sotsiaaldemokraadid asusid peagi taas olulist rolli mängima, ei olnud selline riik, mida Mannerheim oli ihaldnud. 1920. aastatel oli Soome ühiskond veel liiga lõhenenud, et valge aate eestvõitleja Mannerheim oleks saanud tõusta sõjaväes või kaitseliidus juhtivale kohale. Kuid ka Mannerheimi puhul kehtib igivana tõetera: ajad muutuvad ja inimesed arenevad koos muutuva ajaga. Veebruaris 1931 presidendiks valitud Pehr Evind Svinhufvudi algatusel sai Mannerheimist Kaitsenõukogu esimees ja peagi anti talle sõjamarssali auaste. Lisaks lepiti kokku, et sõja puhul saab temast sõjavägede ülemjuhataja. Kaitsenõukogu esimehena hoolitses Mannerheim väsimatult relvajõudude moderniseerimise eest. See kõik nõudis raha, kuid valitsus ja parlament ei pidanud kaua aega sõjaohtu tõsiseks ning kaitsekulutusteks eraldatud summad olid ebapiisavad. Olukord
ning soomusrongide üldjuhid kapten Anton Irv ja leitnant Julius Kuperjanov. Nõupidamise tulemusena anti kell 19:30 välja polkovnik Kalmu käsk, mille järgi pidid soomusrongid ja Tartu partisanid pataljonil kapten Irve üldjuhtimisel liikuma raudtee suunas ja Tõlliste mõisa- Valga maantee suunas lõuna poole. Neile pidid plaanipäraselt järgnema Põhja Poegade I pataljon leitnant Erkki Hannula juhatusel, samal ajal kui II pataljon koos kahe suurtükiga Gustaf Svinhufvudi juhatusel pidi purustama Valga-Võru raudtee, mis lõikaks ära lätlaste taganemistee ida suunas. Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005. Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96 Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50 http://4.bp.blogspot.com/_eTX1LVvRUcQ/SnrfAoqdIqI/AAAAAAAAH4Q/Hc6nNjqSNFo/s200 /Raudtee_ajalugu+014.jpg http://www.histrodamus.ee/index.php?
aastal ka Eestit. Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liidu (ka Balti Antant), kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale.[ http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu#V.C3.A4lispoliitika_.281918.E2.80.931939.29] 2.3 Majanduselu
Head suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit. Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti liidu, kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Seetõttu jäi Eesti 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Kultuur Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli avamine 1. detsembril 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset kõrgharidust andvaks. 1928
1917.a. Segane olukord Inflatsioon ja tööpuuduse kasv; Toidupuudus; Streikide arvu suurenemine; Vene sõjavägi Soomes; Vastuolud soomlaste hulgas; Korrakaitsesüsteemi puudumine; Kaitseliit ja Punakaart Korra hoidmiseks hakati looma kaitseliite; Tööliste poolt hakati looma Punakaarti; Venemaa oktoobripöörde mõjul kuulutas Soome end faktiliselt iseseisvaks; Novembris 1917 puhkes Soomes üldstreik; Novembri lõpus asus ametisse Svinhufvudi valitsus; Peaeesmärk-iseseisvuse väljakuulutamine; Pehr Evind Svinhufvu Soome peaminister (paksu vuntsiga vanamees); 6.detsember 1917 Soome kuulutati iseseisvaks; Nõukogude Venemaa tunnustas Soome iseseisvust; Suomen Kansalle Vastuolude süvenemine 1918.a. algul süvenesid vastufolud nn valgete ja punaste vahel; Punakaartlased väljusid sotsiaaldemokraatide kontrolli alt; Soomes oli endiselt vene sõjavägi;
Soome sots.dem enamus kaotas usu parlamentaarsesse demokraatiasse ja klassivõitlus teravnes. 14.-19. 11 SDP üldstreik kodanliku ühiskonna vastu (ka objektide hõivamine, mõrvad). 15.11 Soome parlament kuulutas ennast kõrgeima võimu kandjaks, sisuliselt katkes side Venemaaga. Parlament kehtestas 8h- tööpäeva (I. maailmas) ja demokratiseeris kohalikud valimised (seal puudus veel võrdsus). Soome kodanluse ja sotside suhted katkesid. Soome vabariigi iseseisvumine Iseseisvumine P.E Svinhufvudi senati eestvedamisel 6.12.1917: Soome vabariigi 59 iseseisvusdeklaratsiooni kinnitas parlamenti kodanlik enamus (100/88) ja sidemete katkestamine Venemaaga. Sotside oma (kaotanud) versioon: Soome iseseisvuse teostamine koostöös Venemaa enalmaste valitsusega. iseseisvuse rahvusvaheline kehtestamine (vt Põhjamaade välispoliitika loeng). Soome kodusõja algus (28.1-16.5.1918)
kogunenud rahvamass ürituse laiali ja rebis puruks noorte punased särgid. Nädal hiljem samas kokku tulnud rahvakoosolek nõudis valitsuselt kommunistide tegevuse lõpetamist. Valitsuse poolt ettevõetud sammud ei rahuldanud Lapua-liikumist. Iseseisvusliikumise vana aktivisti Vihtori Kosola juhtimise alla läinud liikumine hakkas kasutama mitteparlamentaarseid vahendeid. Kommuniste hakati kinni võtma ja idapiirile küüditama. 1930.a juulis astus valitsus tagasi, selle asemele nimetati P. E. Svinhufvudi moodustatud enamusvalitsus, milles olid esindatud kõik kodanlikud parteid. Lapua-liikumise esindajad valitsusse ei pääsenud. Korraldati protsestimarss, mille Soome juhtkond vastu võttis. 1930 kiitis Eduskund heaks valitsuse esitatud nn kommunistide seadused, millede alusel keelati kommunistide poliitiline tegevus Soomes. Lapua-liikumise vägivallateod pöördused kokkuvõtteks liikumise enda vastu. Septembris keelas liikumine küüditamised, kuid sellest
aastal ka Eestit. Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liidu (ka Balti Antant), kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti- sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale. Parlamentaarse demokraatia aastad 1917. a Vene revolutsioonidest alguse saanud sündmuste ahel viis Vabadussõja (1918-1920) kaudu iseseisva Eesti Vabariigi loomiseni
annaabi.ee 
