· Loodeti lääneriikide sekkumisele Kolhoosid (kollektiviseerimine) · Esimesed kolhoosid (ühismajandid) 1949-1952 · Talupoegade maa ja vara võeti ühiskasutusse · Talupojad pidid hakkama töötama kolhoosides · Hävitati sajanditevanune talukultuur Sulaaeg 1960. aastatel · Sidemed välisriikidega 1965.a avati laevaühendus Soomega (sõita said vähesed) · Kultuurikontaktid vaba maailmaga: modernism kunstis ja kirjanduses, teatriuuendus, rockmuusika, hipiliikumine · Kontaktid väliseestlastega Venestamine 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate I poolel · Vene keele kasutamise laienemine asjaajamises · Võõrtööliste toomine Eestisse tööle üleliidulistesse ettevõtetesse · Eesti kultuuri arengu piiramine (tsensuuri tugevnemine) 1. Lk. 55 Kuidas muutus Eesti rahvastiku koostis aastatel 1934-1989? 2. Lk. 56 Kui palju ja kus ilmus eestikeelseid romaane aastatel 1945-1953? Miks?
mitmezanrilisena eksisteerimise rahastamise küsimus. 1961. aastal alustas Irdi eestvedamisel tööd Vanemuise stuudio (ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio) Tartu vaatajaskonnaga paremate suhete loomise eesmärgil alustas Ird vestlusringe vaatajatega, mis leidsid aset pärast esietendusi. Sellest tsensuurivabast mõttevahetusest arenes 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate alguses välja oluline suhtlussild Tartu üliõpilaskonna ja teatri vahel. Teatriuuendus 60ndate lõpus ja 70ndatel sai Irdi toetusel "Vanemuisest" teatriuuenduse keskus ja tagala. Ta toetas noore põlvkonna lavastajate pealekasvu, seisis toona radikaalsena mõjunud etenduste ärakeelamisete vastu ja kasutas oma mõjuvõimu nii parteiorganisatsioonis, kui ka MoskvaLeningradi tunnustatud teatriteadlaste ja kriitikute seas, olenemata isiklike konfliktide tekkimisest. Vanemuisesse asuvad tegutsema teatriuuendajad Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Mati Unt jt.
Kaarel Ird juhtis teatrit 1956-1985. Loodi püsivad sõprussidemed Potsdami Hans Otto Teatriga (Saksamaaa), Olomouci Oldrich Stibori Teatriga (Tsehhi), Tampere Teatriga (Soome). Esineti ka Ungaris, Jugoslaavias, Rootsis. 1960-ndatest aastatest alates töötasid teatri juures mitmed draama-, balleti- ja vokaalstuudiod, kust teatrile on tulnud olulist näitleja- ja lavastajatäiendust. 1960-ndate lõpul ja 1970-ndate algul toimus eesti teatris teatriuuendus, mille keskuseks kujunes Vanemuine, juhtfiguurideks noored lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja tantsuteatris Ülo Vilimaa. 1967 - Vanemuise tänaval avati 1944. aastal hävinud teatrihoone asemele uus 682-kohaline teatrisaal ning 1970 842-kohaline kontserdisaal, kuhu hiljem paigaldati ka kontsertorel. Aastatel 1985-1990 juhtis teatrit Ago-Endrik Kerge, 1990-1993 Linnar Priimägi. 1990 taasavati 1978. aastal tulekahjus hävinud teatri väike maja. 1994
Nii ei leidugi eesti teatri ajaloos koomikavaenulikumat aega kui kuuekümnendad. Isegi selleaegsed komöödiad (näiteks ,,Kihnu Jõnn" ja ,,Viini postmark") pole mingi tühine ,,nali nalja pärast", vaid peavad vaatajais tekitama õilsaid tundeid. Valitses Voldemar Panso kreedo: näitleja looming -- see on 1% annet ja 99% 4 tööd. Töö propageerimine koomilises võtmes oli muidugi võimatu. Ka 60-ndate lõpu teatriuuendus oli läbi ja lõhki tõsine ning harras nähtus. 197080-ndad olid suhteliselt tasakaalustatud kümnendid, teater jagas nii ülendavat kui madaldavat paatost, seda küll repertuaarikomisjonide ja kunstinõukogude targal juhtimisel. See oli stagnatsioon, kuid nii rahalises, kunstilises kui ka publiku armastuse mõttes üldse mitte halb stagnatsioon. Kaheksakümnendate keskel muutus üldpilt taas süngemaks. Koos rahvusliku ärkamisega hakati
vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1960 aasta lõpu teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek (Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks
eeskätt inimese (taas)väärtustamist laval. Smuuli uuenduslik dramaturgia („Atlandi ookean”, 1956; „Lea”, 1959) oli eeltaktiks 1960. aastate näitekirjanike põlvkonna modernismile, lavastaja Panso ja kirjanik Smuul moodustasid Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst, mis niikuinii õitses argieluski. 1960. aastate lõpu teatriuuendus 1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid
· Üldine miljöö üsna vaba, optimistlik, kuid pidi tähistama N tähtpäevi (Lenin 100) · Publikut järjest enam (legend Eestist kui kõige teatrilembesemast maast) Uue ootus: · Uued suunad ja uus noor põlvkond kirjanduses ja kujutavas kunstis 1960. Aastatel. Uue ootus ka teatris, tüdimus senisest. · Piirid eelmise perioodiga võrreldes rohkem avatud, info mujal maailmas toimuvast jõuab paremini kohale. 1960. aastate teatriuuendus Ühiskondlik taust · 1968 Praha kevad ja N tankide sisenemine Tsehhoslovakkiasse sulaaja lõpp · Üha kasvav stagnatsioon ühiskonnas · Kunst vastupanu-vormina (n. ö põgenemine reaalsisest) · Rahvuslik ohutunne · Venestumine ja vastuseis sellele · Poliitilistel põhjustel teose keelamine kui auasi Teatriuuenduse lätted: · Rahulolematus eelnevaga, protest ja uudsete väljendusvahendite otsingud
elu või elumõte või midagi, mis selleni viib. Mingi suur haare või pretentsioon on sees. 9. Eesti draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 196685. Uus draamakirjanduse õitseaeg, üks võimsamaid perioode Eesti draamas. Kollektiivne fenomen. Esile tõuseb Rummo ,,Tuhkatriinumäng". Kaks perioodi: 19661972 ja 1973 1985 Juhan Smuuli ,,Polkovniku lesk" jätkab 1960ndate lõpuni ja 170ndate alguseni. ,,Polkovniku lesk" tekitab draamauuenduse. Draamauuendus ja teatriuuendus hakkavad 1960ndate II poolel liikuma paralleelselt. 1960ndate keskpaigas valiti Bertolt Brechti tee (ohutum autor, kui Artuaud. Brechtilik tee ,,Polkovniku leses" ja ka Ain Kaalepil. Artur Alliksaare (Nimetu saar (1966) - mudeldava tendentsiga). Mudeldraama mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist. Selle aja draamakirjanik valis mingi alusteksti, töötles seda ja valmis teise tekti
Tartu 1968 fenomenist Lauristin kirjutanud ja kirjeldanud sündmusi. Märgib, uidas legaalne tegevus muutub illegaalseks. Aktsioonid, mis torkavad silma, algavad kevadel 68, Paul-Erik Rummo "Tuhkatriinumängu kaitseks". Sügisel üliõpilaspäevad radikaliseerumise tipphetk, kus kanti ringkäigus kahtlasi loosungeid. Teater, kujutav kunst palju radikaalseid näiteid. Kõige silmatorkavam mudel Tartu teatriuuenduste mudel. Eelkõige Hermaküla ja Toominga juhtimisel teatriuuendus käima läks, kuidas Kaarel Vird andis võimalused Vanemuises. Aeg, kus teatri-ja kirjanduselu põimuvad. Kui kirjanduses pärisrühmitusi ei tekkinud, siis kunstis tekkis. Tekivad ka sõltumatud mässajad. Masenduse mäss - edasipürgiv mäss, samas on kukkunud seinad ette, teatavad piirid, masendus tekkinud, sellest hoolimata toimub mäss. Protsess, mis mõjub peaga vastu seina jooksmisena. 60ndate lõpus tekivad käsikirjalised almanahid. Nende teke 67ndast aasast 77ni
Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. 1970ndate algul toimus eesti teatris teatriuuendus, mille keskuseks kujunes Vanemuine, juhtfiguurideks noored lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja tantsuteatris Ülo Vilimaa. 1990 taasavati 1978. aastal tulekahjus hävinud teatri väike maja. Aastatel 19851990 juhtis teatrit AgoEndrik Kerge. Jaan Tätte (sündis 24. märtsil 1964 Viljandis) näitekirjanik, näitleja, teatrilavastaja ja laulja. Talle meeldis juba enne keskkooli minekut kirjutada. Tuletõrjeteemalisel kirjandivõistlusel sai koolis
annaabi.ee 
