Kleks oli tujust ara .Filip tahtis, et ta pojad saaks akadeemiase.Konnad,vahid,kalad jaid ilma veeta.Kleks oli tiigist votnud koik vee.Ta andis konnale kuldvotme.Ta sai konna endale.Matteus tuli tagasi. UNENAGU SEITSMEST VEEKLAASIST Kleks muutis koik esemed. Nad laksid rongiga soitma. Ja siis hakkas tossu korstnast tulema. Aadu kraapis kokku koik pilved. Koik poisid muutusid hobekahvliteks. Kleks hakkas oitsema.Ta umber tallasid mesilased. ANATOL JA ALOISI Nad ei saanud oue. Filip tuli varava taha. Nad tahaks naha pan Kleksi. Kleks oli uli vaike. Ta tegi end suureks.Koik magasid umber ringi. Kleks parandas Aloisi. Aloisile meeldis toit see oli hea. Ta hakkas aina paremini toole. LUGU KUUINIMESTEST Kleks nagi kuu peal parem poolse silmaga kuuinimesi. Nad pidid koik ara koristama. Nad utlesid kooris hakkame tooga pihta
või lihtsalt häbenevad seda, sest ühiskond ei salli nende erilist mõtlemist ja välja nägemist. Ühiskond on nagu suur ja must tempel, mis paneb inimestele märgi kogu eluks. Kuid kuidas käib üks noor ja arenemissuutlik inimene ringi nohiku ja eraku nimega? Siin maailmas tuleb tugev olla ja oma seisukohti säilitada, sest kui inimese peale juba sülitatakse ja teda tallatakse, siis tehakse seda veel ja veel, kuni temast pole midagi enam järel. Sama moodi tallasid kaaslased ka Villut A.H.Tammsaare teoses ,,Kõrboja peremees``, kes oli küll oma rumalusest ühest silmast pime ja vangist tulnud, kuid ometi unistustega inimene. Kõik vihkasid seda, kui ta Kivimäel kive õhku laskis ja sellega suurt lärmi tegi, sest kõik teised olid selle maatüki peale käega löönud ja kui nad nägid, et üks mees tõesti tahab sellist imet korda saata, siis tembeldasid nad mehe mõtlematuks ja rumalaks. Viha ja kadedus paneb
loomarajad. Kaugemale rannikust ei saanud minna, sest meri oli ees ja inimestel tuli asuda parematesse kohtadesse, kus oli metsa ja kus sai jahti pidada. Samuti leidus seal küllaldaselt puitu, mida inimene vajas kütteks. Kindlasti pidi rohttaimestik olema mitmekesine, sest inimene kasutab toiduks ja ka ravimiseks nii siis kui tänapäeval taimi. Kas loomad ja eriti suured rohusööjad elasid koos inimestega? Arvan, et kindlasti, sest inimene vajas loomi küttimiseks ja loomad tallasid radasid, mida mööda oli inimestel hea liikuda. Eestis oli suur tähtsus Emajõel, mis oli kunagi suur ja poolitas Eesti kaheks ning muutis inimeste keelt ja kombeid. Pikapeale jäid jõed ja järved väiksemaks, rahvad segunesid, vähenes kalapüük kuid karjakasvatamiseks oli vett piisavalt. Neil aegadel olid inimesed ja metsloomad ka kindlasti lähedasemad kui nüüd ja loomadel polnud põhjust hoiduda inimesest eemale. Kliima külmenedes leidsid paljud loomad elupaiga inimese läheduses
Milla oligi nõus.Paari päeva pärast tulid pojad koju tagasi ja rääkisid ,et neil läks laadal kakluseks ja seepärast pidasid nad paremaks paar päeva kodus istuda.Kuid sel samal õhtul pääses pärdik lahti ja jooksis välja puu otsa. Nad hakkasid mõtlema ,kuidas teda alla saada.Seda kogunesid vaatama kõik lähedal olevad elanikud.Nad otsustasid ,et tuleb puud maha võtta.Kui nad olid seda teinud jooksis pärdik rukki põllu sisse ja kõik inimesed jooksid talle järgi ja sellega tallasid nad rukki põllu maatasa. Selle käigus saadi lõpuks pärdik kätte. Juba järgmisel hommikul tuli valla vanem nende juurde ja luges neile ette kogu kahju, mis nad olid pärdiku püüdmisega teinud. Pärast seda said nad Nipernaadi peale vihaseks ja tahtsid talle kallale minna ,kuid sel samal hetkel tormas Milla nuttes Joona juurde ja teised vennad jäid seda pealt vaatama. Nipernaadi kasutas seda hetke ära ja pooljoostes liikus ta maantee poole.
Algselt mõjutaski luhaniitude kujunemist kõige tugevamalt karjatamine: tõenäoliselt aeti kariloomi luhtadele juba 30004000 aastat tagasi. Loomad mõjutasid siinse koosluse arengut taimi valikuliselt süües vähemsöödavad liigid said eelisseisundi (Suurkask 1999). Karjatamine luhtadel on siiski suhteliselt vähe levinud, 7 sest loomade jalad lõhkusid õrna niidukamarat ning tallasid selle mätlikuks, mis muutis edaspidise niitmise väga raskeks. Luhtade niitmine sõltus suuresti sademetest ja üleujutuste kestusest. Tänu viljakusele olid lamminiidud loomadele talvise sööda varumise väga tähtsateks kohtadeks. Hilisematel aegadel on luhakooslusi kujundatud neid järjepidevalt niites. (PKÜ 2012). Joonis 1. Näide lamminiidust. Rannaniidud Karjatamine on rannaniitude peamine kasutusviis, Õigesti kasutatuna on rannaniidud oma
kanda. Karjus talus koike kannatlikult ning leebe ilme tema niio!t ei kadunud ka koige kumavamatel hetkedel. Ta oli teel, kuid samas ka iira, endiselt kangastusid tem a silme ees lugematud maailma teed, radade algused ja lopud. Endiselt elas ta liibi koikide maailma teekiiijate motteid ja tundeid. Seeranci kulges ruumis, kuid karjuse vaim viis ta riindama ka ajas - ta kondis koos inimestega, kes olid elanud sadu aastaid tagasi. Miilestuski neist oli maa pealt kustunud, ammu tallasid nad taevaseid radu. Karjuse teekaaslasteksolid kaupmehed ja vagabundid, pillimehed ja kiisitoosellid, riiiitlid ja kuningate kiiskjalad, maadeavastajad ja mui- dugi miigikarjused. Ta kiiis nendega hommikuviirskuses ja keskpiievases leitsakus, sajus ja piiikeseloosas. Ta oli oma rajal, aga samas rajalt iira. Kui . Vooras teda konetas ja talle korraldusi jagas, tiiitis karjus neid teenistus- valmilt, kuid tema vaim kiiis oma radu. Ta muutus ise riinnuks, igaveseks
kasutusele võetud veel enne, kui mets sinna kasvada jõudis. Kunagised lootammikud ja tamme-männi segametsad olid madalat kasvu, hõredad ja valgusküllased. Tammede ja mändide all kasvas palju põõsaid: sarapuu, viirpuud, kontpuu, kibuvitsad jt. Ka kadakale jagus sellises loometsas piisavalt valgust ja soojust. Karjakasvatuse alguspäevadel liikusid loomad neis hõredates metsades vabalt, järk-järgult võeti maha puid. Kariloomad sõid ja tallasid ära puude järelkasvu, nii et pikapeale taandus mets rohumaa ees. Osal kadakastest karjamaadest on siiski teine saamislugu: need on kujunenud hüljatud paepealsetele alepõldudele. Kadaka perekond koondab umbes 70 liiki, peale selle varieteedid ja vormid. Meie kadakas harilik kadakas, ladinakeelse nimetusega Juniperus communis, on terves maailmas üks laiema loodusliku levilaga puuliike üldse. Ta kasvab nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Kadakad
Kuramaa hertsogiriigis hakati nägema peaaegu mingisugust lätlaste riiki, taheti Läti riigi ajalugu viia tagasi peaaegu keskaega. Jakob – temas nähti peaaegu mingit Läti vanemate õigusjärgluse pärijat, puudi sedamoodi asjale läheneda. Lätlaste riik ei olnud Kuramaa hertsogiriik kindlasti mitte. NL historiograafias traditsiooniliselt läheneti kõigele klassivõitluse printsiibist ja üritati igati maha materdada – õelad hertsogid, kes tallasid talurahva õigused jalge alla. Halvad ja koledad Kuramaa hertsogid, E Bironi isik võimendus NL-ajal veelgi, varem juba negatiivne suhtumine. Tänapäeval märksa tasakaalukam suhtumine. Üldiselt on tänapäeva ajaloolased veendunud, et Kuramaa hertsogiriik oli vägagi silmapaistev ajajärk Läti ajaloos. Põhja-Läti, Liivimaa probleemid Liivimaast oli viimati juttu kui temast sai Poola osa. 17. saj Poola-Rootsi jätkusõjad. Altmargi
annaabi.ee 
