sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso. Teater (kreeka keelest theatron "vaatemängupaik") on sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette. Eesti Draamateatri alguseks loetakse tuntud eesti lavastaja Paul Sepa era-teatristuudio asutamist 1920. aasta sügisel. Esimesena Eestis süstemaatilise teatrihariduse saanud noored alustasid teatritegemist Draamastuudio Teatri egiidi all. Mängiti mitmekesist repertuaari, oma osa oli ka tolleaegsetel moevooludel sümbolistlikel, ekspressionistlikel teostel. Esialgu puudus teatril oma maja. Väga rasketel tingimustel renditi Saksa Teatri saali ja käidi ringreisidel mööda Eestimaad. Kolmnekümnendatel aastatel hakati rohkesti mängima eesti kirjandust, mis tõi kaasa suure publikumenu. Hugo Raudsepa näidendite ja Anton Hansen-Tammsaare ning Oskar Lutsu proosa
varal võiks õppida ristiusu algmeid. Selle mängu sisu selgitati tõlgi kaudu väga hoolikalt nii juures olnud vastristituile kui ka paganaile. Etendusel oli kaks eesmärki: tutvustada emotsionaalses vormis ristiusu algeid ja demonstreerida ristisõdijate üleolekut kohalisest relvajõu kasutamisel. Etendused Tallinnas 17. saj andsid Tallinnas teatrietendusi Kesk-Euroopast tulnud rändnäitlejate trupid. Teatritegemist soodustas Martin Lutheri algatatud usu-uuendus ehk reformatsioon. 1784 - Tallinna asjaarmastajate teater August von Kotzebue juhtimisel. Kasutades tõlgi abi, tõi ta 1789. a näidendis ,,Isalik ootus" publiku ette esimese eestikeelse laulukese. Olgem rõõmsad, tõstkem healt, Jogem Sakste tervist ka; Rõmustagem Sakste meelt, Kes ei iial unusta Et ka meie ni kui ne. Innimesed olleme. Teater Tartus · 19. saj alguses oli näitetruppide asutamine ja tegevus Tartu linnas keelatud.
aastal Riiga. Seal tegutses ta töö kõrvalt ka kohalikus Eesti seltsis, eriti lüües kaasa sealses näiteühingu tegevuses. 1930. aastal tuli Ird tagasi Eestisse sõjaväeteenistusse. Peale ajateenistustust katsus leida Tallinnas tööd ning soovis astuda kolledzisse. Majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu pidi nooruk pöörduma tagasi aga KilingiNõmmele, kunagisse noorusaja kodusse. Teatritegemise algus Saanud peamise sissetuleku maarlitöid tehes, jätkas Ird põhitöö kõrvalt ka teatritegemist, võttes osa näitemängu seltside tegemistest ning jälgides järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal hakkas Ird tööle poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka juba lavastajana. 1933. aastal lavastas enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõda (Vilde)". Pärnu perioodil tekkis Irdil lähem suhe tulevase naise Leida Rosenblattiga (kunstnikunimega Epp Kaidu). 1934. aastal avati
kasutasid tõsisemad tegelaskujud. Näidendi põhiraskust kandsid need tegelased, kelle kaudu sai pilgata teatud elunähtusi ja sotsiaalseid kategooriaid. Nt Pantalone. Commeedia dell'artenäitlejad pidid olema äärmiselt võimekad. Trupp võis koosneda viiest, aga ka 25 näitlejast. Puudusteks oli see, et pidev ühe rolli mängimine nüristas näitlejat, tekkis rutiin. Commedia dell'arte avaldas Euroopa teatrile määratut mõju. Inglise renessanss 1. Inglise renessansiteater Teatritegemist hakkas soodustama Londoni kiire kasv ning suur linn. Etendusteks kasutati esialgu suuremaid sissesõiduhoove. Etendused toimusid õuele ehitatud lava. Lavakonstruktsioon oli keerukas, sest näitlejad esinesid korraga mitmele poolele, et publik saaks jälgida etendust igast küljes. Dekoratsioone oli vähe, samuti piirduti vaid hädavajalike rekvisiitidega. 16.saj lõpuks oli Londonis juba rohkem teatreid kui ülejäänud Euroopas. Teatri
Sellest on tehtud telelavastus. 1880. aastal kirjutas ta näidendi "Kosjaviinad ehk kuidas Tapiku pere laulupidule sai." See pidi lavastuma III üldlaulupeol, aga laulupeo korraldustoimkonna tahtel see keelati. Näidendi esmalavastus tomus hoopiski "Endla" teatris 1953. aastal. KOKKUVÕTE Lydia Koidula on üks kuulsaim tegelane meie ajaloost. Eestlaste jaoks on ta praegugi väga tähtsal kohal. Ta pani aluse Eesti kultuurile ja rajas tee ärkamisajale. Tema alustas ka teatritegemist. Pärnus on Koidula nimeline museum, kus saab tutvuda Koidula perekonna töö- ja eluruumidega, saab näha ka nende loomingut. Koidula on samuti Eesti sajakroonisel ning Pärnus on antud koolile tema nimi: Pärnu Koidula Gümnaasium. Pärnu ühte parki on püstitatud tema kujuga mälestussammas, kus tai stub ja mängib kannelt. Ta ei ole kuuulus ainult Eestis, tema luulet on tõlgitud 16 erinevasse keele, ning tema tekstidele on loodud vise
Teatri majandusliku olukorra päästmiseks tuleb Teetsovil minna kompromissidele ja lavastada ajaviitetükke. olulisemad lavastused 1911. A. Kitzberg "Libahunt", lavastaja A. Teetsov 1912. H. Ibsen "Rahva vaenlane", lavastaja A. Teetsov 1912. H. Sudermann "Kivi kivide hulgas", lavastaja A. Teetsov 1914 - 15. Näitejuhiks Karl Jungholz, kunstnikuks Herbert Tamm. Jungholz Pärnu publikuga kompromissidele ei lähe. Ta püüab teatritegemist rajada hea tasemega ühiskonnakriitilisele repertuaarile. Suudab tasemelt erinevate näitlejatega luua häid lavastusi, kuid ei suuda kaasa haarata vähese kultuurilise haridusega publikut. olulisemad lavastused 1914. B. Bjornson "Kui noored viinapuud õitsevad", lavastaja K. Jungholz 1914. H. Ibsen "Nora", lavastaja K. Jungholz 1915. H. Sudermann "Kodu", lavastaja K. Jungholz 1915. E. Vilde "Tabamata ime", lavastaja K. Jungholz 1915. A. Kitzberg / J. Simm "Kosjasõit", lavastaja K. Jungholz
1940 - pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu määrati Vanemuise juhiks Kaarel Ird. Ta oli 1934-1936 õppinud Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudios. 8 Eesti Draamateater Eesti Draamateatri alguseks loetakse tuntud eesti lavastaja Paul Sepa era- teatristuudio asutamist 1920. aasta sügisel. Esimesena Eestis süstemaatilise teatrihariduse saanud noored alustasid teatritegemist Draamastuudio Teatri egiidi all. Mängiti mitmekesist repertuaari, oma osa oli ka tolleaegsetel moevooludel -- sümbolistlikel, ekspressionistlikel teostel. Esialgu puudus teatril oma maja. Väga rasketel tingimustel renditi Saksa Teatri saali ja käidi ringreisidel mööda Eestimaad. Kolmekümnendatel aastatel hakati rohkesti mängima eesti kirjandust, mis tõi kaasa suure publikumenu. Hugo Raudsepa näidendite ja Anton Hansen-Tammsaare ning Oskar
Meschke juhtimisel on alates 1958-ndast aastast koolitanud sedavõrd palju nukunäitlejaid. Meschke elutöös on eriline koht sellel, et ta tõi Rootsi värskendavat rahvusvahelist teatrimõtet ja edumeelset teatriesteetikat. Tänu tema aktiivsusele on nukuteatri maine märgatavalt tõusnud ja praegu on nukuteatril Teatrikõrgkoolis oma õppetool. Helena Nilsson-Alvarez, kes oli Michael Meschke järglane Marionetteaterni kunstilise juhi kohal, on edasi arendanud teatritegemist kõige väiksematele oma selliste lavastustega nagu "Miina ja Kåge" (Anna Höglundi raamatu järgi) ning "Konn ja Võõras"/Grodan och Främlingen (hollandlase Max Velthujisi loomingu ainetel).Pakkuda nukuteatrit kahe-kolmeaastastele pole just kõige tavalisem, kuid sedagi võib lugeda Rootsi spetsialiteediks. Nukuteater Tittut, mille asutas Ing-Mari Tirén on paljude aastate jooksul süvendanud oma teatraalset väikelastele suunatud esteetikat. Nukkude, muusika, dramaturgia ja totaalse
annaabi.ee 
