Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks
külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu (pedes), kesk- ja tagarindmikule ka tiivad (alae). Tagakeha koosnes algselt 11 lülist, kuid evolutsiooni käigus on nende arv vähenenud, mõnel juhul on säilinud vaid 4-6 eristatavat tagakehalüli. Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks urujätked (cerci), muneti või astel. Tagakehal asetsevad suguorganid e genitaalid. Joon. 1
sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale
Tuntumaid esindajaid on harilik kõrvahark. Selts: Kevikulised (Plecoptera) Pikkus ulatub 3mm-5cm. Värvus mustad, pruunid toonid. Keha dorsoventraalselt lamenenud. Pea kolmnurkne. Hästi arenenud liitsilmad; laubal ka kolm/kaks täppsilma. Tundlad pikad, niitjad; koosnevad 50-100 lülist. Suised mandunud (valmikud ei toitu); on ka erandeid, kes joovad vett või söövad vetikaid nende suised on mälumistüüpi. Eriti arenenud eesrindmik; kesk- ja tagarindmik väiksemad. Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad kummalegi üks paar kilejaid tiibu. Paljudel liikidel tiivad lühenenud. Esitiivad alati pikad ja kitsad, tagatiivad kolmnurksed ja laiemad. Tagatiivad volditakse puhkeasendis esitiibade alla. Kolm paari jalgu; pikad ja saledad jooksujalad. Kolmelüliline käpp, kaks küünist. Tagakeha koosneb 11 segmendist; selgesti eristatavad vaid 2. 9. lüli. Viimasel lülil paikneb kaks urujätket; koosnevad enamasti ühest lülist
Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga, suurema tiivalabaga ja ahaneva algusega, millega nad kinnituvad keskrindmikule (Haberman, 1968). Jalad koosnevad viiest osast. Aluslüliks on puus, mis asub puusalohus ja võimaldab jalgade
Ka pole neil seljal veel trahheelpuseid, need ilmuvad alles pärast esimest kestumist. Vastsete morfoloogia ja eluviisid Kigi ehmestiivaliste vastsete pea on väga tugevasti sklerotiseerunud. Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale vtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt rnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on silinderjas, seljapoolel paiknevad mitmes reas rnad trahheelpused. Tagakeha tipus on alati kaks haagikest, millega vastne end koja sees kinni hoiab ja edasi-tagasi liigutab. Haagikeste abil hoiab vastne niivrd kvasti kojast kinni, et kui üritada teda sealt juga välja kiskuda, tmbame vastse pooleks
Ülejäänud lülid on ühetaolised ning moodustavad tundlapiu. Pea alaosas asuvad tugevate ülalõugadega libamissuised. Õlalõugu kasutatakse kookoni läbinärimiseks nukust väljumisel, pesa ehitamisel, saagi haaramisel, kinnihoidmisel ning mälumisel. Herilase alahuul ja alalõuad pikenevad, moodustades imikärsa vedela toidu vastuvõtmiseks. (Remm, 1983) 12 Herilase ees-, kesk- ja tagarindmik on tihedalt kokku kasvanud. Rindmikuga on liitunud ka tagakeha esimene lüli. Rindmiku ülakülje moodustavad eesselg ja keskselg. Keskselja tagumist osa nimetatakse kilbikeseks. Kesk- ja tagarindmikul asuvad ees- ja tagaiivad, mis on omavahelpaarikümne kidakesega ühendatud. Igale rindmiku lülile kinnitub üks paar jalgu. Jalad koosnevad puusast, pöörlast, reiest, säärest ning 5 lülilisest käpast. (Remm, 1983)
need on aga vahel taandarenenud (näiteks töösipelgatel). Tiivad kinnituvad teisele ja kolmandale lülile. Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu. Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on tagumised tiivad taandarenenud, nende asemel on vaid nn. sumistid. Vastavalt sellele on ka tagarindmik väike võrreldes keskrindmikuga. Samal ajal mardikalised teevad lendamisel tööd peamiselt tagatiibadega ja seetõttu on neil suurenenud just tagarindmik. Tiivad esinevad vaid valmikutel. Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks. Tiivulistel putukatel e. pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar
ketasjas - lutikad ja täid, külgedelt kokku surutud kirbud, sipelgjas sipelgad. Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid. 2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha koosneb ürgselt 12 segmendist, kuid kaasaegsetel putukatel on selgelt eristatavad esimesed 11, sageli veel vähem, sest osa nendest on redutseerunud. Jäsemeid täiskasvanud valmikute tagakehal pole. Keha viimane lüli kannab sageli pikka sabaniiti. XI lüli külgedel asetsevad paarilised sabaputked. Alamklass: Siselõugsed (Entognatha)
annaabi.ee 
