kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6 päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt korteriks toa, veidi aiamaad ning võimaluse pidada paari karilooma. XIX sajandi lõpupoolel- XX sajandi algul kujunes mõisamajanduses juhtivaks suunaks karjakasvatus ja eriti piimakarjandus.
madalpistet jäljendades punased-sinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni. Kindad. Viljandi naised kandsid nii roositud kindaid kui ka kahelõngalisi kirikindaid, mis olid iseloomulikud eriti põhjapoolsetele valdadele. Need kooti tavaliselt sinise- ja valgekirjalised. Jalatsid. Pidujalanõudeks olid Viljandi naistel teravaninalised pargitud nahast pastlad. Pastlad kuulusid ka sulasrahva palga hulka. Ehted. Ehted on üldse traditsioonilisemat laadi esemed, millesse muudatused pole nii kerged tulema. Traditsioonilisi talupojaehteid kanti niisama kaua kui rahvarõivaidki 19. sajandi III veerandini, osalt kauemgi. Ehted kui hinnalised esemed pärandati põlvest põlve emalt tütardele. 4 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) Helme mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku valge linane särk, poolpikad
- Põlluharimine intensiivistus (hariti uudismaid, tehti maaparandust, võeti kasutusele kunstväetised, tegeleti karja- ja sordiaretusega jne.). - Kasvas talupoegade sotsiaalne kihistumine. Osa talupoegi rikastus, samas kasvas maata talupoegade ja kehvikute hulk. Suureks probleemiks kujunes maapuudus. - Paljud, eriti talupoegade vaesemate kihtide esindajad (mõisamoonakad, sulasrahva esindajad või kehvikud), moodustasid põhilise osa ka nendest, kes läksid paremat elu otsima linnadesse või Venemaale. - Selleks, et muretseda põllutöömasinaid ja töödelda põllumajandussaadusi renes talupoegade ühistegevus (N: piimaühistute loomine). 3. Tööstus sajandivahetuse Eestis: · Eesti oli 19-20.sajandi vahetuseks muutunud üheks Vene impeeriumi
Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused ja omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabanes vallakogukond 1866 vallareformiga. 1.3. Talurahva koosseis 19.sajandil: Mõisarahvas Külarahvas Mõisas teenistust Taluperemeh Sulasrahva Vabadikud leidnud talupojad: ed (koos s (e popsid või mõisasundijad peredega) saunikud) (nt kubjas - Rentisid Said Talude äärealadel tegeles teoliste mõisalt maad, teenistust elavad maata tööle-sundimise ja tasudes renti taludes; talupojad, kes järel-valvega, teotöö ja peamiselt vastutasuks
seda vahepeal karjamaana. Põlispõld. 2- ja 3-väljasüsteem. Tootmissuund: Põllukultuurid: teraviljad, herned, tatar. Loomakasvatus: veised, hobused, lambad, lehmad. 24. Maaühiskonna sotsiaalne struktuur (kihistumine) ja maaühiskonna üldine elukorraldus. Kihistumine: adratalupojad moodustasid 17 saj lõpul eesti talurahva üldarvust ligikaudu 75% ülejäänud 25% talurahvast kuulus vabadike, üksjalgade, sulasrahva või mõisateenijate sotsiaalsetesse rühmadesse. Kogu Eesti alal üsna arvukas üksjalgade rühm kadus, nende asemel hakati kõikjal järjekindlamalt mainima vabatikke. 18 sajandil ja 19 saj esimesel poolel adratalupoegade ehk pererahva osa vähenes järjest maata ja vähese maaga talurahvakihtide kasvades. Adratalupoegade hulgas tekkis varanduslik ebavõrdsus, nii et üksikjuhtudel suutis ka tavalisi koormisi kandev talu suhteliselt heale järjele.
- Põlluharimine intensiivistus (hariti uudismaid, tehti maaparandust, võeti kasutusele kunstväetised, tegeleti karja- ja sordiaretusega jne.). - Kasvas talupoegade sotsiaalne kihistumine. Osa talupoegi rikastus, samas kasvas maata talupoegade ja kehvikute hulk. Suureks probleemiks kujunes maapuudus. - Paljud, eriti talupoegade vaesemate kihtide esindajad (mõisamoonakad, sulasrahva esindajad või kehvikud), moodustasid põhilise osa ka nendest, kes läksid paremat elu otsima linnadesse või Venemaale. - Selleks, et muretseda põllutöömasinaid ja töödelda põllumajandussaadusi renes talupoegade ühistegevus (N: piimaühistute loomine). 1. Põllumajandus 18.sajandil: Põllumajanduse aluseks Eestis 18-19.sajandil oli teraviljakasvatus; selle põhjuseks olid: A) teravilja kõrged hinnad
,,Säärane mulk" on aga läbinisti originaalne. Mõlemas jätkad Koidula kõnelust rahva haridusolude teemal. Tal oleks see nagu ,,Saaremaa onupojas" lõpuni rääkimata jäänud. Mõlemast õhkub vaenu balti parunite ja kiriku vastu. ,,Viha sakslaste vastu on tüdruku juures juuri ajanud", nii kirjutad Fr. R. Kreutzwald oma kirjavahetuses Koidula kohta. ,,Kosjakased ehk Maret ja Miina" hoiatab Lydia Koidula lõhe eest rikaste ja vaeste ning peremeeste ja sulasrahva vahel ja peab vajalikuks lõpetada oma näidend sellise üleskutsega: ,,Käsikäes õiglased eesti pojad isamaa põllul töös: ja seda ma tahaksin näha, kes meie vaimu- ja ihulikku õigust peaks jõudma kütkes pidada! Samm- sammult, nagu seal koit hommikuse taeva veerele, saab vaimu vabadus Eesti taevale tõusma aga niisama kindlalt! Ühendus kasvatab, ühendus kangestab, ühenduses astugem edasi! Elagu meie Eestimaa ja tema rahvas. Hurraa!"
,,Säärane mulk" on aga läbinisti originaalne. Mõlemas jätkad Koidula kõnelust rahva haridusolude teemal. Tal oleks see nagu ,,Saaremaa onupojas" lõpuni rääkimata jäänud. Mõlemast õhkub vaenu balti parunite ja kiriku vastu. ,,Viha sakslaste vastu on tüdruku juures juuri ajanud", nii kirjutad Fr. R. Kreutzwald oma kirjavahetuses Koidula kohta. ,,Kosjakased ehk Maret ja Miina" hoiatab Lydia Koidula lõhe eest rikaste ja vaeste ning peremeeste ja sulasrahva vahel ja peab vajalikuks lõpetada oma näidend sellise üleskutsega: ,,Käsikäes õiglased eesti pojad isamaa põllul töös: ja seda ma tahaksin näha, kes meie vaimu- ja ihulikku õigust peaks jõudma kütkes pidada! Samm- sammult, nagu seal koit hommikuse taeva veerele, saab vaimu vabadus Eesti taevale tõusma aga niisama kindlalt! Ühendus kasvatab, ühendus kangestab, ühenduses astugem edasi! Elagu meie Eestimaa ja tema rahvas. Hurraa!"
kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. 19. sajandi keskpaiku muutus Põhja-Eestis, eriti Harju-ja Virumaa mõisates kartul tähtsaimaks põllukultuuriks. Lõuna-Eestis saavutas selle koha linakasvatus. Väga oluliseks kaubalise põllumajanduse haruks muutus meriinotõugu peenvillalammaste kasvatus. Hakati kasvatama ristikut, paljudes mõisates mindi üle mitmeväljasüsteemile. Põllumajanduse
annaabi.ee 
