Teadustöö Eestis 18. sajandi II poolel 19. sajandi I poolel. ÕES. Õpetatud Eesti Selts asutati Tartus 18. jaanuaril 1838. Seltsi eelkäijateks olid Tartu- ja Võrumaa pastorite poolt Tartus 1819 loodud Eesti Õpetatud Selts ja Tartu ülikoolis alates 1831 tegutsenud teaduslik vestlusring. ÕES-i asutajaliikmeteks olid arst Friedrich Robert Faehlmann, TÜ eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson, õigusteaduse professor Friedrich Georg v. Bunge, anatoomiaprofessor Alexander Friedrich v. Hueck, ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse ja 2 kooli- ning 12 kirikuõpetajat. Seltsi esimeseks presidendiks sai Tartu pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe. 1839. aasta jaanuaris kinnitatud põhikirja järgi oli Tartu ülikooli juures asuva seltsi põhiülesandeks eesti rahva mineviku ja oleviku, keele ja kirjanduse ning eestlaste poolt asustatud maa uurimine. Ühtlasi nähti ette seltsi toimetiste väljaandmine, eesti rahva...
Vasinaks. Vene kroonikates on mainitud vepsalasi teadaolevalt esimest korda 9. sajandil. Peale 13. sajandit vepsalasi enam ajalooallikates ei mainita. 1929. aastal tutvustas uuesti A. J. Sjörgen vepsalasi teadusmaailmale, kui ühe soome-ugri rahvana. Vepsalaste elamispaik ulatus arvatavasti sel ajal Laadoga kagurannikult Valgjärveni. I ja II aastatuhande vahetumisel liikusid vepsalased põhja poole, üle Sviri jõe. Sinna poole minnes segunesid nad karjalastega ja tänu sellele sai karjalaste keel endale juurde kaks murret: aunuse ja lüüdi murde. 9. sajandil osalesid vepsalased Kiievi-Vene loomisel. See riik asus tänapäeva
tulenevat füüsilise või juriidilist suunitlust. 3. Kõnealustele põhimõtetele rajatud ülimalt dünaamiline kogukond saab olla rajatud vaid kasutatdes uusimaid tehnoloogiaid/võtteid. 1925. aastal siirdus J.L. Moreno New Yorki. Selleks ajaks oli ta pannud aluse uutele meetoditele: grupiteraapiale, sotsiomeetriale, psühhodraamale. Tema edasine elu on nende meetodite täiendamine, edasiarendamine, rakendamine ning teadusmaailmale tutvustamine. 1930. aastatel töötas J.L. Moreno nõustaja-konsultandina vanglates, puuetega inimeste raviastutustes ning mitmetes sotsiaalsetes gruppides. 1936. aastal asutas J.L. Moreno Beaconis, 60 miili kaugusel New Yorgist sanatooriumi, millest sai rahvusvaheline psühhodraama keskus. 1940. aastal kohtus J.L. Moreno Zerka Toemaniga, kellest sai tema kaastööline ning üheksa aastat hiljem ka abikaasa. J.L. Moreno loodud psühhodraama kui meetod on leidnud alates 1940
Tartus teaduslike arutelude korraldamise traditsiooni, nagu varasemaltki Peterburis. Koosviibimise põhilisteks aruteluteemadeks olid teaduse ja religiooni suhe. Ta jätkas teaduslikku tööd evolutsiooniteooriaga ning geograafia ajaloo alal. Baer suri 28. novembril 1876. aastal, ta on maetud Tartus Vana-Jaani kalmistule. Temst jäi maha üle 400 teadustöö ning ulatuslik kirjalik pärand, mis võimaldab väga põhjalikult uurita õpetlase mõju 19. sajandi teadusmaailmale. 1992. Aastast kujutati Baeri ka Eesti Vabariigi rahatähtedel, mida võib pidada väliskultuuri austusavalduseks, mis on mõjutanud ka eesti kultuuri. Karl Ernst von Baer on Eesti ning üleüldiselt kogu maailma teadusele väga palju juurde lisanud. Tänu tema mitmekülgsele iseloomule keskendus ta korraga paljudele loodusteaduse valdkondadel. Ta oli hoolas õppur ning õpetaja. Kuigi enamus ajast töötas ta
polaaruurijalt Fridtjof Nansenilt, kes oma laevaga Fram ja kaheteistkümne kaaslasega sai sellise triiviga esimest korda hakkama üle sajandi tagasi. Tollal tundus Nanseni idee transpolaarsest jäätriivist ning võimalikkusest spetsiaalselt konstrueeritud laevaga see teekond läbi triivida paljudele hullumeelsena, rohkem oli neid, kes Nansenit hukka mõistsid. Tugeva kriitika kiuste saavutas tema meeskond edu, Fram triivis läbi Põhja-Jäämere kolme aastaga: 18931896. Nansen tõi teadusmaailmale rohkelt uut teavet Arktika looduskeskkonna, sealsete jääolude, jäävälja liikumise, transpolaarse jäätriivi jpm. kohta. Paljud tol korral tehtud avastused on praegusajal Arktika teadusuuringute alustaladeks, ehk on need isegi andnud tõuke uurida seda piirkonda veelgi põhjalikumalt. Tänini oli Frami jäätriiv ainuke sellelaadne edukalt lõppenud üritus. 2006. aasta sügisel peaaegu samast kohast triivi alustanud kahemastiline kuunar -5-
haavadele kui arstidele siis asendub antiseptika peagi aseptikaga (mikroobide hävitamine füüsikaliste vahenditega ja operatsiooni keskkonna steriilsus) Füsioloogia esiletõus 18. sajandi lõpus hakkab välja kujunema eksperimentaalfüsioloogia, mis põhines vivisektsioonil(katsetused loomadega). Tähtsal kohal: Francois Magendie sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, tema katsed paraku viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale Claude Bernard Magendie õpilane, kelle unistuseks oli eksperimentaalmeditsiini loomine, mis ühendaks füsioloogiat, patoloogiat ja ravi. Andis oma töödega palju endokrinoloogiale. Lõi diabeedi teooria. Ta väitis, et ,,füsioloogia on teaduslik baas, millel rajaneb kogu meditsiiniteadus". Tartu ülikooli oli 19. sajandil üks olulisi eksperimentaalteaduste kujunemispaiku, kus loodi üks
aastal informatsiooni vaid motoorse osa kohta. 1822. aastal aga, tehes katseid elusloomadel, näitas Magendie, et selgmise närvikimbu läbilõikamisel seljaaju juures häirub erutumine, kõhtmiste kimpude läbilõikamisel liigutusvõime. (Lõplikult ,,loksutas" teooria paika sakslane Johannes Peter Müller (1801- 1858) 1831. aastal, prepareerides konni.) Magendie katsed, mis olid piinarikkad ning viidi läbi pealegi avalikult, viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale. Nn antivivisektsionism oli mh üks eluslooduse universaalsuse mõistmise väljundeid ka loomad kannatavad, nagu inimesed. Nii laieneski 1876. aastal Inglismaal loomakaitseseadus laboriloomadele. Vivisektsiooni olevat lausa kunsti tasemele viinud Magendie õpilane C. Bernard, kelle unistuseks oli eksperimentaalmeditsiini loomine, mis ühendaks füsioloogiat, patoloogiaõpetust ja ravi. Elu käsituses püstitas ta nn milieu interieur kontseptsiooni (vt ptk 8)
veelgi keerukamaks organism seega sünteesib.) 2. Eksperimendi areng (eksperimentaalfüsioloogia, -farmakoloogia, vivisektsioon). 18. sajandi lõpus hakkab välja kujunema eksperimentaalfüsioloogia, mis põhines vivisektsioonil. Siinjuures mainitakse Göttingeni professorit A. Hallerit. Francois Magendie (1783-1856) oli sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, tema katsed paraku viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale (nn antivivisektsionism oli mh üks eluslooduse universaalsuse mõistmise väljundeid ka loomad kannatavad, nagu inimesed). 1876 laienes Inglismaal loomakaitseseadus laboriloomadele. Loomakaitse viis omakorda teadusparkide loomiseni (,,loomapiinajad" sunniti ülikoolikampustest välja kolima). Vivisektsiooni olevat lausa kunsti tasemele viinud (siinkohal väike kõrvalepõige mehe eraellu tema abielu olevat olnud õnnetu: naisele, kes oli antivivisektsionist,
Vepslastest said riigitalupojad, lõuna pool mõisatalupojad, kes tegid alet, harisid oma põllulappe, püüdsid kala ja tegid käsitööd. 18. sajandi alguses kirjutati vepsa riigitalupoegi Lodeinoje Polje laevaehitustöökodade 28 ja Äänisjärve läänekaldale rajatud metallurgiatehaste juurde. Vepslased ei paistnud silma millegi erilisega ning etnilise rühmana nad unustati. Alles 1824. aastal "taasavastas" A. J. Sjögren nad teadusmaailmale kui ühe soome-ugri rahva. 19. sajandil tungis kapitalism tasapisi ka vepslaste ellu. Põllumajandusest saadavale kasinale sissetulekule oldi sunnitud lisa otsima ulgutöödest (äänisvepslased töötasid kohalikes kivimurdudes, Ojatil tegeleti pottsepatööga, lisaks muidugi metsatöö). 1897. aastal oli vepslasi 25 607, neist 6700 põhja pool Sviri. 1926. aasta andmeil oli vepslasi NSV Liidus 32 800 ning nende arv oli kasvamas. 1920. aastail loodi vepslaste asualal 24 rahvuskülanõukogu
annaabi.ee 
