Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad pikkus juba kuni 160 v 180 cm. Üldiselt polnudki kahekäe mõõk rüütli relv vaid jalaväelase relv (kahte kätt kasutades poleks rüütel saanud hobust juhtidagi). Tõenäoliselt hakkasid jalaväelased
Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj 4 veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad pikkus juba kuni 160 v 180 cm. Üldiselt polnudki kahekäe mõõk rüütli relv vaid jalaväelase relv (kahte kätt kasutades poleks rüütel saanud hobust juhtidagi). Tõenäoliselt hakkasid jalaväelased
Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati erinevaid mõõku · -enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis hiljem olid nad rohkem torkerelvad. · Mõõga kirjeldus rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. · Bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk -- teramiku pikkus oli u. 120-140 cm -- raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada. Amb koosnes mitmest osast: 1. kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest, loomakõõlustest, pärgamendist, Sellel oli eeliseks loomulikult tugevam löögijõud, kuid miinuseks see, et külma käes võis ta murduda. 2.laad 3
Pistoda - varaseim sõjarelv, kolmnurkne teravik, oluliseks nupp. Ketaspistodal on nupp kettakujuline. Neerupistodale (Nierendolch) annavad nimetuse ovaalsed/munakujulised laiendid käepideme juures, võivad olla nii ümmargused kui ka neerukujulised, kõige levinumad pistodad Eestist. Basilard ehk laia teraga pistodast kujunes välja uhkemaid pistodatüüpe - Sveitsi pistoda, millele on iseloomulik rohkete kaunistustega tupp. Cinqueda pistodal on teramiku laius tagaosas 5 sõrme. Vasaku käe pistodal on ettepoole kaarduv kaitseraud, sai blokeerida vastase mõõgalööke. Stilett on torkerelv , pika ja peenikese teraga, peamine salamõrvarite relv, ristlõige on ruut. Oda - tehakse vahet ratsaniku odal, jalaväelase odal, jahiodal ja viskeodal. Varasemal etapil ratsanikud ei kasutanud pikka torkeoda, vaid kasutasid viskeoda. Piik oli põhimõtteliselt pikk oda (4-5 m). Võitlusodadel ristlõige peaaegu romb, jahioda otsal
valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Taolisi mõõgapidemeosi valmistati Kuramaal, muistsete kurelaste või kurside töökodades. Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on pidemeosadest tunduvalt vanem, see tuleneb sellest, et muinasajal oli kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti
käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis 6 iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on pidemeosadest tunduvalt vanem, see tuleneb sellest, et muinasajal oli kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast,
lõikerelvad, siis 15. sajandil olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. 14. saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-ja-torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Hiljem olid mõõgad peamiselt torkamiseks. 14. saj. leiutati ka hoopis uus mõõgatüüp: nn. bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk, teramiku pikkus oli umbes 120-140 cm, raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada. Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt
tuleks, teisalt teine oluline funktsioon, nimelt ta tasakaalustab mõõka käes. On mugavam mõõgaga vehelda kui tagaosas on samuti mingi raskus. – käepide (tema sees roots) – kaitseraud (ühelt poolt aitab mugavamalt mõõka käes hoida, teisalt selleks, et vastase relv mööda teramikku libisedes kätte ei saaks lõigata) – teramik e terik – tera (lõikeosa) – „veresoon“ (kaheteraliste mõõkade keskmes on soon, see on tehtud mõõga teramiku kergendamiseks ning teisalt ka selleks, et mõõk oleks painduvam ning oleks mugavam võidelda). Enamikul veresoonega mõõkadel on ka spetsiifiline teramiku valmistatud viis ning need on sageli olnud damastseeritud. Ka Eestist on leitud pronksiaja mõõkasid. Näiteks Tehumardi peitleid sisaldas endas kahe lühimõõga katkeid ning odaosakatkeid. Sisaldasid endas võõrmaterjale Lõuna-Skandinaaviast. Sealt leitud esemed on Eesti pronksiajale
annaabi.ee 
