Tarbimisühiskonna diktatuur (0)

Tarbimisühiskonna diktatuur
Praegust ühiskonnakorraldust nimetatakse lisaks tarbimisühiskonnale veel postmodernseks, postindustriaalseks, meedia- ja elektrooniliseks ühiskonnaks. Paljud arvavad , et see on uus ja enneolematu , kuid tegelikult on uued ainult kogemisvahendid ning enneolematud kvaliteet ja kvantiteet. Tarbimisühiskond on tegelikult ühiskond, mis on orienteeritud aina enam suurenevale tarbimisele , ületarbimisele ja seda inimeste rumaluse ning naiivsuse arvelt.
Tarbimishulluses on tegelikult mitte ainult noored, vaid ka täiskasvanud. Vanema generatsiooni hulluse üle võib küll vaielda , kuid enamik Eesti vanemast generatsioonist on elanud Nõukogude Liidus ja on nüüd, kapitalismi ja tarbimisühiskonna saabudes niisamuti pimestatud kõikidest nendest hüvedest, mida neile pakutakse ja mida muudkui tarbida saab.
Sageli ei olegi meile seda " jama " tegelikult vaja. Aga tootjal on vaja, et meil oleks vaja. Ja see kihk mitmesuguse nänni järele on osa tarbimisühiskonna normidest. Et osta, on vaja raha, sageli lähevad noored tööle, et saaks jälle poest omale kogu seda "jama" osta. Võib juhtuda, et noore töö mõjub tema ja tarbimisühiskonna suhetele hoopis pärssivalt. Piirab noore aega niisama ostelda ja ringi trallida, st üle tarbida. Või vastupidi, tekitab noores ennastunustamatu rahahimu , mis hiljem võib muutuda. Pean silmas, et arendatakse tarbimisühiskonna poolt muditud väärtushinnanguid, kus aegajalt unustatakse igasugune inimlikkus.
Samamoodi võib praeguse tarbimisühiskonna mõjude arvele panna ka inimeste väärtushinnangute muutumise ja mitmesuguse halva käitumise. Inimene võib asjade ihalusest hakata käituma omakasupüüdlikult ning mitte teistega arvestama. Asjad muutuvad inimese sisemusest tähtsamaks jne. Iseseisvus ju seegi, iseasi kas hea variant sellest.
Nagu kõigel muulgi, leidub ka tarbimisühiskonnal nii häid kui halbu külgi. Siiski ei saa selle mõju tema auras elavatele inimestele ja eelkõige noortele päris halvaks lugeda. Nüüdisühiskonda võib vaadelda kui süsteemi, mis mõjutab inimesi reklaamiga ja paneb rohkem ostma, kui tarvis oleks. Teisest küljest on see aga süsteem, mis kasvatab iseseisvat põlvkonda, et too praeguste täiskasvanute töö ükskord üle võtaks.
Tarbimisühiskonda sulandumine toimub märkamatult. Kui laen , ehitamine, uus auto ja puhkusereisid on seltskonnas muutunud üldisteks jututeemadeks, tundubki endale ühel hetkel imelik, kui niisuguseid asju ette näidata ei ole. Kui sukelduda ohjeldamatusse tarbimisse, võib inimene aga ühtäkki märgata, et tema ei juhi enam asju, vaid asjad juhivad teda. Siis on edaspidi raske olla vaba isegi usulisteks otsustusteks.
Tarbimisühiskonna vastu võitlemine on võitlus tuuleveskitega . Kui üldse sekkuda ilmaruumi ürgsetesse asjadesse, siis tuleks kutsuda inimesi üles
kvaliteetsemalt ja mitmekesisemalt tarbima ning mitte unustama, et tarbida saab ka vaimu, mitte ainult mateeriat.