Kalevi taat käsib neil liisku heita , kes saab rahva kaitsjaks, kuningriigi valitsejaks. Kuid pikka aega ei mõõdunud , kui Kalevite taat haigevoodisse langes. Ruttu saatis Linda Lepatriinu tarkadede käest nõu küsima, et mida tegema peaks. Lepatriinu lendas üle maa ja mere, läbi kolme kuningriigi, läbi laante , läbi metsade ja üle mägede. Tuli vastu tuuletark ja sõnatark Soomest, lepatriinu kohe küsima ,et kas taadil on võimalus terveks saada. Targad aga vastasid ,et mis on surema loodud sellest enam elulooma ei saa. Kui lepatriinu koju jõudis oli Kalevite taat kahjuks juba kolletanud(surnud) . Linda- kurb lesknaine puistas pisaraid. Ta oli seitse ööd uneta, seitse päeva söömata, seitse koitu kurvastas, seitse eha oli ta leinavalus. Linda pesi surnukeha pisarate ja mereveega ning vihtles teda vihmaveega
tegevused. Kostüümide poolest oli kujutatud eelmist sajandit. Näitlejatel olid seljas talurahvariided, naisnäitlejatel polnud püksid, vaid seelikud või kleidid ning meestel püksid, pluuse ja saapad. Tegelasi oli mitmeid, kuid kõige enam meeldiski mulle just taat. Tegelasel oli seljas, nagu eelnevalt mainisin, talumeheriided- püksid, saapad, pluus ja vest. Juuksed olid näitlejal hallid, samuti ka habe, hääl madal. Tegelane liikus laval palju ringi. Selles loos oli antud näitlejal, taadil, väga tähtis roll, ta viibis paralleelselt mõlemas ajas. Sellega etendas ta vanu mälestusi ning reaalset aega. Muusikat ja heli kasutati etenduses vähe, kuid seda siiski oli. Näiteks kujutati suurt põlengut just heliga, mis andis väga tõelise meeleolu. Ka kasutati helisid lapsesünni ajal. Heliklipid andisid etendusele juurde väga palju. Lavastuses „Vanad ja noored“ räägitakse lugu erinevate põlvkondade vahel. Loos kajastuvad erimeelsused vanemate ja nooremate inimeste vahel
Kalevipoeg võttis kaasa keeletarga ning läksid võõrast kohta uurima. Leidsid talu, kus ees istus neiu, kes pidas Kalevipoega kosilaseks. Neiu kartis teda ning karjumise peale tuli välja vanataat, kes oli Lapu tark- nimeks oli tal Varrak. Kalevipoeg küsis tema käest teed maailmaäärele. Vanataat vastas, et maailmalõpp asub põrgus. Kui aga Kalevipoeg kodu poole suundub, siis oleks taat nõus teda aitama tee leidmisel. Kalevipoeg aga ütles, et ta läheb siiski maailma lõppu ning palus taadil talle teejuhiks olla. Taat tahtis aga ka tasu saada ning Kalevipoeg ja taat saidki kokkuleppele. Sõidu ajal tekkis aga veekeeris, millest laev ilma Lapu targa Varrakuta poleks välja tulnud. Taat võttis vaadi, sidus selle külge oma punutud paela ning viskas vette. Tuli vaal, kes arvas, et vaat on talle söödaks ning sellest kinni haarates tiris laeva keerisest välja. Kui laev oleks keerisesse jäänud, oleks tee viinud põrgusse, seega olid nad põrgu äärel.
Kalevipoeg võttis kaasa keeletarga ning läksid võõrast kohta uurima. Leidsid talu, kus ees istus neiu, kes pidas Kalevipoega kosilaseks. Neiu kartis teda ning karjumise peale tuli välja vanataat, kes oli Lapu tark- nimeks oli tal Varrak. Kalevipoeg küsis tema käest teed maailmaäärele. Vanataat vastas, et maailmalõpp asub põrgus. Kui aga Kalevipoeg kodu poole suundub, siis oleks taat nõus teda aitama tee leidmisel. Kalevipoeg aga ütles, et ta läheb siiski maailma lõppu ning palus taadil talle teejuhiks olla. Taat tahtis aga ka tasu saada ning Kalevipoeg ja taat saidki kokkuleppele. Sõidu ajal tekkis aga veekeeris, millest laev ilma Lapu targa Varrakuta poleks välja tulnud. Taat võttis vaadi, sidus selle külge oma punutud paela ning viskas vette. Tuli vaal, kes arvas, et vaat on talle söödaks ning sellest kinni haarates tiris laeva keerisest välja. Kui laev oleks keerisesse jäänud, oleks tee viinud põrgusse, seega olid nad põrgu äärel.
perekond ja töö. Talle meeldis vabal ajal tegeleda aiatöödega. Tal oli oma kasvuhoone ehitatud, kus ta kasvatas kurke ja tomateid, mille oli ise seemnest maha pannud. Ta oli ka väga hea ehitusmees. Ta on mitu maja ise valmis ehitanud ja ka teistel abis käinud, kellel abi on vaja olnud. Polnud tööd mida ta ei osanud, oli vaja siis puid saagida või elektritöid teha- kõike ta oskas. Noorena tegi ta ka käsitööd. Ta tikkis seinavaipu ja patju, ning õmbles masinaga. Taadil oli ka veel üks lemmik tegevusi,tööst vabalajal televiisori- ja videote vaatamine. Ta lindistas lastelastele igasuguseid põnevaid lastefilme ja teatrietendusi, mida siis koos vaadati limonaadi ja head kooki nautides. Tal oli suur videokassettide kollektsioon lastefilmidest. 6.2 Tütre Astridi mälestus vanaisast Tütar Astrid mäletab ühte toredat lugu, kuidas isa Ilmar ta võrriga sõitma viis. Tütar Astrid
JÜTS: Mis sa tahad, taat? PEETER: Üles kasi, parsile, ja too mu must vammus maha, ma lähen Erastule! JÜTS: Küll ikka, taat! (Sõbralikult.) Taat, kuule, kas Männiku Märt võtab meie Maie ära? PEETER (torisedes): Mis see sinu ninasse puutub? Katsu, et sa kassi saba alla saad! Hakkab sinul ka tarkus üle keema? Ninatark! JÜTS: Aga – eit ometi ütles – PEETER: Ah, kas sa ei mõista veel suud pidada? Üles parsile, ruttu, muidu – JÜTS: Juba ma lähen! (Iseenesele.) Mis sel taadil nüüd täna jälle pähe on pistnud? (Ennuga kokku juhtudes.) Ohoh! Kae nüüd! Ahahah! 30 Taat, tule vaata, vanapoiss parsil! PEETER (imeks pannes): Mis sa lobised! Kes on parsil? -13- Endised. Enn (ülevalt maha ronides). ENN (viha ja häbi täis, Jütsi poole): Kas sa pead lõuad, sina pudrukeel! JÜTS (naerdes): Ei pea! – Taat, nüüd sul pole enam tarvis Erastule minna, Enn käib nagu kukk meie õrrel
Tsilga poole kompima. ,,Tsilga, Tsilga, Tsilgake, millal jõuan pärale?" Päike paistab palavalt, Jaan peab käima käbedalt, siis vast õhtuks jõuab ka Tsilgasse ta kõndida. ,,Oh, mu Tsilga, Tsilgake, tee on pikk ja vaevane!" METSATALU TAAT JA HALDJAS Oli mets ja metsas talu, talus elas vanataat, püüdis metsajärvest kalu, haris väikest põllumaad. Elas nõnda juba kaua, ei tal olnud naist, ei last. Ise keetis, kattis laua, pesuvee tõi allikast. Taadil olid kukk ja kana, valge kits ja tuvipaar, laut ja hurtsik õige vana, ait ja aida taga saar. Saar ei olnud tavaline, nagu metsas näeme neid: oli sajaharuline, pisioksi tuhandeid. Samutigi väga kõrge oli kummaline saar. Oli juhtund kokkupõrge pilvedega korda paar. Selle saare tüves aga elas haldjas imelik, pika valge habemega, nina suur ja kõverik. Ega teda keegi näinud päevavalgel iialgi, ei ta tüvest väljas käinud pimedatel öödelgi.
..). · Suhtlemine (küsimuste esitamise oskus, giidi kuulamise oskus). · Grammatika (laps kasutab õigesti põimlauseid, mis väljendavad põhjust (..., sest...). · Laps kasutab õigesti sõnu noorem-vanem. Matemaatika · Matemaatilise jutukese koostamine. · Esemete loendamine. Kunst · Meisterdamine (loodusliku materjali kohandamine mänguks kasutamiseks). · Talu loomade voolimine savist. Muusika · Laul ,,Tiiu talutütrekene". · Laul ,,Taadil tare künka peal". Liikumine · Matk vabaõhumuuseumi territooriumil. Mäng · Ise meisterdatud mänguvahenditega loovmängu mitmekesistamine. Sügis talus Mina ja keskkond Vaatlus: · Sügistööd (kartuli võtmine, vilja koristamine). · Vana aja tööriistad. · Teraviljad (rukis, nisu, oder, kaer). · Karaski küpsetamine (eelnevalt ahju vaatlus ning võrdlemine tänapäeva ahjudega). Keel ja kõne
Õnneks saab pöial-liisi konna eest plehku pista, aga suureks kurvastuseks ei leia ta enam koduteed! Nüüd peab pöial-liisi ise hakkama saama. Oma rännul kohtab ta peale kõrkide konnade veel põikpäiseid põrnikaid, ilusat valget liblikat, hoolitsevat hiiretädi ja morni mutionu. Pöial-liisi suurimaks sõbraks ja lõbusaks teekaaslaseks saab aga lahke pääsuke. Vene muinasjutud 1. Ivan-tsaaripoeg ja hall hunt- 2. Havi käsul-Elas kord taat. Taadil oli kolm poega: kaks tarka, kolmas aga tobuke. Tema nimi oli Jemelja. Teised vennad tegid tööd, kuid Jemelja lesis päev otsa ahju peal ega ei tahtnud millestki teada. Kord sõitsid vanemad vennad laadale, vennanaised muudkui teda sundima: „Mine, Jemelja,too ometi vett.“ Tema aga neile ahju pealt vastu: „Ei ma viitsi.....“. Läks aga ikkagi ja püüdis kinni havi.Havi aga paluma: „Jemelja, lase mind palun vette tagasi, sul võib mind veel tarvis minna, ütle, mida sa soovid?“
polnud ei raamatuid ega õppimist. Kaks kuud või rohkem läks mööda, ja mu riided olid puha närud ja mustad. Ma ei mõistnud enam, kuidas mulle võis nii meeldida lesejuures, kus pidi ennast pesema, t aldrikult sööma ja pead kammima, õigel ajal magama minema ja jälle tõusma, aina raamatutes puurima ja laskma vana miss Watsoni ennast alatasa pinnida. Ma ei tahtnud enam tagasi minna. Olin vahepeal vandumise maha jätnud, sest et see lesele ei meeldinud, aga nüüd vandusin jälle, sest taadil polnud midagi selle vastu. Nii üldiselt võttes oli seal metsas väga kena olemine. Aga pikapeale muutus taat oma piitsaga liiga osavaks ja ma ei suutnud seda enam kannatada. Olin üleni vermeid täis. Ta käis ka liiga palju ära, pidas mind luku taga. Kord pani ta mu luku taha ja jäi kolmeks päevaks ara. Oli kole igav. Arvasin, et ta on uppunud ja et ma onnist iial enam välja ei pääse. Tundsin suurt hirmu. Otsustasin oma meeles, et lõpetan kuidagi seal elamise
annaabi.ee 
