Ita Ever on eesti näitleja. Tema õige nimi on Ilse Ever. Ta on sündinud 1. aprillil 1931. aastal Paides. Ita kolis oma vanematega Võrru ja kui tüdruk oli 4 aastane lahkuti väikelinnast pealinna. Ilse pandi Tallinna Liivalaia tänavale lasteaeda. Keegi ei osanud arvata, et Itat ootab ees teatritee. Ta luges saime ja laulis. Koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest. Ita käis alguses Tallinna 14. algkoolis ja hiljem Tallinna 8. algkoolis. Edasi õppis ta Tallinna 4. keskkoolis. Ilsest sai Ita just keskkooli ajal, kui nad sõbrannadega raamatuid lugesid. Nad arvasid, et peaksid endale lõbusamad nimed otsima. Pilvi Ojamaa, Ilse sõbranna, valis ühe romaani järgi tüdrukule nimeks Ita. Nimi jäi Ilsele ruttu külge. Pärast
HELGI SALLO Referaat SISUKORD SISSEJUHATUS....................................................................................................................... 3 1.1.Lapsepõlv ja noorus..................................................................................................... 4 1.2.Teatritee algus..............................................................................................................4 1.3.Autasud........................................................................................................................ 4 1.4.Isiklik elu......................................................................................................................5 2.KUULSAIMAD ROLLID......................................................................................
....................................................................................................4 2.1 Eluloo Sissejuhatus.............................................................................4 2.2 Laanemets enne "Kevadet"................................................................4 2.3 Kuidas Aare Laanemetsast Toots sai?.................................................4 2.4 Kuulsus teda ei muutnud....................................................................4 2.5 Teatritee..............................................................................................5 2.6. Perekond............................................................................................5 2.7. Varajane surm....................................................................................5 3. Looming...................................................................................................6 3.1 Sissejuhatus loomingusse................................................
Veelgi enam! Kodus puudus soosiv- suunav miljöö täiesti". Paidest kolis ta vanemate töö tõttu Tallinna ning seejärel samal põhjusel Võrru, Hiljem kolisid nad tagasi Tallinna. Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et teda ootab teatritee. Lasteaias ta laulis ja luges salme, koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest. "Eesti Draamateatri lavale astusin esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi
on Kaiser üpris pessimistlik- ta lõpetab triloogia apokalüptilise gaasiplahvatusega. Tolleri näidendites ,,Massinimene" ja ,,Hinkemann" on inimene vastamisi kaasaja ebardliku ühiskonnaga. XX sajandi esimestel kümnenditel loodi valitsevale kommertsteatrile vastukaaluks arvukalt poolharrastuslikke väiketeatreid, mis järgisid kunstilisi eesmärke ja tõid lavale Euroopa väärtdramaturgiat ja noorte ameerika autorite teoseid. Ühes niisuguses teatris algas Eugene O'Neilli teatritee. Ta pani aluse moodsale USA näitekirjandusele ning jõudis esimese ameerika autorina maailmalavale. Tema looming võlgneb palju euroopa filosoofiale (Nietzsche, Freud) ja on mõjutstatud sajandialguse euroopa kunstivooludest- selles põimuvad ekspressionism, psühholoogiline realism ja sümbolism. O'Neill äratas laiemat tähelepanu mereteemaliste lühinäidenditega, milleks talle andsid materjali noorusseiklused. Järgnesid
Kaugema. Kuuendasse peatükki kirjutasin Ita Everi uuemad etendused ja filmid. 3 1. Ita Everi elulugu Ita Ever sündis 01.04.1931 Paides. Lapsepõlves kolis ta vanemate tõttu Tallinna, seejärel samal põhjusel Võrru. Hiljem kolisid nad tagasi Tallinna, sest Ita omandas ,,kohaliku keelt" liigagi korralikult ja vatras selles keeles liialt puhtalt. Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et teda ootab teatritee. Lasteaias ta laulis ja luges salme, koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest. Eesti Draamateatri lavale astus ta esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi "Tanja" nimiosa. XI klassis mängis Lavrenjovi ,,Murrangul" peaosa Tatjanat. 1950. aastal lõpetas ta keskkooli. Esialgu oli tal plaan minna Tartusse ja õppida arstiks. Aga sõbrad meelitasid teda Moskvasse GITIS e Eesti stuudiosse
· 1970-1976 Draamateatri peanäitejuht · ENSV rahvakunstnik (1968), NSVL rahvakunstnik (1977), NE preemia (1965) · Publitsist ja kirjamees raamatud ,,Näitleja Joller" 1965, ,,Maailm arlekiinikuues" 1972, ,,Portreed minus ja minu ümber" 1975 jt. Panso haridustee: Riiklik Lavakunstikool 1941, GITIS rezii 1950-1955, 1958-1965 aspirantuur GITIS-es (1965 kunstiteaduste kandidaat ,,Töö ja talent näitleja loomingus") Kõrgeimalt haritud teatrijuht ja lavastaja! Panso teatritee: · 1941-1950 Draamateatri näitleja · 1955-1958 Draamateatri lavastaja · 1957-1977 Lavakunstikateedri juhataja, ühtlasi lavastas Draamateatris, Vanemuises, Vene Draamateatris, ETV-s · 1965-1970 Noorsooteatri peanäitejuht · 1970-1976 Draamateatri peanäitejuht Panso lavastajana: · ,,Kuningal on külm" 1955 · ,,Lea" 1960 Vanemuises · ,,Atlandi ookean" 1956 algab koostöö Smuuliga
vaibumatu publikumenu vahel üsna drastiliseks. Tammur, Ird ja Panso jätsid 1960. aastate alguse teatrilukku legendaarseid klassikalavastusi. Tammurilt esietendusid 1962 Ibseni „Peer Gynt” (nimiosas dublantidena Ants Eskola ja Rein Aren) ning Brechti „Ema Courage ja tema lapsed” (kahe erineva koosseisuga, nimiosas Aino Talvi ja Lisl Lindau, tumma Kattrini meeldejääva rolli lõi Ita Ever). Kaarel Irdil õnnestusid oma teatritee jooksul eeskätt rahvalikus võtmes lavastused, mille näiteks 1960ndate algusest oli aastateks mängukavva püsima jäänud Kitzbergi „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1962), samasse perioodi kuulus ka Irdi Brechti-interpretatsioon „Galilei elu” (1961) – mõlemad Helend Peebuga nimiosas. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II köite lavatõlgendus Voldemar Pansolt „Inimene ja jumal” (1962 Draamateatris) tähistas 30 ühtaegu nii tingliku
võõrad. Tegelased justkui kasvuhoones. Dramaturgia jälgis kasvuhooneefekti; pole traagilisi vastuseise, kõik nagu kasvuhoones. Vaikne, saatus, pausid, nüansid. Laval saab keskseks ootamine kui selline. Staatiline teater. Seisundidraamad. Staatiline seisund käsitletav psühholoogilise seisundiga. Dialoog harmooniline kandev osa pausidel, atmosfääril. Dialoogid ei anna edasi inimestevahelist kommunikatsiooni, kuivõrd teiseplaani suhtlust. Essee Androiidide teater 1890 kasutab teatritee selgitamiseks unenäometafoori; teater kui unenäotempel; sifreerimise, viidete teater. Teatraalseks elemendiks teostes mask, mitte individuaalne näitleja; kunstlik inimene, marionett; mõjutas 20. saj teatrivoolu. Kirjutanud ka moraali- ja loodusilosoofilisi. ,,Pelleas ja Melisande" 1893 mängituim, kuulsaim. Rohkem tegevust kui Maeterlincki teistes draamades, õhkkond keskaegne, saatuslik atmosfäär; armastus ja surm. Teatri radikaalsus seisneb
annaabi.ee 
