4. Suhted esivanematega ajalooline dünaamika 1) animatism kujutlus elavast laibast. Surnuid kardeti, sellest tulenes ka soov neid tõrjuda, et takistada neid elavate juurde tagasi tulemast (näiteks luude murdmine laibal, laiba kinnisidumine). Surnut ei peeta enam inimeseks, ta on keegi teine, võõras. 2) animism ühelt poolt hirm, teiselt poolt tekkis kujutlus sellest, et elavad ja surnud moodustavad sümbioosi. Positiivne suhtumine surnutesse (hoolitsus surnute eest, sõbralik suhe surnutesse). Ühelt poolt usutakse surnut edasi elavat hauas, teisalt usutakse surnu viibimist vabahingena kas elavatega samas ilmas, Toonelas või Manalas. Viljakus on seotud surnutega (nii inimese, looma kui ka põllukultuuride oma). 3) Monoteism kaugenemine esivanematest. Surija soovid täidetakse eetiliste kaalutlustel. 4) Materialism kaugenemine esivanematest jätkub. Surnute mõju edasine vähenemine
uskumusi nagu ka üldse kaugema mineviku inimeste vaimumaailma kajastavaid allikaid on äärmiselt vähe säilinud. Sellest kõnelevad vaid napid vihjed vanemates kirjalikes allikates, peamiselt aga 19. sajandi lõpul ja osaliselt hiljemgi rahvasuust kogutud pärimused ja rahvaluule. Muistse usundiga seostuvad otseselt mitmesu- gused arheoloogilised kinnismuistised, nagu kalmed, hiiekohad, ohvrikivid ja kultuslikud allikad. Neist enam on uuritud kalmeid, mis annavad teavet nii matmiskommetest, surnutesse suhtumisest kui ka ettekujutusest surmajärgse elu kohta. Meie muinasusundi uurimisel omavad suurt tähtsust ka liivlaste, vadjalaste, karjalaste ja soomlaste usundilised pärimused.Üheks muinasusundi põhimõisteks ja -elemendiks oli vägi. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida.
Ettekujutus inimesest usuti hingedesse. Maailm jaguneb kaheks: 1) materiaalne e. ilmunud maailm; 2) vaimne e. ilmumata maailm. Mõlemad maailmad mõjutavad üksteist. Vaimne maailm on domineerivam. Inimese keskseks vormiks, milles ta end tunneb, on tema keha. Oluline on elavate ja surnute vastasmõju. Usutakse, et inimesel on kehahing ja vabahing. Kui inimene sureb, siis kehahing laguneb, vabahing aga võib ringi rännata maailmas. Sel perioodil oli positiivne suhtumine surnutesse. Kujutelm elavate ja surnute kokkukuuluvusest. Usuti, et surmaga ei lahku surnu hing automaatselt elavate juurest (40 päeva elavate seas). Surm puudub. Surnut ei jäetud kunagi üksi. Usuti, et surm elab hauas edasi või et surnu viibis vabahingena kas elavatega samas elueas, surnute linnas või vaimude linnas. Usuti hingedesse kehahinged, vabahinged, lisahinged, üldhinged. Loodus usuti Maaema ja Taevaisa. Pühaabielu. Teadmised ülevalt, jõud alt. 19
Ülevaade erinevatest usunditest ja eesti vana usu määratlus nende taustal Animatism: vägi on ebaisikuline. Palju väge on kõrgel ja madalal. Suur vägi on metsas – kivi, lohk, küngas, suurim puu. Igal puul on vägi, pole elusaid ega surnud asju. Palju väge on luudes, juustes, küüntes..vähe väge lihastes. Inimestel puudub hing. Niikaua kuni luustik on säilinud, võib inimene surnust üles tõusta. Suhe surnutesse on kartev ja seepärast luustik põletatakse. Et surnu üles ei tõuseks – seoti laip kinni, murti jäsemed või selgroog, suleti koobas, surnu torgati vaiaga läbi, maeti sügavamale.. Looma luusid süües ei murta, need viiakse metsa tagasi, kus neist uued loomad tekivad. Animism = esivanemate kultusaeg. usk hingedesse, haldajad, eestlastel emad-isad. Oruvaim, kivivaim. Tekivad iskustatud vaimolevused. Toimus mina-teadvuse moodustumine.
tagada surnute igavene heaolu - osa olid reaalsed objektid, osa sümboolsed. Kirjalike hauatekstidega anti lahkunule informatsioonihauataguse riigi kohta ning kindlustati tema jõukust ja heaolu, jumalate soosingud ja kaitset kurjade jõudude eest. 2. Pärast matmist algavad ohverdamistserimooniad ja pidulikud rituaalid. Neid tuli läbi viia regulaarselt ja idee poolest pidid need jätkuma igavesti. 3. Elavate üldine suhtumine surnutesse on käsitletav kolmanda valdkonnana, mis leidis kirjaliku väljundi instruktsioonides ja ideaalbiograafiates ning lähtus alati ühiskonnas valitsevatest tõekspidamisest. Kui vaarao suri, kuulutati välja seitsekümmend päeva kestev lein. Templid suleti, jumalatele ei ohverdatud, pidustusi ei toimunud. Kogu leinaaja jooksul ei joonud egiptlased veini, ei söönud liha ega nisuleiba. Nad toitsid end ainult musta leiva ja veega. Neil päevil ei käinud nad
ebanormaalne on vanadussurm, oluline on kus ja kuidas surrakse, surm ei lõpeta elu, läbi surma minnakse hingena edasi ja jäetakse keha maha, ühinetakse esivanematega, süüakse ohverduste kaudu jne, matmise mõte on see, et surnu ei ärkaks ellu-peidetakse keha ära, esivanemate juurde jõudmiseks tuleb sooritada õoge riitus/matus (laibamatus, palsameerimine, põletusmatus, riputusmatus), surnutesse suhtutakse hirmuga, usutakse, et surnutega on võimalik suhelda ja saada teada mingeid lahendusi, endeid, ennustusi.
uskumusi nagu ka üldse kaugema mineviku inimeste vaimumaailma kajastavaid allikaid on äärmiselt vähe säilinud. Sellest kõnelevad vaid napid vihjed vanemates kirjalikes allikates, peamiselt aga 19. sajandi lõpul ja osa- liselt hiljemgi rahvasuust kogutud pärimused ja rahvaluule. Muistse usundiga seostuvad otseselt mitmesugused arheoloogilised kinnismuistised, nagu kalmed, hiiekohad, ohvrikivid ja kultuslikud allikad. Neist enam on uuritud kalmeid, mis annavad teavet nii matmiskommetest, surnutesse suhtumisest kui ka ettekujutusest surmajärgse elu kohta. Meie muinasusundi uurimisel omavad suurt tähtsust ka liivlaste, vadjalaste, karjalaste ja soomlaste usundilised pärimused.Üheks muinasusundi põhimõisteks ja -elemendiks oli vägi. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida
Ettekujutus inimesest – usuti hingedesse. Maailm jaguneb kaheks: 1) materiaalne e. ilmunud maailm; 2) vaimne e. ilmumata maailm. Mõlemad maailmad mõjutavad üksteist. Vaimne maailm on domineerivam. Inimese keskseks vormiks, milles ta end tunneb, on tema keha. Oluline on elavate ja surnute vastasmõju. Usutakse, et inimesel on kehahing ja vabahing. Kui inimene sureb, siis kehahing laguneb, vabahing aga võib ringi rännata maailmas. Sel perioodil oli positiivne suhtumine surnutesse. Kujutelm elavate ja surnute kokkukuuluvusest. Usuti, et surmaga ei lahku surnu hing automaatselt elavate juurest (40 päeva elavate seas). Surm puudub. Surnut ei jäetud kunagi üksi. Usuti, et surm elab hauas edasi või et surnu viibis vabahingena kas elavatega samas elueas, surnute linnas või vaimude linnas. Usuti hingedesse – kehahinged, vabahinged, lisahinged, üldhinged. Loodus – usuti Maaema ja Taevaisa. Pühaabielu. Teadmised ülevalt, jõud alt. 19
Mulda neid ei sängitanud, vaid kaeti puulehtedega ja samblaga. Kirik ei lubanud "vääralt surnuid" matta kalmistule, kuid keelas neid jätta ka maa peale. Keelule vaatamata elas hirm rahva seas veel kaua. Näiteks, 1913.a kevadel viidi Saraatovi kubermangus läbi kohtuistung talupoegade üle, kes kaevasid välja ühe alkoholi tõttu surnud mehe ja lõikasid ära jalad. Niiviisi olevat nad võtnud temalt võimaluse kuradit sõidutada ( 2005: 214-222). Vanade eestlaste suhtumine ,,vääralt surnutesse" ei eristunud oluliselt idaslaavlaste omast. Enesetapja jäi siia maailma (Mana-maile) kinni, muutudes kurjaks ja kättemaksuhimuliseks. Temast sai kurjade-pahade olendite käsilane, kes tõi haigusi ja õnnetusi. Mõnikord sooritas inimene enesetapu just kättemaksu eesmärgiks, et viia lihtsamini ellu kurje plaane oma vaenlaste vastu (Heintalu 2006a: 249). Elavate maailma jäid kinni ka mustad nõiad; võlgnikud;
annaabi.ee 
