rahulolematu. 22. Seega on faustiliku tegelase eluhoiak aktiivne: tema eesmärk on otsida tõde ja armastust, mis on üllam kui Mephisto poolt pakutav primitiivne õnn. 23. Faust ja Mephisto on keerulisemad tegelased, kui esmapilgul paistab: nende loomisel pole lähtutud must-valgest printsiibist, sest neis on nii head kui ka kurja. 24. Kultuuriloos on faustilik tegelane tavaliselt üksi või seotud võrdväärse vastandtegelasega, tegelaspaar kehastab aga ühelt poolt loovat ja teisalt hävitavat alget. 1.1. Tegelased · Mefisto (Kurat) · Issand · Faust peategelane; nn katsejänes; teadlane, kes ei ole endaga rahul. · Waqner kabineti teadlane, keda ei huvita väline elu. Tahab luua kuntslikult inimese. · Margareta 1.2. Lõik Kes Sündmus Kommentaar Mefisto Kirjeldab inimeste elu
mõistuse" esindajaks pidada talupoega Sancho Panzat, kes on don Quijotet kannupoisina valmis teenima üksnes seetõttu, et too temast saare valitseja teha lubab. Säärast kaht hullu pole maailmas veel nähtud, ütleb don Quijote ja Sancho kohta Sansón Carrasco "Don Quijote" 2. osa alguses. Põhjendatult on näidatud, et ei kummagi - don Quijote ega Sancho - teadvuses nähtu üleminekuid, liikuvust, mis on vajalik n.ö. normaalseks mõtlemiseks. Juba sellega vastandub Cervantese tegelaspaar neid romaanis ümbritsevatele teistele inimestele. Don Quijote teadvus liigub valdavalt ühelainsal (mälestuste, kujutluste) tasandil, Sancho Panza mõtleb aga peaaegu ainuüksi maistest asjadest - temagi loob neist endale illusiooni, mis teda juhib. Ent paneme tähele, don Quijote ja Sancho ei ole mingi tavaline narripaar - erinevalt sellest, millena neid kirjanduses hiljem korduvalt on püütud kujutada. Don Quijote on hull vaid siis, kui tema meeli hõivavad
komöödiazanris. Raha- ja vaimuilma suhteid avatakse käänakurohke intriigi ja teravmeelse dialoogi najal. Intriigi käivitab rikka ärimehe Vestmanni andetu väimees Ludvig Sander, kel on vaja oma seltskondlikku positsiooni kirjanikukuulsuse abil toetada. Ta ostab koolivend Tiit Piibelehelt romaani käsikirja ning võidabki sellega kirjandusauhinna. Piibeleht aga kasutab omakorda Sanderit ära, et kosida endale Vestmanni noorem tütar. ,,Pisuhännda" keskne tegelaspaar ongi Vestmann ja Piibeleht. Nad peidavad endas üllatusi ja paradokse. Omal jõul elus läbilöönud vestmann pole lihtsalt tahumatu tõusik, vaid oskab nautida äriajamise kunsti; muretu boheemlasena mõjuv Piibeleht ilmutab oma elu korraldamisel ootamatut praktilisust ja kavalust. ,,Pisuhända" on peetud säravamaiks eesti komöödiaks. · Uus romantismi mõiste ja sümbolism luules (Verlaine, Baudelaire- iseloom luulet) · Estetism, Valdi elu ja looming
valmis teenima üksnes seetõttu, et too temast saare valitseja teha lubab. Säärast kaht hullu pole maailmas veel nähtud, ütleb don Quijote ja Sancho kohta Sansón Carrasco "Don Quijote" 2. osa alguses. Põhjendatult on näidatud, et ei kummagi - don Quijote ega Sancho - teadvuses nähtu üleminekuid, liikuvust, mis on vajalik n.ö. normaalseks mõtlemiseks. Juba sellega vastandub Cervantese tegelaspaar neid romaanis ümbritsevatele teistele inimestele. Don Quijote teadvus liigub valdavalt ühelainsal (mälestuste, kujutluste) tasandil, Sancho Panza mõtleb aga peaaegu ainuüksi maistest asjadest - temagi loob neist endale illusiooni, mis teda juhib. Ent paneme tähele, don Quijote ja Sancho ei ole mingi tavaline narripaar - erinevalt sellest, millena neid kirjanduses hiljem korduvalt on püütud kujutada. Don Quijote on hull vaid siis, kui tema meeli
elutark ja teravmeelne, avara mõtlemisega. Sisemiselt liikuv tegelaskuju tark hull selles avaldub esmalt Cervantese geniaalsus. Kord naerab oma tegelase välja, kord tunneb talle kaasa. D Q tegevustes avaldub aina rohkem lõpupoole tema tegude sügav inimlikkus. Seega on lõpus tema surm traagiline, kuna moraalne üleolek teda narrinud õukondlastest on ilmne. Areneb ka Sancho. Tegelaspaar on kui ühtne inimese sümbol. Vastuolu keha ja hinge vahel. Tasakaalu otsing. · Rabelais mängis keelega, Cervantes mängib struktuuriga: tõeluse peegeldus, illusioon romaani tõeluse kokkusulamisest ajaloolise tõelusega. ,,Meelelahutuseks kurvameelsetele hingedele kõigil aegadel". 12. Renessansi draama ja teater (XV-XVI saj.) (RA, Marlowe' Tragöödiad, Shakespeare'i komöödiad, ajaloodraamad ja tragöödiad, Lope de Vega Sevilla täht; ka
Need naljandid on selges etümoloogilises seoses elementaaarkoomiliste "praktiliste naljade" ja äpardustega, mida juhib kavalus, rumalus ja juhus. Teistes selgelt erineva alaliigi vanemas naljandikihis moodustavad valetamis- ja absurdijutud. Kavalusnaljandid. Kompositsioonimall, kus on vastandatud kaval ja rumal tegelane ning kaval petab rumalat, on vanemas folkloorses jutus üks läbivamaid stereotüüpe, mille "rakendusala" ei piirdu kaugeltki naljanditega. Selline tegelaspaar võib olla ka zoomorfne, nagu loomajuttudes ja valmides (AT 1299), kus kavala tegelase tuntuimaks võrdkujuks Euroopas ja laiemaltki on rebane. Rumal tegelane võib olla samuti demonomorfne, nagu nn. juttudes rumalast kuradist (AT 1000 1199), kus vastamisi on Kaval-Ants ja Vanapagan. Ka naljandite ja novellilaadiliste juttude vahele on raske selget piiri tõmmata, sest viimasteski on tegelasi vastandavaks tunnusjooneks mõistus ja
Par ris naljaviluks. Rabelais sõjavastasus: üks vaenulik kuningas Pichrochole tungib kallale. G läheb oma isale appi koos sõpradega. Tüli tekkis viinamarja kakkude pärast. Theleme kloostri ehitamine. Korraks R tõuseb ka kõrgemale renessanssi ideaalide juurde. G-le sünnib poeg Pantagruell teises raamatus. Sõbruneb noormehega, kelle nimi on Panurge kõikeoskaja. Umbes smaal ajal tekib ka kelmiromaan. Sellel on ka kelmiromaani jooni. Tekib tegelaspaar, vähehaaval esiplaanile Panurge. Taas sõjavastasus. Vaenukuningas Anarche tungib kallale G kuningriigile Utoopiale. (More'i raamat järelikult väga kuulus selleks ajaks). Naeruvääristatakse värvikalt vaenuõhutajaid. Sellest kuningast tehakse hiljem soustimüüja. Groteski kujund, madaldamine materiaalsusesse. Neid kujundeid palju. Kolmandas raamatus Panurge'i naisevõtu teema. Kardab abielludes sarvekandjaks saada. Tahab võimalikult paljudelt teada saada, milline see naine on,
improviseerimistega. Kujuneb välja itaalia ooperi avamäng (sinfonia; kiire-aeglane-kiire); järjest rohkem hakatakse kasutama orkestrit aariate saatmiseks. Tegelaskonnast: Tegelasi vähe, 6-7. Need ja vahel ka statistid moodustasid ühtlasi koori. Koore ooperis väga vähe, võis olla näit. alguses ja lõpus. Ka ansambleid esineb väga vähe. Peaosad nn. esimene naispeategelane prima donna - sopran; esimene meespeategelane primo uomo - kastraatlaulja; naisalt; tähtsuselt teine tegelaspaar oli seconda donna - sopran; secondo uomo - kastraatlaulja; naisalt. Kõrvaltegelased - tenor, bass, sopran. Pärast esimest tegelaspaari võis olla veel kolmas oluline meesroll. Oopereid kirjutati konkreetseid lauljaid ja truppe silmas pidades; juba olemasolevaid libretosid tehti ümber. Peategelastel oli igas vaatuses 2-5 aariat (5 oli algul reegel), kõrvaltegelastel vähem.
annaabi.ee 
