Kalevipoeg 2.osa (3)

Kui mina hakkan laulma , siis külad jäävad kuulama , mõisad mõtteid märkama saksad parves seisma, linnad eemalt luurama. Linda oli oma laulusuuga kangeid poegi kasvatanud, samasuguseid nagu isa. Linda oli nad inimeseks imetanud ja kangelaseks karastanud .
Kui pojad suureks kasvasid läksid nad õnne otsima , pesa- aset püüdma , sest Linda ja Kalevi põllumaake enam neid ära toita suutnud. Kalevite taat ütles ,et kunagi peab Viimase poja nimeks saab Sohni ,sest muud ei osatud nimeks panna.
Ühel vaiksel õhtul ütles Kalev lindale ,et Linda on talle kangeid poegi kasvatanud, neid armupiimal paisutanud ja käisvarrel kiigutanud. Varsti saab ta veel ühe poja sünnitama , ning sellele pojale jääb meie riik, sest kui kõik kolm siia jääksid siis sööksid üksteist ära. Kalevi taat käsib neil liisku heita , kes saab rahva kaitsjaks , kuningriigi valitsejaks.
Kuid pikka aega ei mõõdunud , kui Kalevite taat haigevoodisse langes. Ruttu saatis Linda Lepatriinu tarkadede käest nõu küsima, et mida tegema peaks. Lepatriinu lendas üle maa ja mere, läbi kolme kuningriigi, läbi laante , läbi metsade ja üle mägede. Tuli vastu tuuletark ja sõnatark Soomest, lepatriinu kohe küsima ,et kas taadil on võimalus terveks saada. Targad aga vastasid ,et mis on surema loodud sellest enam elulooma ei saa.
Kui lepatriinu koju jõudis oli Kalevite taat kahjuks juba kolletanud(surnud) .
Linda- kurb lesknaine puistas pisaraid. Ta oli seitse ööd uneta, seitse päeva söömata, seitse koitu kurvastas, seitse eha oli ta leinavalus. Linda pesi surnukeha pisarate ja mereveega ning vihtles teda vihmaveega. Ta kammis taati kuldkammiga, pani selga siidsärgi, sametise surnurüü, vööle hõbevöö, alla udulinad ning kattis ta peenete linadega.
Linda kaevas oma mehele mulla alla sängi ja kattis selle sõmeraga ja aga möödudes kattis hauda muru, punalilled, sinililled ja kullerkupud.
Lesknaine leinas kuu, leinas kaks . Ta hakkas hauale kive kandma , millest kerkis Toompea mägi. Kui ta eriti rasket kivi vedas , kukkus see Linda nõrkusest ja jalge ette maha, ta kurvastas ja istus kivi peale ja hakkas nutma . Linda pisaratevoolust on tänapäevalgi alles Ülemiste järv.
Linda kutsus appi tuultejumalat , kes teda suurest kurvastuseks päästaks. Tänu Tuultejumala abiga sai Linda poja , keda vihmaveerded venitavasid, kaste karastas, udupilved paisutasid. Juba kolmandal kuul hakkas poeg kõndima. Ta kasvas mehe kõrguseks, vendade vääriliseks ning isa suuruseks.
Samuti hakkasid õuel käima kosilased , kuid Linda ei tahtnud endale meest, ning kosilased kurvastasid. Lindat tüüdati kaua, kuid vaevata ,sest ta ei tahtnud endale uut meest. Ükskord tuli Lindale kosja ka Soome tuuslar , kuid temalegi üteldi ära ja ta lubas kunagi tasuda eituse eest.
Mitu aastat sõudsid kosilased , kuni kosjas käinud mees soovtas ,et ärge minge Kalevi talust leske võtma. Minge parem Soomemaale , kus kõrgel kaljukaldal on reas palju neide , keda võtta.