positiivsed seadused, mis tõstavad kodanike võimet iseendaga hakkama saada. Õigusliku keskkonna valisin selle pärast, et see valdkond pakub mulle huvi, olen sellega põgusalt eelnevate õpingute käigus tutvust teinud ja ka minu igapäevased töö ülesanded on vähemal või rohkemal määral reguleeritud erineva taseme õigusaktidega. Lisaks eelnenule oleme me riigi kodanikena kõik õigustest sõltuvad. Mis siis on õigus üldiselt? Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgimise korral tagatakse riigi sunniga (Livental 1999:10). Õiguste kontekstis saab rääkida riigist kui õigusriigist. Õigusriigi mõiste kujunes välja XVIII XIX sajandi vahetusel. Idee iseenesest valitsema peab õigus, mitte üksikisik, riigivõim peab olema mõõdukas, kodanikuõigused olgu
Normatiivsed üldistused olid lihtsad. Hiljem omandab õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õ ajalugu ius scriptum. Õ ajaloo alguses säilisid õiguses veel pikka aega sugukondliku korra iseloomulikud jooned. Ius scriptum ei olnud algusperioodil veel ühtseks ja universaalseks inimkäitumise regulaatoriks teatud kindla riigi ter-mil. Ta on formaalselt määratetud ja lähtub riigist kui institutsioonist. Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgimise korral tagatakse riigi sunniga. Praktikas on alati tegemist konkreetsel ajal konkreetses riigis kehtiva õigusega. Õ tervikuna on üldine ja haarab formaalselt kõiki indiviide, kes sattuvad tema toimesfääri. Õigus ei loo üksnes kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi realiseerida
5) Mõistet ajalooline õigus kasutatakse mõne varasema õigussüsteemi kohta (Rooma õigus). 6) Mõiste õigus võib tähendada ka teatud õigusharu õigusnormide üldistust (riigiõigus, tööõigus jne.) Näeme, et mõistel õigus võib olla nii keele üldtähendus kui ka juriidilises eritähenduses erinev sisu. Meid huvitab aga, mida tähendab õigus koondava mõistena õigusteaduses. 3 Õiguse mõiste Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgimise (ignoreerimise) korral tagatakse riigi sunniga. Riigi avaliku võimu organisatsiooni loodud ning kogu kehtivat õigusnormistikku tähistatakse mõistega positiivne õigus. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse kodaniku õiguse ja juriidilise kohustuse, s.t. õigustuse ja kohustuse millekski ning vastavad subjektid
On hoida inimesi tagasi õiguskorra vastaselt käitumiselt, vajadusel rikkujaid karistades. -juristid kui eelmainitud institutsioonide ja nende normide süsteemis hästi orienteeruvad isikud, kelle teadmised põhinevad haridusele või osalt kogemusele. Õigus sotsiaalse reaalsuse osana Õigus on üks osa, mille inimesed on loonud, et saada hakkama ohuga, mida kujutavad endast teised inimesed kes võivad meid tappa või orjastada. Õigus kohustuslike normide süsteemina Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormidstik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärmise korral tagatakse riigi sunniga. On kriteeriumid mis aitavad ära tunda mis on õigus ja mis mitte. Õigus on see, mis vastab õiguse tunnustele. On vaja 1. õigusnormide süsteemi 2. selle pädevat kehtestajat ja 3. tagatust, vajadusel avaliku võimu sunnijõuga. Mitmetes käsitlustes on täiendavalt välja toodud 4
5) tagatud lõppastmes riigi sunniga. NB! Kui ei ole tagatud riigi sunniga, siis pole tegemist õigusnormiga, vaid printsiibiga (moraalinormiga). Õiguse tähendused: 1) mingi fakti puudumine või esinemine; 2) vabadus toimimisviisi valikul; 3) subjektiivne õigus; 4) õigusnormide kogum; 5) ajalooline õigus; 6) teatud õigusharu õigusnormide üldistus või individuaalsed õiguslikud ettekirjutused; 7) õigusteaduslik distsipliin õigusharu alusel. Õiguse mõiste Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgmisel tagatakse riigi sunniga. Õigus on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus. Ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv nähtus. Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigid Õigusnormi tunnused:
On teada ajaloost 4 ajaloolist tüüpi: 1)orjanduslik õigus 2)feodaalne õigus 3)kapitalistlik õigus 4)sotsilistlik õigus süsteem. Õigus kehtib kõikidele, ning hõlmab iga üht. Iga õigus kuulub mingisse õigusharusse. Õigus on kohustuslikuks täitmiseks kõikidele. On olemas pädevad riigiorganid, kellel on õigus õigust luua. On olemas ka kindlad viisid, kuidas tuleb õigust luua. (Õigusnormide loomine) Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid, mida mittejärgimise korral tagatakse sunnijõuga. Õigus seab inimühiskonna liikmete teoreetiliselt absoluutsele tegevusvabadusele riigi poolt kindlad raamid, kärbib kõikvõimaliku ja kontrollimatu tegevuse vabadust, lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus
õigusharude alusel, millele need distsipliinid vastavad (riigiõigus õppeainena või vastava õigusteaduse haru uurimisainena; haldusõigus õppeainena või vastava õigusteaduse haru uurimisainena). Näeme, et mõistel õigus võib olla nii keele üldtähenduses kui ka juriidilises eritähenduses erinev sisu. Meid huvitab aga, mida tähendab õigus koondava mõistena õigusteoorias. P.4. Õiguse mõiste Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mis luuakse kindlal viisil ja üksnes pädevate institutsioonide poolt ning tagatakse mittejärgimisel riigi sunniga. Mittejärgimise korral lõppastmes igal juhul riigi sunniga tagamist tähistatakse fraseoloogilise mõistega ld: ultima ratio (st riigi tahe üldistes huvides on ülimuslik indiviidi tahte suhtes ning riigi tahe ehk üldised huvid pannakse vältimatult maksma riigiametnike ning eriliste institutsioonide abil).
inimese poolt. Õigus — (Narits) sotsiaalne kord, kuna reguleerib inimeste omavahelisi suhteid; (Kelsen) inimkäitumise normatiivne sunnikord (käituma peab nii nagu see vastab positiivsele õigusele selle kogumis); (Dreier) õigusnormide ühtsus riiklikult organiseeritud või riikidevahelises normide süsteemis kui ta on üldiselt ja täielikult kehtiv ja kui ta vastab õiguse eetilisele miinimumile; (Henke) otsus rahu ja õigluse üle; (Truuväli) riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mis luuakse kindlal viisil ja üksnes pädevate institutsioonide poolt ning tagatakse mittejärgimisel riigi sunniga. Õigussuhe — õigusnormi (või printsiibi või õigusallika või väärtuspõhimõtte) alusel tekkiv tahteline seos õigussubjektide vahel, mille tulemusena tekivad neil õigused ja kohustused. Õigussuhe tekib ainult siis, kui mõlemal poolel on olemas tahe ja õigussubjektid on teovõimelised ja õigusvõimelised
annaabi.ee 
