mahu järgi on võimalik arvutada karbonaatne karedus. CmM,HCO3=(VHCl[cm3]*Cm,HCl[mol]*1000[mmol])/(Vvesi[cm3]*[dm3]*1[mol]); [mmol/dm3] Tulemuseks sain 1,18 [mmol/dm3]. 8. Milleks ja kuidas te kasutasite vee kareduse töös triloon-B 0,025 M ja 0,005 M lahust?
Vees sisalduvad vesinikkarbonaadid hakkavad kuumutamisel üle 65 ±C lagunema 2HCO-3 ! CO2-3 + CO2 + H2O Sellest tingituna hakkavad kulgema järgmised reaktsioonid: Ca2+ + 2HCO-3 ! CaCO3 + CO2 + H2O Mg2+ + 2HCO-3 ! Mg(OH) 2 + 2CO2 Reaktsioonide käigus tekkivat sadet nimetatakse katlakiviks. 7. Kuidas te määrasite karbonaatse kareduse? Kui suur oli saadud tulemus? Vee karbonaatse kareduse määramiseks tuleb uuritavasse vette lisada indikaatorit MO või MP. Seejärel peab tiitrima vett soolhappelahusega seni kuni vedeliku värvus muutub kollasest oranzikaspunaseks. Selleks protsessiks kulunud soolhappe mahu järgi on võimalik arvutada karbonaatne karedus. CmM,HCO3=(VHCl[cm3]*Cm,HCl[mol]*1000[mmol])/(Vvesi[cm3]*[dm3]*1[mol]); [mmol/dm3] Tulemuseks sain 1,18 [mmol/dm3]. 8. Milleks ja kuidas te kasutasite vee kareduse töös triloon-B 0,025 M ja 0,005 M lahust? Lähtudes triloon-B ning Ca2+ ja Mg2+ vahelisest reaktsioonist, milles nii Ca2+ ja Mg2+
(näiteks urotropiini), et vähendada lahuste korrodeerivat toimet. 52. Karbonaatne karedus ja selle määramine(vt praktikumi töö). Karedust, mida arvutatakse HCO3 ja CO3 kontsentratsioonide järgi; NB! Kui samas vees Ca2+ ja Mg2+ ei sisaldu, ei ole ka karbonaatset karedust! Vee karbonaatse kareduse määramiseks tuleb uuritavasse vette lisada indikaatorit MO või MP. Seejärel peab tiitrima vett soolhappelahusega seni kuni vedeliku värvus muutub kollasest oranžikaspunaseks. Selleks protsessiks kulunud soolhappe mahu järgi on võimalik arvutada karbonaatne karedus. 53. Püsiv ehk mittekarbonaatne karedus ja selle määramine (vt praktikumi töö). põhjustavad vees lahustunud sulfaadid (CaSO4, MgSO4), silikaadid (CaSiO3, MgSiO3,), kloriidid (CaCl2, MgCl2) jt. Need soolad ei sadestu vee
annaabi.ee 
