loomisel. Kõiki koode saab kõrvutada üldise koodi alusel, mis on neist lihtsam ja universaalsem. Eksisteerib märgirepertuaar (teatav loetletav hulk sümboleid). Kood tuletab neist sümboleist erinevuste ja opositsioonide süsteemi ja sätestab ühildumise reeglid. Leksikood tekib kui tähenduslike opositsioonide süsteem (ei pruugi sisaldada reegleid). Seetõttu on tema osaks lisatähenduste (konnotatsioonide) tekitamine. Lisandub subkoodi mõiste. Chandler: Koodid on sotsiaalsed, tekstuaalsed, interpreteerivad. Sotsiaalsed- loomulik keel (fonoloogilised, süntaktilised, leksikaalsed, prosoodilised /rõhud, intonatsioon, pausid/ ja paralingvistilised /hääle valjus, tämber, tõus ja langus, värin jmt/ allkoodid);kehakeel;tarbekaupade (riided, autod jmt);käitumiskoodid (rituaalid, rollimängud jmt). Tekstuaalsed(representeerivad)- teaduskeel, ka matemaatika; esteetilised (poeesia, draama, maalikunst, muusika jne) k.a klassitsim,
lauseteks, lõigud peatükkideks jne, vähemalt kahekordne kodeeritus, terviklik tähendus-kui on tekst,mis on korrastatud, siis ta üritab midagi sellist öelda, mis oleks terviksõnum ja mis meile kandastub terviksõnumina · tekstuaalsus- tekstilisus kui mõnevõrra protsessuaalne kui ka teksti parameetreid kandev nähtus, ntk kui rääkida filmist, siis räägime tekstilisest selles mõttes, et tal on tekstitunnused olemas · tekstuaalsed tähendused(vs keelelised tähendused) kontekst/kontekstuaalsus · kontekst: kultuurisituatsioonilised piirangud, mis piiravad kõneakti. Igal situatsioonil on teatud mõju tekstile ja tema tähendusele · kontekstuaalselt adekvaatsed tähendused (vs tekstilised või keelelised tähendused) intertekst/intertekstuaalsus põhiline kultuurimehhanism, millega iga kultuur tohututes tekstides korda loob olulised ebaolulistest välja sorteerida.
suulist olemust) - Lähtutakse esitusest, millega kaasneb teksti välispinna, muutumine Algtekst; arhetüüp Mentaalne tekst: hoolimata teksti suulisuse arvestamisest, Esituseelselt lauliku peas olemasolev ja teatud lähtutakse ettekujutusest, mis on omane viisil organiseeritud lähtematerjal. muutumatule tekstile. - tekstuaalsed elemendid - esituse üldreeglid Folkloristika 10. oktoober 2011 Rahvaluule kultuuritüpoloogia vaatevinklist Arhailine, klassikaline ja tänapäeva pärimus. Liigikeskne lähenemine- kultuuritüpoloogia. Liigikeskne lähenemine sobib Kultuuritüpoloogiline lähenemine sobib Pärimuskeskkonna sünkroonseks uurimiseks Rahvaluuleprotsessi järgimiseks pikema
teksti suulist olemust) - Lähtutakse esitusest, millega kaasneb teksti välispinna, muutumine Algtekst; arhetüüp hoolimata teksti suulisuse arvestamisest, Mentaalne tekst: lähtutakse ettekujutusest, mis on omane Esituseelselt lauliku peas olemasolev ja muutumatule tekstile. teatud viisil organiseeritud lähtematerjal. - tekstuaalsed elemendid - esituse üldreeglid 10. oktoober Rahvaluule kultuuritüpoloogia vaatevinklist Arhailine, klassikaline ja tänapäeva uurimus Liigikeskne lähenemine kultuuritüpoloogia Liigikeskne lähenemine sobib: Kultuuritüpoloogiline vaatepunkt sobib: - Pärimuskeskkonna sünkroonseks - Rahvaluuleprotsessi jälgimiseks uurimiseks pikema perioodi vältel ( nt.
Küsimus on: `Kuidas see valib?' süsteemvõrgustik ainult modelleerib potentsiaalset käitumist, kuid kui me tahame mõista, miks organism käitub teatud moel aktuaalsel juhul, tuleb meil mõista, et probleemilahendaja valib olemasolevate käitumisvalikute vahel pärast olemasoleva situatsiooni mitmete komponentide sobitamist selle universumitunnetuse pikaajalisemate aspektidega. Daniel Chandler jagab koodid · Sotsiaalsed · Tekstuaalsed · Interpreteerivad Mitu koodi koos sünkretism. Vrd Fawcett SOTSIAALSED KOODID laiemas mõttes on kõik semiootilised koodid "sotsiaalsed" loomulik keel (fonoloogilised, süntaktilised, leksikaalsed, prosoodilised /rõhud, intonatsioon, pausid/ ja paralingvistilised /hääle valjus, tämber, tõus ja langus, värin jmt/ allkoodid); kehakeel; tarbekaupade (riided, autod jmt); käitumiskoodid (rituaalid, rollimängud jmt). TEKSTUAALSED (representeerivad) koodid
Armastuskolmnurga lugu, mida Unt hakkabki edaspidi läbi kirjutama. Lisateemad, mille juures on poliitiline kihistus: komsomoli organisatsiooni tähendus, nõukogulik jutt (tekitab ka vastukaja ja poleemikat). Armastusloo esitus mõjub revolutsiooniliselt (paljalt ujumine jne, märgid, mida 1950ndate stalinismi järgne kirjandus ei tundnud, mõjus sellel taustal uutmoodi ja radikaalselt). Mitmehäälne Unt alates teosest ,,Võlg" (erinevate tegelase hääl, kuid Undile iseloomulikult erinevad tekstuaalsed kihistused hakkavad ühte suurte hunnikkuse koonduma). Teoses ,,Võlg" tsiteeritakse ja peegeldatakse prantsuse filme (ei räägi ainult tegelane, vaid maailm). Tegemist on sisemonoloogina antud tekstiga. Murrangu algas 1964. aastast, muutused jätkuvad. Kaks esimest raamatut on I periood. Ülemineku teos ühest perioodist teise on ,,Elu võimalikkusest kosmoses" (1967) realistlik lugu, imelik jutustamistehnika. Vaatepunkti vaheldus. Annab tegelastele hääle, kes veavad lugu edasi.
õnnetustest. Edu sõltub keelest. Reklaam olgu lühike ja selge, pilt ja keel peavad teineteist rikastama, sõnade otsene ja ülekantud semantika, fraaside mitmetähenduslikkus ja implikatsioonid, loodavad mõtteseosed, stiilivõtted. Kui reklaamis toodet lihtsalt kirjeldada, ei vii see eesmärgini, keelevõtted jäävad otstarbeta. Võib kasutada küll ilukirjanduslikke võtteid, ent pragmaatilistel eesmärkidel. Reklaamianalüüsi lähtekohad: Reklaamide ülesehituses kasutatavad tekstuaalsed valikud järgivad kindlaid malle või mustreid. Teksti lingvistiliste tunnuste tõlgendamine on seotud teiste tekstide samade tunnustega, st osa reklaamide mõjust põhineb intertekstuaalsusel. Nt kui filmiklippi kasutatakse reklaamis, peame enne filmi teadma, et reklaam mõjuda saaks. Reklaamid on stereotüüpse vormiga kommunikatsiooniakt – omaette žanr. Ainus võimalus žanri uurida, on vaadata, kuidas need on tehtud.
„Via regiaga“ seoses on Unt maininud ka seda, et see on kuskil umbes see aeg, kus ta jõuab äratundmiseni, et igasugune kirjutamine on tegelikult enese paroodia. Psühhomodernistlik Unt hakkab selles ajas lõppema. Kokkuvõtteks 60ndat/70ndad: psühholoogilised pained, autobiograafiline taust, ühele peategelasele keskendumine, subjektiivne tekst, neurootiliselt abitu peategelane, materiaalne paine, psühhoanalüüs, tekstuaalsed esperimendid, fragmentaliseerivad võtmed, iroonia, Kokkuvõtteks loomingust: ta suutis alates 60ndatest aastatest kuni 90ndate alguseni olla koguaeg Eesti avangardkirjanduse eesotsas. Kui tollast konteksti läbi vaadata, siis ta juhib olulisi proosamuutusi kõige esimesena. Jaan Kross (1920-2007) Ta õppis Tartu Ülikoolis. Kross, osalt ka põrandaaluses vastupanuorganisatsioonis, arreteeritakse saksa okupatsiooni ajal. Kui
annaabi.ee 
