Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad. Nende keha on jässakas ja jalad on pikad
Tiivad on ühepäevikulistel kolmnurksed, vaegmoone tagatiivad on eestiibadest palju väiksemad. Tiivad on kilejad, tiheda soonestusega. vaegmoone Tiivad on nad kaotanud parasiitse eluviisi tõttu. Rindmikule kinnitub enamasti kaks paari tiibu. vaegmoone Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu täismoone eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. täismoone Tiibu on liblikatel kaks paari täismoone kaks paari kilejaid lennutiibu, täismoone mõnedel tiivad puuduvad. normaalselt arenenud ainult eesmine tiivapaar, täismoone tagatiivad on muutunud sumistiteks kirpudel puuduvad tiivad täismoone TOITUMINE ENESEKAITSE
SUGUKOND: Sääriksääsklased PEREKOND: Tipula jt. SÄÄRIKSÄÄSE ISELOOMULIKUD OMADUSED Jalad: Hästi pikad, kergestimurduvad. Sellele vaatamata on täiskasvanud sääriksääsed võimelised nendega taimedest kinni hoidma, seda isegi tugeva tuule korral. Tiivad: Nagu kõigil kahetiivaliste esindajatel, on ka sääriksääsel täiskasvanustaadiumis üks paar tiibu. Tagatiivad on taandarenenud ning muundunud sumistiteks. Sumistid: Keerulise lennuelundi osa. Koosneb taandarenenud tagatiibadest, mis funktsioneerivad lennu ajal tasakaaluelunditena. Nad on pikliku kujuga ning esitiibade liigutamisel nad vibreerivad. Iga pendlikese paksenenud ots toimib ballastina, tasakaalustades esitiibade liikumist. Tänu sellele on sääriksääsk suuteline oma lendu juhtima. Vastsed: Elavad niiskes keskkonnas: pinnases, metsakõdus, kõdupuidus või magevetes. SUURUS Pikkus: Emasel kuni 26 mm, isasel 16 mm. Toitumisaparaat: Suised. Tiivad: Üks paar lennutiibu ning sumistid (tasakaaluelund).
Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale. Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel ("Euroopa putukad"). Siseehitus
Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem 4 keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust
kas esineda vi puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu 4 on kaks paari, eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. Tiivad on kaetud karvakestega, harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides vi pruunides toonides, siis aitavad nad putukat maskeerida. Ehmestiivalised suudavad üsna hästi lennata, kuid nad ei liigu tavaliselt veekogust kaugele. On teada ka selliseid liike, kellel tiivad on lendamiseks
Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. 5 Tagakeha liblikatel on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad.
kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega
tundlad. Tundlad saavutavad kuni poole kehapikkusest. Suu on suunatud alla või alla ja taha. Suised on haukamissuised. Rindmik koosneb kolmest, üksteisest selgesti eristuvast lülist. Eesrindmik on liikuv, ülalt pisut lamenev. Tiivututel morfidel on mõlemad tagumised lülid sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti. Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad või helepruunid putukad. Kehakatted nõrgalt sklerotiseerunud, kogu keha on kaetud peente karvakestega. Pea on ette suunatud, lame, väga liikuv; haukamissuised on ette suunatud.
Tirdilistele iseloomulikud tunnused on 2 - 3 täppsilma esinemine ja lühikesed tundlad. Tundlad koosnevad kahest jämedast aluslülist, millele kinnitub peenike, paljudest kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts,
iseseisvalt toime tulla. Eestis elab kaks liiki: nendest suurem on harilik kõrvahark Forficula auricularia , kes võib kahjustada ladustatud toiduaineid. Väike kõrvahark Labia minor on varjatud eluviisiga ning haruldasem kui eelmine liik. Liikide arv: 1300, Eestis 2 liiki. Kirjandus: - Selts: Kevikulised Plecoptera Kevikulised on keskmise suurusega (4-20 mm), õhukeste katetega veidi lamendunud keha ja niitjate tundlatega putukad. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad, kuid sarnase struktuuriga. Tagatiibade lai kannasagar volditakse lehvikukujuliselt kokku. Pika tagakeha tipus on pikad niitjad urujätked (mõnedel liikidel ka lühemad). Valmikud kooruvad varakevadel (elavad paar nädalat), vahel leitakse neid isegi lumelt. Lendavad halvasti ja ilmselt ei toitu. Puhkavad meeleldi veekogude kaldail asuvatel betoonehitistel. Vastsed elavad vees (eriti jahedates kiirevoolulistes ojades), arenevad 1-3 aastat. Toituvad
annaabi.ee 
