ma ei nuru." Samas luuletuses annab ta mõista, et selleaegses kirjanduses leidus väga palju tühja mõttetut loomingut ,,Kui kord kubjas puhtaks pühib kunstituru, küll saab koorem sõnnikut- ja sõnapuru! ,, Kuna Alliksaar oli pikalt ja raskelt haige, siis on tema loomingut mõjutanud ka surmamõtted. Ta leiab,et mälestused möödunud elust ei tohi tuhmuda surmahirmu ees ,,Aeg hingsügavusse heidab loodi,nüüd mälestuste tuulterägas käi.Kui oskad lugeda ta salakoodi,siis surmgi kohutavana ei näi." Surmateemat on ta käsitlenud ka luuletuses ,,Kahe ääretuse vahel ..." Kuigi Alliksaar elas pool sajandit tagasi on tema looming ka tänapäeval kaasaegne. Teemad,mida ta käsitles puudutavad elumõtet aja möödumisel. Sellega on Alliksaar kujunenud üheks eesti luule omapärasemaks klassikuks.
ma ei nuru." Samas luuletuses annab ta mõista, et selleaegses kirjanduses leidus väga palju tühja mõttetut loomingut ,,Kui kord kubjas puhtaks pühib kunstituru, küll saab koorem sõnnikut- ja sõnapuru! ,, Kuna Alliksaar oli pikalt ja raskelt haige, siis on tema loomingut mõjutanud ka surmamõtted. Ta leiab,et mälestused möödunud elust ei tohi tuhmuda surmahirmu ees ,,Aeg hingsügavusse heidab loodi,nüüd mälestuste tuulterägas käi.Kui oskad lugeda ta salakoodi,siis surmgi kohutavana ei näi." Surmateemat on ta käsitlenud ka luuletuses ,,Kahe ääretuse vahel ..." Kuigi Alliksaar elas pool sajandit tagasi on tema looming ka tänapäeval kaasaegne. Teemad,mida ta käsitles puudutavad elumõtet aja möödumisel. Sellega on Alliksaar kujunenud üheks eesti luule omapärasemaks klassikuks.
nautima. Sellepärast hindangi oma lapsepõlve väga. Veel jutustas ta meie suhtumisest surma ja matusekommetest peatükis "surnud mehe puuriit". Ma olen kõige öelduga väga nõus. Mu vanatädid ja vanavanemad on juba aastaid olnud valmis surema. Neil on hauakohad ning surnukleidid valitud. Mõte surmast neid ei heiduta, see on loomulik lõpp nende pikale elule ning nad on selleks täielikult valmis. Mikita ütleb: "Surma ootamine ei ole enam ammu püha rituaal ega surmgi elu loomulik osa. Veel paar-kolm põlvkonda tagasi jõudis inimese elu lõpule, nüüd see ei lõpe, vaid katkeb". Olen selle väitega väga nõus, sest tänapäeva inimesed ei oota surma, nad ei taha, et nende elud saaksid läbi. Vanemad põlvkonnad lihtsalt mõistsid, et nii see on ja midagi selle vastu ei aita. Palju tagasisidet leidub just tavainimeste avalikes blogides, kus nad kirjeldavad huvitavaid mõtteid, mis lugedes tekkisid. Samas, mainivad paljud, et raamat oli täis
-Rabindranath Tagore "Et otsite sinilindu, kallid lapsed, siis harjutage endid armastama ka halle linde, keda te oma teel leiate." -Maeterlinck "Ma tean, et nad mind vihkavad, peaasi, et nad mind kardavad." -Rooma keiser Caligula "Kotkad lendavad üksi, lambad käivad karjas." -Soti vanasõna "Ühe inimese surm on katastroof, miljoni inimese surm aga statistika" -J.V.Stalin "Sõda on kõikide asjade isa." -Herakleitos "Pole aega, mida surm ei murra, veidrate aegadega koos surmgi võib surra." -H.P. Lovecraft "Elu ilma piduteta on nagu pikk teekond ilma vahepeatusteta." -Demokritos "Elu on selleks liiga pikk aeg, et öelda "ei iial!"" -Jan Siegel "Ära lase kunagi midagi ega kedagi endale liiga lähedale, Elu on Armastuseks liiga pikk!" -Reamrque "Taevas pole ühtegi huvitavat inimest." -Nietzsche "Meie planeet on otsekui universumi kalmistu - see on paik, kus kõik surevad" -George E. Vandeman
Põlvkond Mida pelgaksid sel hetkel kui me veenduks endi kohatuses, tuul meid ühte pööraks? Mina tõde kardan, sellepärast luba endast kõnelda kuis kõneldakse võõrast. Mida anda oleks keset seda vaenu milletaolist pole pikki aastaid nähtud? Võtta vanemate viisakusest laenu? Pole sobilik. On seegi suhe jahtund. Mis on põlvkond see mis nimetab end üksi lõpuks, alguseks - täis halba nagu head? Kõik nad ellu jäid, kes ihuüksi läksid, aga kuhu - vaevalt Surmgi teab. Veel maiset kurja mis end valgusesse varjab ja peekreist mõõdukais sind ahvatlemas ligi sa oska peljata, ka homme ometigi hing vaiki valikust - ka siis kui päev sind sarjab. On sarved inglitel, kes teavad sinust tõde ja magus hääl, mis nagu ling su kaelal sõlmub - kui lähed kinnisilmi, meeles ainult kõrgus, nad näevad ohtu sus ja toovad sind kus kõle. Ei ühtki sõna kui ka kistakse sust palvet ja kõigi näiliku eest keset Maa öö valu.
Ja vandu, saatanlikult hirvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita, Kui oma elu suudad selleks anda, Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, Et ülev rõõm ses elus veel võib koita. Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse! Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, Et raipeist haiseks jumalate padu. 7 KOKKUVÕTE Mina tegin oma referaadi Henrik Visnapuust ja seda just seepärast, et ma ei teadnud temast eriti mitte midagi ja tahtsin rohkem teada saada. Sain teada, et Visnapuu sündis 1889. aastal Viljandimaal talusulase perekonnas. Ta õppis kõigepealt Reola vallakoolis, seejärel Ropka ja Sipe
ja vaev veelgi rohkem ning enamgi räigemalt kirjeldatud saavad. ,,Nüüd laske märatseda vaid ja surra ja vandu, saatanlikult irvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada võib naine, et ta südameid ei murra." Ilmselt pidas Visnapuu siinkohal järjekordse õnnetu armastuse puhul idioodiks ennast uskudes, et naissugu südameid murda ei suuda. Paraku pidi mees aga teistpidist tõdema ning lõpetas oma tundeavalduse väga julmal toonil, lausudes: ,,Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, et raipeist haiseks jumalate padu." Kolmekümnendate alguses väljendas Marie Under oma luuletuses ,,Puhastus" Visnapuuga sarnaseid tundeid, kuid tegi seda tunduvalt naiselikumalt ja pehmetoonilisemalt ning ei materdanud oma ajutisi kaaslasi ülearu teravate sõnadega, vaid pigem proovis nad heaga unustada. Samas võisid Underi read olla ajendatud ka abieluprobleemidest, kuna luuletuse
tõusnud igatsetud päev! üheks taevas saab ja maa; Taevast see ju paistab ammu, muutub auks ka meie häbi, kosutab su raugend rammu. vägev lepib nõdraga. 3. Hääl on kõrbes kuulutamas: Viha armuks muudetakse, "Pöörduge, kõik patused!" surmgi elust võidetakse. Vägevasti hüüab tema: 4. Sinu armujärje ette "Avage nüüd südamed!" alanduses põlvitan, Tasandage hinges tee halastava armu kätte kallimale sõbrale. täiesti end usaldan. Selleks orud ülendage,
Liig selgelt kuldsed alles meeles hooned, Kus veetsime päevad tooned: Ei, vara veel sust laulda, armas. Luuletuses ,,Laul sest jäledast" on tunda eriti valusat petta ja lüüa saamist. Siin väljendub eriti selgelt tema mehelik pool ning vastandumine naistele.Ta on vallanud väga tugevad emotsioonid. Siin kasutatud väljendid on äärmiselt jõulised ning mõjuvad . Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilusat luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, Et raipeist haiseks jumalate padu. Henrik Visnapuu teine periood algab 1920. aastal luulekoguga ,,Talihari", kus ta kirjutab kodumaast ja sõja jubedustest. Ta kirjeldab seda valu, mida tekitab teadmine, kui kodud on võõraste käes ning maal, mida armastatakse, valatakse verd. Selgub Visnapuu põlgus linna ja linnaelu vastu. See on mõnes mõttes ka mõistetav kuna ta on pärit maalt ning üles kasvanud
"Et otsite sinilindu, kallid lapsed, siis harjutage endid armastama ka halle linde, keda te oma teel leiate." -Maeterlinck "Ma tean, et nad mind vihkavad, peaasi, et nad mind kardavad."-Rooma keiser Caligula "Kotkad lendavad üksi, lambad käivad karjas."-Soti vanasõna "Ühe inimese surm on katastroof, miljoni inimese surm aga statistika" -J.V.Stalin "Sõda on kõikide asjade isa."-Herakleitos "Pole aega, mida surm ei murra, veidrate aegadega koos surmgi võib surra." -H.P. Lovecraft "Elu ilma piduteta on nagu pikk teekond ilma vahepeatusteta." -Demokritos "Elu on selleks liiga pikk aeg, et öelda "ei iial!"" -Jan Siegel "Ära lase kunagi midagi ega kedagi endale liiga lähedale, Elu on Armastuseks liiga pikk!" -Reamrque "Taevas pole ühtegi huvitavat inimest." -Nietzsche "Meie planeet on otsekui universumi kalmistu - see on paik, kus kõik surevad" -George E. Vandeman
ja aidata, või ka haigeks teha ja suretada. Nõnda areneb nõidade tähtsuse tõus. Aegamööda hakatakse mõningaid haigusi kujutlema eri olenditena, iseseisvate vaimudena. Näiteks katku kujutletakse haigusvaimuna, kes sõidab inimesena (tihti vanamoelises rõivastuses, kolmnurkne kübar peas) või liigub loomana (eriti kitsena, sadul seljas), linnuna (kukena) või koguni mõne esemena (näit. lõngakerana) ja puudutab surmalemääratuid. Surmgi võtab iseseisva vaimu näo. Surm tuleb inimese juurde, kõnetab teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus, Mulla Madis, Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga. Elu pärast surma Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka surnuteilma valitsev jumalus
päeva sind korda seada ja tantsima õpetada. Marc: Tants? Neid liigutusi ma oskan, Alexa õpetas...Aga teiega ma sellegipoolest ei tule. Danielle: Ohoo sa tunned etiketti? Aa, ja veel! See Alexa on ta su armuke? Marc: Misasja?! Ei! Ei! Jumala eest, ei! Adeele: Siis ehk naine? Marc: Eiiiiiii!!!!!!!!!!!! Alexa on mu õde, kui teid see nii väga huvitab! Ja üldse, ma ei taha temast praegu rääkida! Ja kes te sihukesed olete? Kleidid puhevil kui faasanitel! Näod nõnda valged, et Surmgi kreepsu saaks! Ausõna, kui teil kedagi korda seada nii väga vaja on eks kasutage juhust ja võtke endaga ometi midagi ette! Vaikushetk. Danielle vaatab Adeelele naeratades otsa ja too vastab sama kavala ja apla pilguga. Danielle: Särtsakas! Adeele: Ahvatlev! Danielle: Täiuslik kavaler! Võtan kõik oma senised sõnad tagasi, preili Sinisalu! Adeele haarab Marci käevangu too raputab neiu julmalt maha. Danielle naerab, haarab Marci käest kinni ja tirib ta lavalt minema
See andis põhjust juurelda selle üle, kui palju tegelikult inimesed tunnete pärast kannatavad. Krõõda ja Andrese armastus seisnes töö tegemises. Andres ei suutnud naist väärtustada enne, kui juba liiga hilja oli Krõõt oli tema kõrvalt lahkumas ning sellega kadusid ka õnnelikud ajad Vargamäelt. Andrese ja Mari vahelistes suhetes oli alati Juss. Minu meelest armastas Mari siiralt ainult Jussi ning tema ja Eespere peremehe vaheline armastus oli seetõttu võimatu. Jussi surmgi oli ju tingitud Mari ja Andrese suhetest ning tüdruk teadis seda. Ehk oleks teda aidanud see, kui ta oleks tookord kirikuõpetajale kõik oma südamelt ära rääkinud. Juss jäi ju Mari sisse elama ja karjuma igaveseks. Rõõmust pakatavast tüdrukust oli saanud kibestunud ja õnnetu taluperenaine. See näitab seda, kuidas sündmused inimesi muudavad ning et ajapikku muutume me kõik, sageli kahjuks halvemateks. Juss oli minu jaoks kaastunnet äratav karakter. Jumal oli teda niigi
lause. ,,Kuidas teil häbi ei olnud!" hüüdis härra Maurus. ,,Meil pärast oli," lausus Indrek nagu vabandavalt. ,,Lible, kas sinul ka oli?" küsis direktor. ,,Oli küll," vastas poiss, nagu räägiks ta tõtt. ,,Noh, siis on kõik hea," ütles direktor ja, Slopasevi poole pöördunud, jätkas ta vene keeles: ,,Neil on häbi ja nad kahetsevad, et nad Puskini sünni puhul naersid. Aga andke neile andeks, sest noored ei tea, et sünd on sama raske ja tähtis kui surmgi. Meie vanad teame seda ja satume vaimustusse, aga neile ajab see naeru peale." Sellega lahkus direktor klassist. ,,Ma tänan teid, lapsed," ütles Slopasev siis ja tahtis midagi juurde lisada, aga sõnad jäid millegi pärast kurku kinni ja sellepärast tõstis ta ainult parema käe, tegi sellega mingisuguse liigutuse ja järgnes härra Maurusele, sest kell oli juba ammugi helisenud. Alles pärast tunde küsis direktor Indrekult neljasilma all:
annaabi.ee 
