järele. “Aga õigus teeb enamat, kui pelgalt käseb, keelab, lubab ja karistab”. (Rosentau 2004, lk 219) Õiguse “suur väljundfunktsioon” – kord anarhiast Õigus kui sotsiaalseid vajadusi rahuldav tegevusprogramm, tegevusjuhiste süsteem. (Rosentau 2004, lk 222-223) Õigus on riigi sunninormide kogum. Õigusnorm on üldkohustuslik käitumiseeskiri. Õigusnorm kirjutab midagi ette, tagab või jätab millestki ilma. Õiguskord tagatakse riigi sunnijõuga. Tavanormi ja õigusnormi erinevusest Hästi on Mario Rosentau selgitanud ka tavanormi ja õigusnormi erinevust alljärgmise hästi tuntud tavanormi, mille kohaselt söögilauda istudes võetakse müts maha, ja õigusnormi, mis sätestab keelu autoga punase fooritule alt läbi sõita, näitel. Eelnevalt nimetatud näiteks võetud tavanormi vorm: “on [heaks] tavaks, et söögilauda istudes võetakse müts maha” “Tavanormi kehtivuse kriteeriumid:
kuskile kadunud. Kahjuks üha rohkem tavanormidest lugu ei peeta. Samuti on ka mitmed õigusnormid ühiskonnale kui tervikule vastuvõetamatud. Kahjuks polegi kõik, mis inimeste poolt koostatud täiuslik, ning paraku puudub üks õiglane reguleeritud norm, mida ühiskond austaks, mõistaks ja mille järgi joonduks. Mitmed tavanormid on tekkinud ajastuga, nad tulevad ja kaovad. Nt prof. Jüri Uluots kirjeldab enda loengus Eesti külakogukonnas 19. sajandi lõpus eksisteerinud tavanormi, mille kohaselt külakogukonnas mindi heina ühiselt niitma. Tavanormi mõte oli see, et kuna heinamaad olid looduses tarastamata, siis mindi heinategemiseks koos õue, et ei tekiks piiritlemata looduse üle tülisid. See tava kadus 20. sajandi algul kui talunikel olid omad kindlad piirimaad, mis olid täpsemalt looduses paika pandud. Tänavu arvatakse ekslikult, et siis mindi nagu talgutele, aga tegelikult oli mõte igasugused lahkarvamused juba eos lahendada
Üldisus ei eelda kõigi rahv.-vah. õiguse subjektide vastavat käitumist see, kui palju riike ja millised riigid peavad tava väljendaval viisil käituma, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Lisaks üldistele tavadele eksisteerivad ka regionaalsed ehk partikulaarsed rahvusvahelised tavad, mis on piiratud teatud geograafilise ala või konkreetsete riikidega. Üldised tavanormid seovad ka neid riike, kes ei ole väljendanud õigusveenet ega käitunud tavanormi kohaselt (sh riike, mis on tekkinud peale tavanormi teket). Siiski võib normi tekkimise käigus riik end selle siduvusest vabastada (sellist riiki nimetatakse persistent objector), kuna nõustumist normiga eeldatakse, peab keeldumine olema selgelt väljendatud ja järjekindel. Tava väljendusvormide erinevaid väärtusi: diplomaatiline kirjavahetus, poliitilised avaldused, pressiteated, ametlike õigusnõunike arvamused, täitevvõimu korraldused ja toimingud,
Üldisus ei eelda kõigi rahv.-vah. õiguse subjektide vastavat käitumist – see, kui palju riike ja millised riigid peavad tava väljendaval viisil käituma, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Lisaks üldistele tavadele eksisteerivad ka regionaalsed ehk partikulaarsed rahvusvahelised tavad, mis on piiratud teatud geograafilise ala või konkreetsete riikidega. Üldised tavanormid seovad ka neid riike, kes ei ole väljendanud õigusveenet ega käitunud tavanormi kohaselt (sh riike, mis on tekkinud peale tavanormi teket). Siiski võib normi tekkimise käigus riik end selle siduvusest vabastada (sellist riiki nimetatakse persistent objector), kuna nõustumist normiga eeldatakse, peab keeldumine olema selgelt väljendatud ja järjekindel. Tava väljendusvormide erinevaid väärtusi: diplomaatiline kirjavahetus, poliitilised avaldused, pressiteated, ametlike õigusnõunike arvamused,
järjepidev ja üldine. Praktika ühetaolisus ja järjepidevus ei pea olema sajaprotsendilised, kuid nõutav on riikide ühetaoline käitumine olulistes küsimustes. Ühetaolisus hõlmab muuhulgas riigi sisemise käitumise (nt seaduste ja nende rakendamise) ühetaolisust. Üldisus ei eelda kõigi rahvusvahelise õiguse subjektide vastavat käitumist. See, kui palju riike ja millised riigid peavad tava väljendaval viisil käituma, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Subjektiivne element aitab tavanormi eristada muudest sotsiaalsetest normidest. On autoreid kes ei pea subjektiivset elementi tavanormi tunnuseks. Rahvusvaheline Kohus seda siiski teeb. Lisaks üldistele tavadele eksisteerivad ka regionaalsed e partikulaarsed rahvusvaheliesd tavad. Niisuguste tavade elemendid on samad, mis universaalsetel tavadel, aga piiratud teatud geograafilise ala või konkreetsete riikiedga. Üldised tavanormid seovad kõiki rahvusvahelise õiguse subjekte, ka neid, kes ei ole
(Rosentau 2004, lk 219) Õiguse "suur väljundfunktsioon" kord anarhiast 176 Õigus kui sotsiaalseid vajadusi rahuldav tegevusprogramm, tegevusjuhiste süsteem. (Rosentau 2004, lk 222-223) Õigus on riigi sunninormide kogum. Õigusnorm on üldkohustuslik käitumiseeskiri. Õigusnorm kirjutab midagi ette, tagab või jätab millestki ilma. Õiguskord tagatakse riigi sunnijõuga. Tavanormi ja õigusnormi erinevusest Hästi on Mario Rosentau selgitanud ka tavanormi ja õigusnormi erinevust alljärgmise hästi tuntud tavanormi, mille kohaselt söögilauda istudes võetakse müts maha, ja õigusnormi, mis sätestab keelu autoga punase fooritule alt läbi sõita, näitel. Eelnevalt nimetatud näiteks võetud tavanormi vorm: "on [heaks] tavaks, et söögilauda istudes võetakse müts maha" "Tavanormi kehtivuse kriteeriumid:
o Ühetaolisus ja järjepidevus ei pea olema 100%-lised, kuid nõutav ühetaoline käitumine olulistes küs-tes. o Üldisus ei eelda kõik rv õ-se subjektide vastavat käitumist. Subjektiivne e psühholoogiline e: riikide veene, et nende poolt valitud käitumisviis on juriidiliselt kohustuslik või õigustatud (opinio iuris sive necessitatis). Aitab eristada tavanormi muudest normidest. Kuna nõustumist normiga eeldatakse, peab keeldumine olema selge ja järjekindel. Tava väljendusvorme veel: Diplom kirjavahetus; pol avaldused; pressiteated; siseriiklik õ; rv-te ja sr-ke kohtute otsused Rv-sed lepingud Kuj välja tavaõ-na, mis tänaseks on kodifits Viini konventsioonidesse. Mõiste ja liigid 4: Rv leping on riikide vahel kirjalikus vormis sõlmit, ühes või mitmes omavahel seot dok-s sidalduv rv-ne kokkulepe, mida regul rv õ
parlamentaarsed tavad. Tavanormide autoriteet tugineb üldjuhul austusel tavade või traditsioonide vastu, st vabatahtlikul täitmisel, v.a juhud, mil tavasid nt riiklikult toetatakse. Tavanormid hõlmavad vaid seda isikute ringi, kes neid tunnustab ja täidab. Samas ei välistada see sotsiaalse surve võimalust indiviidile, kes vastavaid tavanorme omaks ei soovi võtta. Näiteks sellise indiviidi mõjutamiseks võidakse katkestada temaga suhtlemine või jätta ta ilma hüvedest, mida saavad tavanormi kuulekad täitjad. Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa tavanorme kehtima senisel traditsioonisel kujul (nn kirjutamata õigus - ld: ius non scriptum). Nende kohta ütleme -selle maa tava. Teine osa aga võeti ajalooliselt kasutusele ametliku õigusena - nad muutusid osaks nn kirjutatud õigusest (ld: ius scriptum). Need on algelise riikluse tingimustes sanktsioneeritud senised tavanormid, mida tagatakse riigi sunniga (avaliku võimu jõuga) ja seeläbi on nad
annaabi.ee 
