Sündmused muudavad inimest (0)

Sündmused muudavad inimest (A. Dumas )
Inimene õpib kogu elu, igapäev omandame midagi uut ning harime end alateadlikult läbi erinevate juhtumiste ning probleemide. Korra juba läbi kogedes midagi halba, teame, kuidas käituda targemini ning läbimõelduna kui eelmine kord. Muidugi, kõik need kokkupõrked ei pruugi jätta alati positiivseid tagajärgi. Kõik on elus kogenud nii halba kui ka head, see on loomulik ningsellest ei saa üle ega ümber, see käib elu juurde.
On tõestatud, et inimene on pessimist ning jätab pigem meelde traagilisi sündumusi, kui rõõmsaid hetki . Valusad mälestused on rasked mälust kustuma, sest need on kaalult kogukamad kui õndsad hetked. Kõige suurem ebameeldiv mälestus on neil, kes on läbi elanud sõjad ning küüditamised. Ohvritel ja kannatajatel on rääkida lõpmatuseni lugusid , mis jäävad neid elulõpuni kummitama. Sõda, see on õõva tekitav sündmus, mis jätab paljud ilma isadest-emadest või naisest-mehest. Palju hukkunuid ja õnnetuid, leinavaid perekondi. Kuid elu on saanud ellujääjate jaoks täiesti teise tähenduse ning mõtte. Remarque ,,Läänerindel muutusteta’’ ongi üks järjekordne näide koolipoistest kes pidid verinoorelt astuma julma ning halastamatusse sõtta. Neil polnud mingeid elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei  piisanud . Kõik see, mis senini oli neile tundunud tähtis, muutus nüüd. Aeg oli hakata päevapealt täiskasvanuks - muutusid maailmavaated ja väärtushinnangud.
Aastaid on meile kõneainet andnud sõjategevus Iraagis, lisaks sellele võib näite tuua hiljuti toimunud Venemaa rünnakust Gruusiale. Ka meie oma sõdureid on saadetud näiteks Afganistaani. Jällegi, noored sõjardid külmaverelisel lahinguväljal, kus kunagi ei tea mis juhtub järgmisena. Sõja keskel olemine ja osaline äralõigatus muust maailmast avaldab sõdijatele suur psühholoogist ning laastavat mõju. See ei seisne ainult hirmus iga hetk kuulitabamus saada, gaasirünnaku alla jääda või suurtüki killuga pihta saada, vaid ka erinevate närvivapustuste üle elamises. Kaevikutes ebainimlikes tingimustes elamine ja pidev oht hoiab sõdurite närvid kogu aeg pingul . Isegi kui neil on õnne ja nad erinevalt piinarikalt surnud kaaslastest sõja lõpus koju tagasi saavad, on nad vaimselt hävitatud, sest kõige selle koleduse nägemine teeb oma töö.
11. september 2001. aasta, kuupäev, mis on ilmselt üks meeldejäävaim maailmasõdade kõrval. Päev, millest U.S.A ning maailm pole siiani toibunud. Al-Quaeda terrorirünnak kaksiktornidele põhjustas mitmekümnete tuhandete inimeste surmasid, kadunuksjäämisi ning vigastusi rekordkiirusel. See oli aeg, kui kogu maailma tundis kaasa ohvrite omaksetele, sest taas meenusid enda kadunukesed, kes hukkusid alusetult, valel ajal vales kohas olemise tõttu. Kaotades kedagi armast, hakkad rohkem hindama neid, kes on veel su ümber. Rõõmu paneb tundma ka väikseim pisiasi, mis alles hiljuti tundus veel üsna tähsusetu.
Sõja jaoks on inimene justkui tabula rasa ,, kes on ülimalt vastuvõtlik kõigele, mis teda puudutab, vormides teda sündmuste järgi ükskõikselt ning mitte arvestades eelnevaga . Uskudes, et nii ongi õige. Lõpptulemuseks on külm ja kalk olend , kes ei suuda kohaneda normaalse eluga, vaid otsib pidevalt väljundeid, et enda lõpmatut viha ja raevu välja pursata. Tänapäeval on küll õnneks midagi ette võetud, kaasaeg mõistab probleemi, pakkudes erinevaid teraapiaid ja psühholoogist abi.
,,Riik on loodud inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks’’ ( Albert Einstein) Sõda kui seesugune katastroofiline sündmus tõepoolest kujundab ning mõjutab inimesi. Kuid kõiges halvas tuleb osata näha ka head, oma riiki kaitsta on ju siiski au, kus tuleb anda endast kõik, riskides kasvõi oma eluga, maksku mis maksab. Elu on niigi ebaaus, et ise ja teistel lasta nautida rõõme, tuleb vahel ohverdada ning leppida tagajärgedega.