50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-31
Kuupäev, millal dokument üles laeti
113 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
teeele0
Õppematerjali autor
unistuste ja lootusetega. Ta arvas, et see on just see koht, kust ta oma õnne leiab. Kahjuks läks vastupidi, elu Vargamäel ei kujunenud õnnelikuks. Ajapikku kadusid sealt naer ja rõõm, perenaised nutsid ja peremees kalgistus ning noored pidid oma õnne salajas hoidma. Andrese elu kujunes eluks maa nimel, Vargamäe nimel. Andres armastas oma maad ja tööd, ent tema töökus ja pühendumine ei teinud elu õnnelikuks. Armastus maa vastu jättis ta elus varju kõik muu naise, pere, aegamööda ka lihtsa inimlikkuse. Temast sai tõsine ja kinnine peremees, kelle jaoks töö on tähtsam kõigest muust. Andres elas suurte eesmärkide nimel. Tal oli Vargamäest oma kindel ettekujutus ja terve oma elu püüdles ta selle eesmärgi poole ja seega kujunes armastusest maa vastu võitlus maaga. Andes uskus, et tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb armastus, aga kuna maa pole asi, mida oleks nii lihtne oma käe järgi
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus Inimesed pole loodud siia maailma üksinda olemiseks. Igaüks meist vajab enda kõrvale kedagi ning otsingud oma Õige leidmiseks algavad juba varases eas. Samamoodi on inimesed ka väga valivad. Me eelistame enda kõrvale leida kedagi töökat ja tragi. Päeval, mil Andres esimest korda Vargemäele läks, oli ta hing täidetud unistuste ja lootustega. Ta uskus, et leiab siit rahu ja õnne nii iseendale kui oma perele. Kahjuks ei kulgenud tema elu seal vastavalt ootustele
Kahjuks läks aga kõik vastupidi, see koht ei muutnud kedagi õnnelikuks. Peagi kadus inimeste rõõm, Vargamäe muutus vaikseks ning peremees oli karm. Andres pühendas oma aja maale, ta rabas hommikust õhtuni ning ei andnud ka teistele aega puhata. Armastus maa vastu oli suur, võib olla isegi suurem kui oma pere vastu. Andres kohtles loomi inimlikumalt kui oma pererahvast. Mehel olid püstitatud suured eesmärgid, mille poole ta püüdles kõvasti. Andes uskus, et tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus. Nii rabas Andres tööd teha, lootes, et lõpuks tuleb ka tema õnn ja armastus, kuid see jäigi vaid unistuseks. Ajapikku olid inimste naerusuud asendunud tõsiste nägudega. Lapsed, kes varem igal pool rõõmsalt ringi jooksid, hakkasid isa eest oma rõõmu varjama, sest nad teadsid, et isale see ei meeldiks. Krõõt oli muutunud vaikseks, kuulates mehe sõna ka siis, kui tema jõud oli otsa saamas. Peale Krõõda
Miks vargamäelased õnne ei leidnud? Inimesed on elanud maakeral tuhandeid aastaid, kuid üldlevinumad probleemid on jäänud samaks. Juba ürgaja inimesed otsisid endale paremaid elupaiku, ning tegid tööd selle nimel, et saaksid õnnelikult elada. Sama lugu oli ka Vargamäel, kus töötati selleks, et ühel päeval oleks näha peale haritud karjamaade ka õnnelik pererahvas. Aga elu ei naerata kõigile ühtemoodi ning õnnelikuks pererahvas ei saanud. Miks värgamäelased õnnelikuks ei saanud? Andrese elu kujunes eluks Vargamäe nimel. Andres armastas oma maad ja tööd, kuid tema liigne töökus ja pühendumine ei teinud elu õnnelikuks. Armastus maa vastu jättis ta elus varju
See oli suur unistus, mille teostamisest sai tema elu eesmärk. Ta hingas, joobus ja elas Vargamäest, mille soiste aladega ta võitles ja mida samal ajal armastas. See lihtne mõte, see ideaalne Vargamäe mida nägi vaid tema üksi oligi tema õnn. Esimest korda tundis ta tööst lõbu kui kandis põllult esimesi kive, kaevas põllule esimest kraavi. See oli Andresele justkui esimese armastuse joovastus. Tammsaare tuntud tsitaat ,, tee tööd, siis tuleb ka armastus, ,, oli Andrese salajane lootus. Oma lastele ta ehitas,võitles maaga, et nemad võiksid ükskord tunda samasugust kiindumust Vargamäesse kui tema. Kuid armastust ei tulnud, ei tulnud ka õnne. Andres armastas oma esimest naist Krõõta, ent peagi mattus viimane Vargamäel töösse. Andres unustas töö keskel oma naise, kes majapidamise kõrvalt lapsi sünnitas ja kasvatas. Mitu aastat pidi Krõõt vett tuppa tassides astuma üle kõrge tõkke ukse ees, et loomad tuppa tulla ei saaks
Paljudes ajaloolistes raamatutes on eestlasi kirjeldatud kui kohusetundlikke, töökaid, usinaid ja arukaid inimesi. Võin oma vanavanemate näol kinnitada, et elu paar põlvkonda tagasi ei olnud teps mitte lihtne ega armuline. Iga päev üks ja sama: majapidamis- ja põllutööd, päev algas ja lõppes tööga. Kindlasti oli see raskus nende õlul neile vastukarva. Kuid miks nad töötasid nii palju, et oleksid peaaegu hinge heitnud? Kas nad tõesti uskusid, et kui teevad tööd ja näevad vaeva, jõuavad nad kord ka õnneranda? Töökus on eestlaste loomuses nii sama palju kui ka egoism, kadedus ja negatiivsus. Vahel tundub, et eestlasi võib võrrelda kui elutu planeediga. Meie rahvas on nii endassetõmbunud ning sageli ei näe oma ninaotsastki kaugemale. Tüüpilises eesti peres on vanemad hommikust õhtuni tööl ning lapsed on täiesti omapäi. Armastus, hellus ja hingesoojus jäävad pahatihti tahaplaanile. Kui
Kuid mitte alati ei lähe kõik nii, nagu me soovinud oleme. Alatihti põrkutakseme karmi reaalsusega ja mõistetame, kuhu tegelikult jõunud oleme. Kuid millised siiski on need ideaale hävitavad probleemid ning kas ja kuidas on nad meie elu mõjutavad? Nendele küsimustele võib leida vastuse, kui analüüsida Tammsaare romaane. Vargamäe Andresel olid isakodust lahkudes ja Vargamäe Eesperet ostes suured plaanid: Ta tahtis oma töö ja vaevaga sellest poolsoisest ja igerikust talust tõelise meistriteose luua, kus oma perega tulevikus rahulikult elada. Kuid kahjuks said Kesk- Eesti kehvad loodusolud ja tülikad suhted ebameeldiva naabri, Pearuga talule saatuslikuks ning kui palju Andres tööd ka ei teinud, seda kaugemal tulevik tundus. Andres oli tulnud Lõuna-Eesti viljakate muldadega alalt ning lootis oma kodukandi eeskujul ka Vargamäed vastavalt arendada, kuid pidev soode kuivendamine ei andnud
karjamaadki olid suurelt osalt vee all,see tegi põlluharimise väga raskeks. Selline ümbruskond jättis jälje kõigile Vargamäe elanikele, võib-olla oli sellepärast raske Vargamäelastel oma õnne leida. Krõõdaga esmakordselt Vargamäele tulnud Andres ei näinud Vargamäed sellisena nagu see oli, vaid nägi seda, milline peaks Vargamäe tulevikus välja nägema. Kellelgi ei lasknud ta puhata, kõige vähem endal ja oma naisel, kes pidi väga palju vaeva nägema, et aidata oma meest teel tema unistuste täitumise poole. Pealegi ei saanud Vargamäel kunagi töö otsa, ikka tulid uued hädad ja uued takistused. Andrese jaoks oleks ehk õnn olnud see, kui Vargamäe näinuks välja nagu tema vaimusilmas, kuid seda ei juhtunud,rühmaku ta tööd palju tahes. Ometi ei tahtnud peremees alla vanduda, vaid tappis tööga nii ennast, kui oma naist. Andres ja Pearu olid teineteise õnne leidmise vastu. Pearu ei suutnud leppida Eespere
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid