ülalpidamist jätkata, pidi ta siiski mõisnikuga vaba rendilepingu tegema. Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine. Vallakohtud koosnesid kolmest liikmest, kelle ühe valis mõisnik, teise valisid peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegadel oli ka oma magasivili, kust nad said rasketel aegadel viljalaenu võtta. Kogukondade juhtideks olid Eestimaal talitajad ja Liivimaal vöörmündrid. Kogukonna ülesanneteks oli näiteks vaestehoolekanne. Talurahvaseisus jagunes kaheks: Mõisarahvas ja pererahvas. Pererahvas jagunes omakorda sulasteks, vabadikeks ja talunikeks. Mõisarahvas oli kõik see kes elasid mõisas või olid sellega tihedalt seotud. Talurahva koormistest oli mõisa ees endiselt teokoormis, mis jagunes nädalatööks ja abitööks. Talurahva riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine. 1845. aastal toimus massiline üleminek vene õigeusku. 1849. aastal avaldati kolmandad talurahvaseadused Liivimaal, mis vabastasid
Talupojal kasvas ebakindlus oma tallu püsimajäämise suhtes - mõisnik võis sõlmida omale sobiva rendilepingu kellega tahes. Talude pärilik kasutusõigus enam ei kehtinud IV Talurahva omavalitsuse kujunemine Peale priikslaskmist hakkas kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus - vallakogukond. Iga mõisaala talupoegadest loodi omaette kogukond ehk vald, mis esialgu oli mõisnikust paljuski sõltuv. Valla eesotsas oli Eestimaal vallatalitaja, Liivimaal vallavöörmünder. Talurahvaseisus jagunes: mõisarahvas (mõisateenijad) - 10% külarahvas - pererahvas 40% - sulasrahvas 30% - vabadikud ja popsid 20% Vallakogukonna üleasanded: - vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid ja varanõudeasju, karistasid väiksemate üleastumiste eest - ühisvastutus magasivilja varumise eest (mõisnikul vaid järelvalveõigus) - vaestehoolekanne - vastutus koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel Peamise koormised:
Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. 1795. a. Eestimaa maapäeval kukkus aga talurahvaküsimuse arutamine läbi. Aleksander I võimule tulekuga hakkasid asjad liikuma ja 1802. ja 1804. aastal võeti talurahva olukorra parandamiseks vastu talurahvaseadused. 4.Kartulikasvatus. Jõudis Eestisse esmakordselt 18. saj. keskel ja oli põhiliseks tuluallikaks Põhja- Eestis, mille abil osteti päriseks talusid. 5.Talupoegade elu-olu. Talurahvaseisus jagunes mõisa- ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht pererahval, kelle õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majandamine. Nende lapsed töötasid enamasti koos sulasrahvaga, tehes teotööd. Suuremate talude äärealadel elasid veel väikest maalappi või eluaset omavad vabadikud e. popsid. Mõisakoormistest oli peamiseks teotöö. Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest lasusid talurahva õlul pearaha ja nekrutiandmine
Loodi vallakohtud, mis koosnesid 3 liikmest. Need lahendasid talupoegade omavahelisi riiu-ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi, karistasid üleastumiste eest. Ühtseks kogukonnaks sidus talupoegi magasivilja (varuvili, millest sai laenu võtta) varumisel. Üheks ülesandeks oli ka vaestehoolekanne. Kogukondade juhtideks valiti Eestimaal talitaja koos abimeestega ja Liivimaal kaks vöörmündrit. Talurahva koosseis. Talurahvaseisus jagunes mõisa-ja külarahvaks. Keskne koht oli pererahval. Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed mõisapõldudel, tehes teotööd. Talude äärealadel elasid vabadikud või saunikud. Mõisarahva hulka kuulusid majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Talurahva koormised. Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel. Mõisakoormistest oli peamiseks teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks
varumisel. See oli viljavaru,kust tp said hädaaegadel laenu võtta. Sinna pidi iga a teatud viljakogus panema. Kogukonna ül oli ka vaestehoolekanne. Pidi toetama töövõimetuid ja puudustkannatavaid inimesi. Selleks rajasid rikkamad vallad vaestemaju, vaesemates taludes käisid nad külakorda, talust-talusse, kus neile mõneks nädalaks peavarju ja toitu anti. Kogukondade juhtideks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja ja Liivimaal vöörmünder. TALURAHVA KOOSSEIS Talurahvaseisus jagunes mõisa-ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht pererahval, kelle õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majapidamine. Peremees ja pn töötasid talupõldudel ja nendelapsed koos sulastrahvaga mõisapõldudel. Talude äärealadel elasid väikest maalappi ja eluaset omavad vabadikud e popsid e saunikud. Mõisarahva e mõisateenijate hulka kuulusid mõisas elavad ja ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisarahvas oli
Samuti räägiti uutmoodi ajaloost mingites lugulauludes ("Mõisnikkude hapu kurk"). Hakkas kujunema valguse-pimeduse- koidukontseptsioon, mille võttis endale peagi Jakobson. Ajaloo kolmikjaotus: alguses elasid eestlased valguse-ja rahuriigis, mille lõi segamini pimeduse sissetung, teisisõnu saksa ristisrüütlite tulek; see käivitas võitluse, mis pole möödas siiamaani, kuid pimedus pagendatakse valguseriigist ükskord taas. Nägi oma kaasaega kui võitluse lõppfaasi. Ideoloogia: tugev talurahvaseisus, rahva majanduslik alus, millele toetuks haritlaskond. Noored haritlased asusid "oma" ajalugu propageerima, muinasteadused ja sakslaste-eelne aeg eriti. Jaan Jung, Jaan Bergman ning M J Eisen. Nemad mõtlesid välja ja populariseerisid ka mõiste "ajalugu". Enne oli sündinud asjust. Eisen - Juba koolipoisina tegi ta kaastööd "Perno Postimehele", tema vanemad olid väga rahvuslikult meelestatud ning püüdsid osaleda võimalikult paljudes rahvuslikes üritustes.
korrastada, eesmärgiks samasugune tegevus nagu toimus Vene impeeriumi tasandil, kohapeal väljakujunenud õiguse väljaandmine korrastatud kujul. Välja jäid talurahvaõigus ja kirikuõigus – mõlemaid reformis riik. Ülejäänud osa õigusest koondati mitmes erinevas köites Balti Provintsiaalseadustikuks, Provinzialrecht der Ostseegouvernements. Anti välja kolm eraldi osa. Kaks esimest osa, ametiasutuste korraldus ja seisusteõigus (välja arvatud talurahvaseisus ja vaimulikuseisus), trükiti 1845 ja jõustus 1846. Kolmas osa seadustikust, Balti Eraseadus (tsiviilseadustik), ilmus 1864, kehtima hakkas 1865. Kõigi kolme köite puhul oli tegu varem väljakujunenud õiguse korrastamise ja süstematiseerimisega, mitte uue seaduse väljatöötamisega. Juhtivalt tegev Balti Eraseaduse puhul oli Friedrich Georg von Bunge – oluline ka baltisaksa ajaloolasena, mitmete allikakogude väljaandja. Õiguslikud ümberkorraldused alates 19
Jörvamaa ja Virumaa. Liivimaa kubermangus oli Pärnumaa, Saaremaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa. Maakonnakeskused olid Kuressaare, Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, Viljandi, Tartu. Maakondades puudus omavalitsus, see oli lihtsalt territoriaalne üksus. Vallad olid 1866a alates, sajandivahetusel 366 valda ja tasapisi vähenes, kuna neid ühendati. Vallad olid omavalitsusüksused. Vallaelanike hulka kuulusid vaid talurahvaseisus. Mõisarahvas jäi välja. Ka valla maad olid vaid talumaad. Valla täiskogu moodustasid kõik vallas elavad talu pärisperemehed ja maata rahva esindajad. Iga 10maata mehe kohta 1 esindaja. Valla volikogu valis esinduse. Linnade arv oli tookord 11. Valimisõigus oli jõukatel, kinnisvara omanikud, kes maksid linnale maksu. Juhtimisorganid oli linnavolikogu ehk linnaduuma ja linnavalitsus ehk linnaamet. Enamik linnu olid maakonnakeskused. Linnade kõrval olid ka uut laadi asulad
annaabi.ee 
