sõrgadega. · Tagakehale kinnituvad ujujalad. · Viimane jalapaar moodustab koos tipulüliga uime. · Vähk liigub pea ees, ujub aga tagurpidi. Jõevähi ehitus (3) Jõevähi elundkonnad (1) · Närvisüsteem - olulisel kohal on kompimis- ja haistmismeel. Liitsilmad võimaldavad näha kujutisi ja tajuda liikumisi. Vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu. Jõevähi elundkonnad (2) · Seedeelundkond: Sõrgade abil suunatakse toit suuavasse, kus osaliselt toit lõugade abil peenestatakse. Edasi liigub toit makku, kus jätkub toidu seedimine (vajalikke nõresid toodab maks). · Jõevähid toituvad väga mitmekesiselt vetikad, väikestest loomakestest, ka surnud konnad ja kalad. · Erituselundkond: jäägid eritatakse roheliste näärmete kaudu (vedelik, mis eritub on rohelist värvi). · Vereringe: avatud, veri (sinakasroheline) liigub südamest lähtuvates veresoontes ja kehaõõnes.
Hüdra ei uju kunagi vabalt vees. TOITUMINE Hüdralased toituvad mitmesugustest veeloomadest, kes on piisavalt väikesed selleks, et hüdralased need nahka panna võiksid. Nendeks võivad olla väikesed rõngussid, aerjalalised, putukad ja nende vastsed. Suuremad hüdralaste liigid püüavad ka väikesi kalu. Hüdralase kombitsad liiguvad vaikselt vees hetkeni, mil silmapiirile ilmub saakloom. Sel hetkel tulistavad kombitsad välja kõrveniidi, halvavad saagi ning suruvad suuavasse. Kui ohver on suuremõõtmeline, ajab hüdra suuava pärani. Kui toitu gastraalõõnde jõuab, hakkab hüdralase keha kokku tõmbuma ning seedeensüüme eritama, seetõttu lagundatakse toit mehaanilisel ja keemilisel meetodil. Kui saakloom tervikuna sisemuse ei mahu, neelab hüdralane alla vaid ühe osa. Kui see on seeditud, lükatakse saak sügavamale. Kui tavapärast toitu napib, muudavad mõned hüdralased oma toidusedelit
lõikelaualening hoitakse vasaku käega kinni kala paberisse keeratud peast või suuavasse pistetud pulgast.soomused eemaldatakse riiviga saba poolt pea poole
liigutama. Kui ligidusse ilmub mõni vähilaadne või kala, sirutab meriroos oma kõrverakkudega varustatud kombitsad ootamatult välja, halvab saaklooma ning pistab suuavasse. Mõningad meriroosiliste liigid kasutavad oma kõrverakkudega kombitsaid võitluses korallide ja teiste meriroosilistega, et need loomad ei seaks end liiga lähedale sisse. Meriroosiliste lõpused täidavad ka lõpuste aset. Oma pealispinnaga imevad need merevees olevat hapnikku. Meriroosahvenad Neil, ranniku ligiduses paiknevate korallriffide asukatel
Kui korallid surevad, jäävad nende lubiainest toesed merepõhja. Tuhandete aastate jooksul ladestnud toestest moodustuvad rahud ja saared. Hüdra Hüdrad on ainuõõsed, kes elavad erinevalt korallidest, magevetes. Tal on umbes ühe sentimeetri pikkune keha, mille ühes otsas on tald ja teises otsas kombitsad ning suuava. Tallaga ta kinnitub taimedele või veealustele esemetele. Kombitsatega püüab ta saaklooma kinni ja halvab ta kõrverakkudega. Seejärel suunab toidu suuavasse, kust see liigub kõheõõnde. Seedimine toimub kehaõõnsuses. Hüdra kehasein on kahekihiline ja koosneb lihaskiude sisaldavatest rakkudest. Seetõttu saab hüdra oma keha kuju muuta ja liikuda mööda veekogu põhja. Hüdral on ka närvirakud, mis moodustavad lihtsa võrgukujulise närvisüsteemi. Kuna ta ei uju vabalt ringi, siis nimetatakse teda polüübiks. Hüdrad on lahksugulised loomad. Kevadest sügiseni sigib hüdra pungumise teel
Vaikse ookeani paljudel saartel süüakse laevukeste liha. LAEVUKESTE ISELOOMULIKUD OMADUSED Silmad: Laevukestel on erinevalt enamikust peajalgsetest kehv nägemine ning arvatavasti eristavad nad vaid valgust ja pimedust. Kombitsad: Öösel sirutab laevuke kombitsad kojast välja ning hakkab nende lõpus paiknevate retseptorite abil end ümbritsevat vett "maitsma". Oma saagi leiab laevuke merepõhjast. Kombitsad on laevukestel ette nähtud ka toidu suunamiseks suuavasse ning tasakaalu hoidmiseks ujudes. Koda: Spiraalselt keerdunud, seespool jaguneb mitmeks omavahel ühendatud kambrikeseks. Kambrite arv kasvab looma vanusega. Koja välisküljel võib näha vähemärgatavaid kasvurõngaid. Lehter: Massiivne, tekkis nelja kombitsatüve kokkukasvamise tulemusena. LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID Laevukeste perekonnal pole ühtegi lähedast sugulast. Laevukeste perekonda kuulub kuus liiki, näiteks tavaline laevuke (Nautilus pompilius), N. scorbiculatus ja N
käsnaks. Suguline paljunemisviis on levimise seisukohalt oluline, kuna ujuv vastne võib emakäsnast hulk maad eemale liikuda. Tähtsus looduses-biofiltrid, toiduks vähestele loomadele, sümbioosis, varjuvad väiksemad loomad. Tähtsus inimestele-pesukäsn, ravimitööstuse tooraineks. AINUÕÕSSED Nende hulka kuuluvad: hüdroloomad, karikloomad, meriroosid, korallid. Kõik nad on loomtoidulised, kes toituvad väikestest veeloomadest, kelle nad kombitsatega suuavasse toimetavad. Paljunevad peale sugulise paljunemise ka pungudes ning sageli on ta küljes veel eraldumata tütarloomi. Kehas on üks suur õõs, mille ühes otsas on kombitsatega ümbritsetud suuava. Kehaõõnt ümbritseb kehasein, mis koosneb kahest rakukihist ja nende vahele jäävast sültjast ainest. sisemine rakukiht moodustab koe, mis võtab osa kehaõõnes toimuvast seedimisest. Välimises kihis on närvirakke ja lihaskiudusid
võivad põllul kiiresti hävitada kogu taimede lehestiku. --- 45 Kuidas selgrootud söövad? Selgrootute toitumisviisid on väga mitmekesised. Osa veeloomi on filtreerijad, kes sõeluvad veest toiduosakesi või väikseid organisme. Käsnad ja karbid veedavad kogu elu ühel kohal ja saavad toidu neist läbi voolavast veest. Karpidel jäävad veega kehaõõnde sattunud mikroorganismid lõpuste külge, mille ripsmekesed need edasi suuavasse toimetavad. Ookeanis elavad mitmed hulkharjasussid püüavad toitu oma sulgjate kombitsatega. Filtreerijad on ökosüsteemis väga olulised vee puhastajatena, filtreerides veest pisivetikaid, baktereid ning muud orgaanilist materjali. Pilt ja alltekst: Soojades meredes elab mitmesuguseid hulkharjasusse, kes oma paljude peenikeste jätketega filtreerivad veest toitu. Lisa Karbid töötavad nagu veepuhastusjaam Sinikarp filtreerib 2-5 liitrit, austrid aga kuni 25 l merevett tunnis
annaabi.ee 
