Sise- ja majanduspoliitika Kehtestati üheparteiline süsteem. Ainsaks lubatud parteiks oli bolsevike partei. Algul tegid bolsevikega koostööd ka vasakpoolsed esseerid, kuid need tõrjuti vägivaldselt kõrvale ja hiljem represseeriti. Sõjakommunismi poliitika: · kehtestati 1918. a kevadel · talupoegadele pandi peale toiduainete andmise kohustus (tasuta võeti ülejäägid ära, sageli ka kogu perele vajalik toit; toidu varjamise eest ulatus karistus surmanuhtluseni) · ettevõtete natsionaliseerimine · suuremate majade natsionaliseerimine · keelati kauplemine turul (karistus võis ulatuda surmanuhtluseni) · tasu hakati maksma natuuras, kehtestati nn pajukite süsteem (kvalifitseeritud tööliste tasu oli palju väiksem kui lihttöölistel) · kaotati tasu kommunaalteenuste eest · kehtestati tasuta transport Poliitika tulemused: · sõjakommunismi poliitika oli erakordselt ränk talupoegade jaoks
6. norm- nõudmised, mida ühiskond asetab indiviiidele - normi puhul on oluline, et selle täitmist mingil moel kontrollitakse. Muul puhul pole tegemist normiga (vaid võib-olla näiteks ideaaliga . nt. abielu kogu eluks?). Normi välja selgitamine: 1) ühetaolise käitumise ilmnemine. NB: vea võimalus. On ka teisi põhjusi; 2) normilausete uurimine. NB: kõigi järgmist ei kontrollita (suitsetamine keelatud ...); 3) sanktsioonide uurimine. Kulma kortsutamisest surmanuhtluseni. Vajalik, kuid mitte piisav tingimus (*Graham Sumner (1906): karistuse järgi "pingerida" tavad, moraalinormid ja seadused) 4) legitiimsuse tuvastamine. Kas nähtusega kokku puutuvad inimesed on veendunud, et normatiivne nõudmine on õigustatud? 7. sibulamudel ja liivakellamudel- tulude jaotus: ebavõrdsem vähem arenenud ühiskondades. Räägidakse ,,püramiid-,, ,,liivakella" ja ,,sibulamudelist". Väljendatakse nt. nn. Gini indeksiga. 8
kehtisid 2 nuhtlusseadust. Rahukogud said omale alalised liikmed ning lisaks apellatsioonikorras rahukohtute otsuste läbivaatamisele allutati neile ka suuremad nõude- ja raskemad kriminaalasjad, mis varem kuulusid Vene ringkonnakohtute pädevusse. · Väljakohtud, kellel oli oma eriprotsessiseadus ja karistusseadus, väljakohtud asusid jalaväepolkude juures ja võisid arvestades süü raskust määrata karistust kuni surmanuhtluseni. Väljakohtute kätte võis isikuid anda vastava polgu ülem ning kohtuotsused kinnitas sõjaminister. · Sõjakohtud, kus kehtis oma eriprotsess ja erinuhtlusseadus, sõjakohtuteks olid polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste juures ning sõjaringkonnakohus Tallinnas. · Vaeslaste kohtud linnades oma korraldusega ja maal vallakohtud kui vaeslastekohtud vana seisusliku vallakohtu seaduse alusel;
kehtisid 2 nuhtlusseadust. Rahukogud said omale alalised liikmed ning lisaks apellatsioonikorras rahukohtute otsuste läbivaatamisele allutati neile ka suuremad nõude- ja raskemad kriminaalasjad, mis varem kuulusid Vene ringkonnakohtute pädevusse. · Väljakohtud, kellel oli oma eriprotsessiseadus ja karistusseadus, väljakohtud asusid jalaväepolkude juures ja võisid arvestades süü raskust määrata karistust kuni surmanuhtluseni. Väljakohtute kätte võis isikuid anda vastava polgu ülem ning kohtuotsused kinnitas sõjaminister. · Sõjakohtud, kus kehtis oma eriprotsess ja erinuhtlusseadus, sõjakohtuteks olid polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste juures ning sõjaringkonnakohus Tallinnas. · Vaeslaste kohtud linnades oma korraldusega ja maal vallakohtud kui vaeslastekohtud vana seisusliku vallakohtu seaduse alusel;
3) Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Kõik sotsiaalsed normid kui üldise iseloomuga reeglid on teatud subjektide ringile täitmiseks kohustuslikud. Kuid seose tõttu riigiga on õigusnormude kohustuslikkuse aste teiste sotsiaalsete normidega võrreldes kõrgem, nende toime hõlmab kõiki antud ühiskondliku suhte liigist osavõtjaid, nende rikkumise eest kohaldatavad mõjutusvahendid on aga karmimad (mõnes riigis kuni surmanuhtluseni). 4) Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Õigusnorm avaldab oma reguleerivat toimet erilise mehhanismi kaudu: andes ühele suhte subjektile võimaluse teataval viisil käituda (subjektiivse õiguse), paneb ta samal ajal teistele suhte poolele subjektiivse kohustuse käituda õigustatud poole nõudmise kohaselt. 5) Õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. Õigusnormi formaalne
=> normid: nõudmised, mida ühiskond asetab indiviiidele - normi puhul on oluline, et selle täitmist mingil moel kontrollitakse. Muul puhul pole tegemist normiga (vaid võib-olla näiteks ideaaliga . nt. abielu kogu eluks?) - normi välja selgitamine: 1) ühetaolise käitumise ilmnemine. NB: vea võimalus. On ka teisi põhjusi; 2) normilausete uurimine. NB: kõigi järgmist ei kontrollita (suitsetamine keelatud ...); 3) sanktsioonide uurimine. Kulma kortsutamisest surmanuhtluseni. Vajalik, kuid mitte piisav tingimus (*Graham Sumner (1906): karistuse järgi "pingerida" tavad, moraalinormid ja seadused) 4) legitiimsuse tuvastamine. Kas nähtusega kokku puutuvad inimesed on veendunud, et normatiivne nõudmine on õigustatud? - Ükski norm ei tööta üksinda. Tihti on võistlevaid norme, mis eeldavad erinevat käitumist => ennustamiseks on vaja tunda terveid normide süsteeme. - Normide kirjeldamiseks võib mõelda näiteks: * mille kohta teatud norm käib?
religioonid vähendavad inimeste riigikuulekust; et teatud uskumused kalduvad ebamoraalsusse, on vaja anda religioonile usutunnistus ka seadustega karistada valesti uskujaid. Selline usutunnistus sätestab, et ateism on: 1. jumalate olemasolu eitamine, 2. selle eitamine, et jumalad hoolivad inimeste käitumisest, 3. uskumus, et sooritatud pattu saab kergesti lepitada jumala ees. Platon nägi ateismi eest ette karistust kuni surmanuhtluseni. (üldtunnustatud jumalustesse mitteuskujaid nimetati vana-Kreekas ka ateistideks, ning neid kiusati taga ka demokraatlikus riigis, ka Sokratest süüdistati noorte moraali õõnestamises ja ka jumalate solvamises). Seadustes näeb ta lisaks seadustele vajadust ka teatud ekspertide nõukogu järele, kuhu kuuluksid vooruslikud usujuhid, valitsejad ja haridusjuht. Sellise nõukogu kohta seadused ei kehti, ta ise aga
religioonid vähendavad inimeste riigikuulekust; et teatud uskumused kalduvad ebamoraalsusse, on vaja anda religioonile usutunnistus ka seadustega karistada valesti uskujaid. Selline usutunnistus sätestab, et ateism on: 1. jumalate olemasolu eitamine, 2. selle eitamine, et jumalad hoolivad inimeste käitumisest, 3. uskumus, et sooritatud pattu saab kergesti lepitada jumala ees. Platon nägi ateismi eest ette karistust kuni surmanuhtluseni. (üldtunnustatud jumalustesse mitteuskujaid nimetati vana-Kreekas ka ateistideks, ning neid kiusati taga ka demokraatlikus riigis, ka Sokratest süüdistati noorte moraali õõnestamises ja ka jumalate solvamises). Seadustes näeb ta lisaks seadustele vajadust ka teatud ekspertide nõukogu järele, kuhu kuuluksid vooruslikud usujuhid, valitsejad ja haridusjuht. Sellise nõukogu kohta seadused ei kehti, ta ise aga kontrollib ja juhib kõiki riigi institutsioone
annaabi.ee 
