Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus! (0)

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!
Paljudes ajaloolistes raamatutes on eestlasi kirjeldatud kui kohusetundlikke, töökaid, usinaid ja arukaid inimesi. Võin oma vanavanemate näol kinnitada, et elu paar põlvkonda tagasi ei olnud teps mitte lihtne ega armuline . Iga päev üks ja sama: majapidamis- ja põllutööd, päev algas ja lõppes tööga. Kindlasti oli see raskus nende õlul neile vastukarva. Kuid miks nad töötasid nii palju, et oleksid peaaegu hinge heitnud? Kas nad tõesti uskusid, et kui teevad tööd ja näevad vaeva, jõuavad nad kord ka õnneranda?
Töökus on eestlaste loomuses nii sama palju kui ka egoism , kadedus ja negatiivsus . Vahel tundub, et eestlasi võib võrrelda kui elutu planeediga. Meie rahvas on nii endassetõmbunud ning sageli ei näe oma ninaotsastki kaugemale. Tüüpilises eesti peres on vanemad hommikust õhtuni tööl ning lapsed on täiesti omapäi. Armastus, hellus ja hingesoojus jäävad pahatihti tahaplaanile. Kui sageli avaldab keegi meile enda tundeid ning jagab meiega oma rõõmu? Kui tihti jalutab meile linnas vastu inimene, kel naeratus näol? Aastas mõned korrad ehk, kui sedagi . Nii varasematel aegadel kui ka tänapäeval on eestlasel esikohal töö, ning siis alles pere ja muud väärtused. Olen puutunud piisavalt kokku võõramaalastega, et teha selget vahet lõunamaa ja põhjamaa inimeste suhtumisel ellu. Lõunamaa riikides peetakse oluliseks peret, inimesed on väga tundelised ja avatud. Inimesed ei raba päev otsa tööd teha, vaid veedavad rohkem perega aega. Käivad palju väljasõitudel või istuvad lihtsalt vabas õhus ja ajavad juttu . Erinevalt eestlastest, sealsed inimesed õhkavad rõõmust ja nad näitavad ka seda välja. On näha, et need inimesed olid rahul oma eluga, ja mis kõige tähtsam, nad on õnnelikud.
A.H Tammsaare raamat „Tõde ja õigus“ on eestlase peegel . Vana Andres ja Pearu olid pidevalt tülis, kogu aeg oli midagi, mille pärast üksteise kallal norida. Need kaks meest kannavad endas eestlasele iseloomulikke jooni: kadedus, viha, uhkus ja egoism. Nagu tol ajal soovis üks naaber teisest parem olla, nii on ka praegu. Tundub, et eestlane ei ole kunagi rahul ega hinda seda, mis tal on, vaid alati tahab rohkem. Erinevalt teistest ei oska meie rahvas väikestest asjadest rõõmu tunda...