..................................................7 2.1.2. Talurahvaseaduse areng ja kehtivusaeg....................................................................8 3. Allika sisuline analüüs...............................................................................................................10 3.1. Ajaloolis – kriitiline interpretatsioon..................................................................................10 3.2.Olulisim 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduses...............................................................13 4.1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse ajalooline tähtsus, toime ja mõju tänapäevale..............14 Kokkuvõte......................................................................................................................................16 Kasutatud kirjandus.......................................................................................................................17
talupoegi huvituma tööst, viisid reformideni Eesti- ja Liivimaal. 1802. aastal ja 1804. aastal kinnitatud talurahva seadused aga ei rahuldanud ühtki osapoolt: ei mõisnikku, ei talupoega ega ka riiki. Seetõttu hakati seadusi ümber vaatama. Uued seadused võeti vastu Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal. Uute seadustega kaotati pärisorjus, talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. 1856. aastal fikseeriti ka Eestimaa talurahvaseaduses Liivimaa talurahvaseadusega sarnased põhimõtted, mis soodustasid üleminekut raharendile ja andsid talupoegadele võimaluse endale talu soetada. 1865. aastal keskvalitsuse ettepanekul rüütelkondadele koostada uus vallakogukonna seadus, sai teoks 1866. aastal. Uue seaduse kehtivusajaks kavandati esialgu kuus aastat, kuid see püsis kuni isevalitsuse kokkuvarisemiseni 1917. aastal. Omavalitsusreformi olulisemaks tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine
a) Talurahvas kohaneks uue olukorraga aeglasemalt. b) Vältida rahutusi, mida riik kontrollida ei suudaks. 4. Kuidas olid seotud pärisorjuse kaotamine ja jätkuv kriis mõisamajanduses? a) Põlluharimisel ei võetud kasutusele uusi viise ja tehnikat. b) Orjad hakkasid mõistma enda positsiooni ühiskonnas ning hakati streikima. 5. Millal kaotati pärisorjus Eestimaal / Liivimaal? Eestimaal 1816, Liivimaal 1819. 6. Mis tähtsus oli 1856 aastal vastuvõetud talurahvaseaduses? Talurahva seaduse jõustumisega kaasnes talurahva õigus talu päriseks ostmisele. 7. Nimeta kolm olululist muudatust/ tulemust mis kaasnesid pärisorjuse kaotamisega? a) Tekkisid erinevad seisused. b) Tekkis vallakogukond. c) Talupojad said perekonnanimed. 8. Vallakogukond- mis see oli, tähtsus eestlaste jaoks, vallakohus, vallakogukonna ülesanded (3), talitaja, vöörmünder, mõisnike kontrolli alt vabanemine. Vallakogukonnad olid 19
Sellega kaasnesid ägedad vaidlused liberaalide ja konservatiivide vahel ning peale jäid liberaalid. 1849.a uus Liivimaa talurahvaseadus: · Kinnitas küll veel kord mõisnike õigust nii mõisa- kui talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta. · Talumaa piirid fikseeriti · Soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse endale talu osta Selle seadusega sarnased põhimõtted fikseeriti ka 1856.a Eestimaa ja 1865.a Saaremaa talurahvaseaduses. Kuni 19.saj. alguseni etendas talurahva igapäevaelu korraldamisel keskset osa mõis. Mõisa kõrvale hakkas kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus-vallakogukond. Kogukonna keskseks institutsiooniks sai vallakohus. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi, nõudsid sisse võlguolevaid mõisakoormisi, karistasid üleastunuid, valvasid avaliku korra järele vallas, haldasid vallalaekaid ning magasiaitu. Vallakohtud nimetati ümber kogukonnakohtuteks.
mõisnikelt talud rentima n-ö turuhinnaga. 1849/56. aasta talurahvaseadused. kinnitas veel kord mõisnike õigust nii mõisa- kui ka talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta. Mõisnik võis seda talupoegadele rentida või müüa. Talumaa piirid fikseeriti. Uus soodus soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse endale talu osta. Liivimaa talurahvaseadusega sarnased põhimõtted fikseeriti ka 56. aasta Eestimaa ja 65. aasta Saaremaa talurahvaseaduses. Vallakogukonna funktsioonid. Vallakohus 1) lahendas talupoegade omavahelisi tüliküsimusi, 2) nõudsid sisse võlguolevaid mõisakoormisi, 3) karistasid üleastunuid (kuni 30 hoopi), 4) valvasid avaliku korra järele vallas ning 5) haldasid vallalaekaid ning magasiaitu Mõisakoormised- 1) teotöö(teorent), mis omakorda jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli
1849. uus Liivimaa talurahvaseadus: · kinnitas mõisnike õigust mõisa- ja talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta · mõisnik võib talumaad rentida või müüa, piirid fikseeriti · üleminek raharendile (võimaldas mõisnikul palgata mõisamoonakaid e palgatöölisi) · talupoegadel võimalus endale talu osta Sarnased põhimõtted fikseeriti ka 1856. Eestimaa ja 1865. Saaremaa talurahvaseaduses. Kihistumine: pärisperemehed, rentnikud, saadikud e popsid, palgatöölised 8ühed ostsid teiste maad üles) 19.saj algul hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond. Keskseks sai vallakohus · koondusid talupoegadesse puutuvad õiguslikud, politseilised ja administratiivsed funktsioonid · koosnes kolmest liikmest: ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi seast peremehed ja kolmanda sulased
1849. aastal tsaarivalitsuse poolt heaks kiidetud uus Liivimaa talurahvaseadus kinnitas küll veel kord mõisnike õigust nii mõisa- kui ka talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta. Mõisnik võis seda talupoegadele rentida või müüa. Talumaa piirid fikseeriti. Uus seadus soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse endale talu osta. Liivimaa talurahvaseadusega sarnased põhimõtted fikseeriti ka 1856. Aasta Eestimaa ja 1865. Aasta Saaremaa talurahvaseaduses. Talurahva omavalitsuse kujunemine 19. sajandi algul hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva, kui seisuse omavalitsus vallakogukond (väljendas mitmesuguste kohustuste kollektiivset kandmist). 19. Sajandi alguse talurahvaseadustega loodi vallakohtud, mis koosnesid kolmest liikmest, kellest ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi seast peremehed ja kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi, nõudsid sisse võlgu olevaid
Talurahva laste lugemisoskuse tõstmiseks täiustati õppesüsteemi kahe õppevormiga: kodu- ja kooliõpetuse vahelülina pandi käima pühapäevakoolid ja paranduskoolid. Kogu 19.sajandi esimese poole arengu tulemusena jõuti 1849.aastaks Põhja-Eesti 43 kihelkonnast 28- s koolide asutamiseni. Nendes töötas 150 külakooli, kus õppis ühtekokku 4615 last. Ligikaudu neljakümne aasta jooksul ei suudetud Harju- ega Läänemaal ellu rakendada 1816.a. Eestimaa talurahvaseaduses ette nähtud nõuet, mille järgi pidi iga tuhande hinge kohta üks kool avatama. Põhja- ja Lõuna-Eestis jõuti kooliõpetuseni erinevatel aegadel, seetõttu on endastmõistetav ka kahe ala erinev hariduslik tase. 19.sajandi algul kujunes eesti maarahva koolielus välja kaks tasandit: Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti oma. Liivimaa Eesti- osa ettejõudmist põhjustasid mitmed asjaolud. Eelkõige sai otsustavaks 18.sajandi koolivõrgu püsimajäämine
varale, kuhu ei kuulunud aga talu raudvara. Kui talupoeg majandas talu korralikult, ei tohtinud temalt seda ära võtta. Ühtlasi võis ta talu oma lastele edasi pärandada. Keelati ka koormiste tõstmine. Mõnevõrra keelati talupoegade müüki. Taluperemeeste müümine oli aga keelatud. Talurahva omavaheliste tülide lahendamiseks loodi vallakohtud. 1803. ja 1804. aasta maapäevadel töötati välja Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus. Nii Eestimaa kui ka Liivimaa 1804. aasta talurahvaseaduses säilitati feodaalne maavaldus. Liivi- maa seadus oli talurahvale veidi soodsam, sest see keelas talupoegade müümise, kinkimise ja pantimise maast lahus. Talupojad said omandiõiguse vallasvarale, kuid mitte raudvarale. Pere- mehed said talu suhtes pärandatava kasumiõiguse. Neid võidi välja tõsta ainult vallakohtu otsusega, mis pidi olema kihelkonnakohtu poolt kinnitatud. Talurahvas sai õiguse maad osta. Koormised viidi vastavusse maa suuruse ja boniteediga
26märtsil 1819a. Aadelkond loobus kõikist senisest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks. Samas aga tunnistati maa mõisniku ainuomandik, et oma talus edasi elada tuli maad mõisniku käest rentida, seega pidi aga talupega ka edaspidi teokohustusi täitma. Senised normeeritud koormised asendati „vabade“ rendilepingutega, mis vähendasid 1804a talurahvaseaduses sisalduvate koormiste piirangute tühistamist ning andis mõisnikue võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida. See seadus ei toonud erilisi muudatusi talupoegade elusse. Talupoegade liikumisvabadust piirati veel pikka aega. Kubermangu piirest lahkumine oli keelatud nagu ka linna elama minek. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes ka perekonnanimede panek kus lisandus priinimi talu, isa ja ristinimele.
annaabi.ee 
