vastu. Olles lugenud arvestavas mahus infot biodiisli kohta ning uskudes kirjutatut, et tal on lugematu hulk plusse ning uskumatult vaid üks puudujääk, siis otsustasin proovida oma autole tankida biodiislit taaskord enesekeskselt rõõmustasin, et tore on ju sõita odavamalt! Süvenemata veel infosse, et palju maksab biodiisli liiter ning milline või millised tanklaketid seda müüvad, lõin lahti oma 2004. aastal toodetud auto käsiraamatu ning kütuste ja tankimise peatükist terendas vastu mulle suur ja rasvane kiri: ,,No Biodiesel!". 2
Loomulikult juhib ta rohkem tähelepanu paganate brutaalsetele kommetele ja vähem kristlaste endi korda saadetule. Koloniseeriad vastandavad end alati koloniseeritavatele. Raamatu teine osa “Jakobsoni aeg” käsitleb rahvusliku ärkamisaega ning nn rahvusliku ajalooteaduse sündi. Hvostovi järgi sündis eestlaste(ja ka sakslaste)rahvuslik ärkamine vihkamise läbi. “Nii et Fitche ja Jakobsoni kõnede lähtepunkt oli sama-ühel terendas sakslaste ja prantslate , teistel eestlaste ja sakslaste vastasseis.”(lk 174) Et oma rahvast paremaks ja uhkemaks teha, tuleb teist halvemaks teha. Siin ei saa Hvostovile kuidagi vastu vaielda. Jakobsoni ajalookäsitlus oli tõesti must-valge ja eestlast ülistav. Samas, kas pole Jakobsoni ideoloogia oma aja nägu? Autor ütleb juba raamatu sissejuhatuses: “ Kui ütlus “suur aeg vajab suuri mehi” muutub tegevusjuhendiks, siis ei kerki
Stieglitzi kool jäi oma joonistuslikule käsitööle orienteeritusega Eesti kunstnikele kitsaks. Tekkis mõte minna õppima kuhugi välismaale. 1906. aastal siirdus Triik Helsingisse ja sealt edasi Ahvemaale. Ahvenamaa ahvatles kunstnikke. Maastik ise provotseeris kunstnikke tegema just selliseid maale. Muidugi ei maalinud nad neid fotograafilise täpsusega. Ikka valitses juugendstiil ja nii stiliseerisid kunstnikud motiivi vooklevateks joonteks ja lisasid värvi. Ees terendas Pariis. Jätnud sõbrad Mäe ja Tassa Helsingisse sõiduks raha teenima, maabus Triik juba 1906. aastal Pariisis. Mis tal viga äi ju rikas pangahärra. Aasta pärast olid kohal ka teised ja nii tekkis Pariisis ka Eesti kunstnike koloonia La Ruche'is (Mesipuu). Pariisi kunstielu oli tol ajal väga kirju: oli veel akademistlikku kunsti, 1905. aastal tulid lagedale foovid, Picasso leiutas kubismi. Igaüks võttis sealt midagi. Triik tutvus van Goghi, Gaugini ja Picasso loominguga
esimene peab olukorda lootusetuks ning pelgab, et peagi tapetakse nad mõlemad. Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset põgenes Lenin surmahirmust Soome, bolsevikud langesid tugeva surve alla ja samal oli riigi elujärg paranemas (Laqueur 1987). Malia (1994) tsiteerib liberaalsete kadettide liidrit Pavel Miljukovi, kelle mälestuste kohaselt oli Venemaal suve lõpuks kaks valikut vägede ülemjuhataja kindral Kornilov või Lenin. Mõlema alternatiivi puhul terendas ees autoritaarne reziim. Juhtus aga nii, et Kerenski egoismi, paranoilisuse ja valearvestuse tõttu mängiti ikkagi trumbid kätte bolsevikele. Nimelt jõudsid vägede ülemjuhataja kindral Kornilovini kuuldused, et kavas on järjekordne riigipöördekatse vasakult. Tema soov oli aga kehtestada sõjaväeline valitsus olukorra rahunemiseni ja mässuliste allasurumiseni. Kerenski oli esiti selle idee poolt, ent tõlgendas Kornilovi soovi hoopis tema putsi katsena. Peaminister kuulutas kindrali
Euroopa Liidu võimalus end maksma panna peitub poliitilises tsentraliseeritud otsustuse tulemis.12 Mis saab Euroopast edasi? Mitmedki futuroloogid on fatalistid, kuna ennustavad lõppu Euroopale, vähemasti sellisele, nagu me teda täna teame. Eurooplased ei moodusta ei rahvast ega rahvust; koos toimivad erineva oleku ja iseloomuga riigid, neil kõigil on omaenda poliitiline geograafia ja tunnused. Pole olemas Euroopat, vaid hoopis europaniseerumine ehk protsess. Pääs Euroopa Liitu terendas varem kui finišijoon, mille ületamine oleks justkui hüvastijätt eelmise kehva eluga. EL-iga ühinedes ei ületanud me mitte finišijoont, vaid hüppasime justkui liikuvale rongile, mille sõidusuund on ebaselge ja osalt ka meie enda kujundatav. Euroopa saavutusi ei tohi vaadelda kui üksikuid üritusi või Euroopa ülemkogu kohtumiste jada, vaid kui ajaloolist protsessi ja progressi. Euroopa on muutuv mõõt, mitte fikseeritud 10 Id.: lk 267 11 Id.: lk 268 12 Id.: lk 269
suunitlusega, selleks on saksa asi. Saksa misjonärid jõudsid 12. saj metsikusse tsivilseerimatusse Baltikumi, kristianiseerisid ja tsiviliseerisid kohalikud. Üldse keskajal oli baltisaksa iseseisvusajal keskne koht uurimises. Baltisaksa käsitluse põhiskeem - vallutati hõimud, tsiviliseeriti nad, võitlus Leedu vägedega ja Vene võimuga. Teine teema sisevõitlused Liivi ordu ja piiskoppide vahel. Ajaloolaste silme eest terendas Preisimaa võrdlus. Sellele Liivimaa iseseisvumisele järgnes 1558. aasta katastroof. Esile tõusevad piiskop Albert ja ordumeister Plettenberg seoses kahe sündmusega, Vene-Liivi sõda, aasta? ja reformatsioon. Baltsisaksa oma koolkond hääbus 20. sajandi 3-4 aastakümnel, osalt muutus natsimeelseks, osalt inimesed lahkusid elavate hulgast. Liivimaa keskaja uurimine jätkus peale II maailmasõda Saksamaal
Nikiase rahuleping jäi täimata, sest Sparta liitlased polnud nende selja taga kokku lepitud tingimustega nõus. Ateenas tõusis tol ajal esile aristokraatlikku päritolu kuid demokraadina esinev riigimees Alkibiades (Periklese sugulane ja hoolealune), kes võttis kindla suuna vaenu taasõhutamisele. Alkibiadese katse organiseerida Sparta-vastane liit Peloponnesoses lõppes küll lüüasaamisega suures lahingus Arkaadias Mantineia linna juures (418.a.). Kuid peagi terendas võimalus laiendada ateenlaste võimupiire lääne pool Sitsiilias. Paar väiksemat Sitsiilia linna (Egesta ja Leontini elanikud) palusid ateenlastelt abi Sürakuusa vastu. Ägedate vaidluste järel rahvakoosolekul, kus Alkibiades kõneles sõjaretke poolt ja Nikias selle vastu, otsustati 415. a. laevastik teele saata. Enne ärasõitu lõhuti ühel ööl Ateenas Hermese (teekäijate jumala) kujud tänavanurkadel, tõenäoliselt vältimaks laevastiku teelesaatmist
a. sõjast. Need olid kaks köidet tolleaegsete aastate illustreeritud zurnaalist. Lugesin need köited suure kiindumusega mitu korda järjest läbi. Möödus veidi aega ja nende kangelaslike aastate ajajärk sai minu jaoks 5 kõige kallimaks. Nüüdsest unistasin ma kõige rohkem asjadest, mis olid seotud sõjaga ja sõduri- eluga. Kuid see sai ka muus mõttes minu jaoks eriti suure tähenduse. Esimest korda terendas mulle seni veel ebaselge mõte sellest, milline vahe on nende sakslaste vahel, kes osalesid neis lahinguis ja nende vahel, kes jäid neist lahinguist kõrvale. Miks siis, küsisin ma eneselt, ei võtnud Austria neist lahinguist osa, miks minu isa ja kõik ülejäänud jäid neist kõrvale? Kas me pole siis samuti sakslased nagu kõik ülejäänud, kas me siis ei kuulugi ühte rahvusse? See probleem hakkas esmakordselt uitama minu väikeses ajus
annaabi.ee 
