mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu
mis kinnitub tugevale lõuaosale. Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga,
pealmised koed, mis võimaldavad putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. (Teder) Imemissuiste alalõuad pikenevad ning moodustub imilont, mille abil ollakse võimeline toituma ka kõige sügavamalt õitest. Alahuulest saab keemilise meele elund. (Teder) Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis on tavaliselt üksteisega liikumatult ühendunud. Rindmiku esimesele lülile ehk eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile ehk keskrindmikule keskjalad ja kolmandale rindmikule ehk tagarindmikule tagajalad. (Teder) Tiibade olemasolul saab jagada putukad kahte rühma: tiivulisteks ja tiivututeks. (Teder) Tiivulistel putukatel ehk pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli üks või teine paar tiibu on enamarenenud. Näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) 6 on ainult üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. (Teder) Tiivutud putukad e
Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu (pedes), kesk- ja tagarindmikule ka tiivad (alae). Tagakeha koosnes algselt 11 lülist, kuid evolutsiooni käigus on nende arv vähenenud, mõnel juhul on säilinud vaid 4-6 eristatavat tagakehalüli. Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks urujätked (cerci), muneti või astel. Tagakehal asetsevad suguorganid e genitaalid. Joon. 1. Putuka keha väline liigestus: I – eesrindmik, II – keskrindmik, III – tagarindmik; 1-12 – tagakeha lülid. Joon. 2
Tuntumaid esindajaid on harilik kõrvahark. Selts: Kevikulised (Plecoptera) Pikkus ulatub 3mm-5cm. Värvus mustad, pruunid toonid. Keha dorsoventraalselt lamenenud. Pea kolmnurkne. Hästi arenenud liitsilmad; laubal ka kolm/kaks täppsilma. Tundlad pikad, niitjad; koosnevad 50-100 lülist. Suised mandunud (valmikud ei toitu); on ka erandeid, kes joovad vett või söövad vetikaid nende suised on mälumistüüpi. Eriti arenenud eesrindmik; kesk- ja tagarindmik väiksemad. Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad kummalegi üks paar kilejaid tiibu. Paljudel liikidel tiivad lühenenud. Esitiivad alati pikad ja kitsad, tagatiivad kolmnurksed ja laiemad. Tagatiivad volditakse puhkeasendis esitiibade alla. Kolm paari jalgu; pikad ja saledad jooksujalad. Kolmelüliline käpp, kaks küünist. Tagakeha koosneb 11 segmendist; selgesti eristatavad vaid 2. 9. lüli. Viimasel lülil paikneb kaks urujätket; koosnevad enamasti ühest lülist. Suguava asetseb nii isas- kui emaskevikulistel 8.
Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid. 2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha koosneb ürgselt 12 segmendist, kuid kaasaegsetel putukatel on selgelt eristatavad esimesed 11, sageli veel vähem, sest osa nendest on redutseerunud. Jäsemeid täiskasvanud valmikute tagakehal pole. Keha viimane lüli kannab sageli pikka sabaniiti. XI lüli külgedel asetsevad paarilised sabaputked. Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: harkhännalised Diplura Eestis pole uuritud. Paar liiki Selts: Tõukjalalised Protura Eestis pole uuritud
kui ilma. Siselõugsed tõukjalised, hooghännalised, harkhännalised tillukesed, mullas või maapinnal tegutsevad tiibateta putukad. N: Eestis hooghännalised. Välislõugsed selts:ürglõugsed, harjashännalised tiibateta, taime, kõdu sööjad, hüppavad. 52. Putukad on ainukesed selgrootud, kellel on tiivad ja kes saavad lennata. Tiivad kinnituvad tiivaliigese varal latero dorsaalselt kesk- ja tagarindmikule. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Tiibade erikujud. Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul.
Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi, samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest. Rindmik: Peale järgneb rindmik. Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis tavaliselt on üksteisega liikumatult ühendatud. Rindmiku esimesele lülile e. eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile e. keskrindmikule keskjalad ja kolmandale lülile e. tagarindmikule tagajalad. Tiivulistel putukatel kinnitub rindmikule valmikueas tavaliselt ka kaks paari tiibu, need on aga vahel taandarenenud (näiteks töösipelgatel). Tiivad kinnituvad teisele ja kolmandale lülile. Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu. Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on
annaabi.ee 
