Üldiselt on kliiniline sekkumine suitsiidsete klientidega kaheastmeline. Esimene on lühiajalise stabiliseerimise. Sekkumise esimese astme eesmärgiks on vältida surma või vigastusi ja taastada kliendi seisundi tasakaal. Sekkumise teine tasand käsitleb kliendi psühholoogilist haavatavust. See astme aluseks on tegelikult kogu vaimse tervise individuaalne nõustamine. Alles pärast seda kui kliendid on stabiliseeritud , võib nõustamise töö alata .Töö suitsiidse kriisi klientidega võib sisaldada mitut tüüpi ravi, sealhulgas statsionaarset, lühi- ja pikaajalist, ambulatoorset, päevast ravi ja erakorralist sekkumist. Mudelid ja algoritmid on olemas, et aidata arstidel määrata, milline on asjakohane. Kuigi need mudelid on erinevad, siis tavaliselt sisaldavad nad järgmist teavet (a) sisuka hinnangu läbiviimine; (B) raviplaani koostamine; (C) hooldustasemete määramine; (D)
enesetapuriskiga maade hulka. 2008. aastal sooritas Eestis enesetapu 242 inimest. Endises Nõukogude Liidus kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esmakordselt avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta Gorbatsovi "perestroika" ajal. Enesetappu enne seda aega käsitleti raske vaimuhaigusena. Definitsiooni kohaselt oli enesetapp enesekaitse instinkti väärastuse kõige raskem vorm, kus elu säilitamise tung asendub elu hävitamise tungiga. Peamised diagnoosid, mis suitsiidse käitumisega inimesele pandi, olid skisofreenia ja maniakaal-depressiivne psühhoos. Aastatel 1982/1983 oli Eestis enesetappude osas langus, mis tulenes Andropovi valitsemisajal algatatud alkoholivastasest kampaaniast. 1984 aastaks oli enesetappude arv jälle tõusnud, kuna selleks ajaks oli alkoholivastane kampaania unarusse jäetud. Eestis läbiviidud uurimus näitas, et rohkem kui kolm neljandikku enesetapjatest kasutas poomist
hooli minust", patuoina tunne süütunded, enesesüüdistus teisi süüdistav, pahurus, jõhkrus pole söögiisu, suurenenud söögiisu ei söö, anoreksia või buliimia kontsentratsiooniraskused ei õpi, jätab koolitöö unarusse otsustusvõimetu ,,ei tea, ei oska, ei taha" suitsiidimõtted valib kergesti suitsiidse lahenduse Depressioonil on mitu erinevat raskusastet: Kerge on teatavaid raskusi igapäevases töös ja sotsiaalses suhtlemises, kuid tegutsemisvõime säilib. Mõõdukas harilikult on märgatavaid raskusi sotsiaalses, tööalases ja koduses tegevuses. Raske isik ei ole reeglina suuteline jätkama sotsiaalset, tööalast ja kodust tegevust, v.a väga osaliselt või piiratud ulatuses. Psühhootiline on ohtlik iseendale ja ei ole suuteline iseseisvalt oma elu korraldama
Neljandaks, inimene mõtleb suitsiidimõtteid, kuid tavaliselt on see mööduv. Noorukitel on olukord suhteliselt vastupidi. Esiteks, depressioonis olev noormees või neiu on tõrges, satub kergesti opositsiooni, ägestuv, kärsitu, rahutu ja ei suuda alustatud tegevust lõpetada. Teiseks, puberteedieas olev noor magab liiga palju, vahel ka päeval. Kolmandaks, toitumisharjumused muutuvad ja esineda võivad rasked haigused nagu anoreksia ja buliimia. Viimaseks, valib väga kergesti suitsiidse lahenduse (1997: 93). 5. DEPRESSIOONI RAVI Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravimine on tervise seisukohalt väga oluline. Kõige peamiseks sammuks oleks psühhoterapeudi leidmine, kellega saaksid nii vanemad kui ka nooruk suhelda ja probleeme lahendada. Nii on võimalik käituda ainult siis, kui laps on stabiilne ja ei pea haiglas viibima. Head arsti on keeruline leida, kuid Barnard soovitab, et ehk oskab midagi soovitada koolipühholoog või ka mõni samas
eemalolevast seisundist ülesse äratada, see hetk, mida me niivõrd iseenesestmõistetavalt võtame ja igapäevaselt tarbime, on tegelikkuses vaid hetkeline ja sõrmenipsuga võrreldav mööduv nähtus. Elu on hetkeline, meie eksistents siinses maailmas on ühekordne, seda tuleks hinnata, seda tuleks nautida. Lisaks meenus mulle seda maali analüüsides Shakespeare’i Hamlet, kes esitas küsimuse: ’’Olla või mitte olla?’’. Tegemist ei ole suitsiidse küsimusega vaid selle sisu varjab end veelgi sügavamal. Olla tähendab tegutsemist, iseenese mugavustsoonist väljumist, riskide võtmist ja kindlate eesmärkide ja põhimõtete ajendil käitumist. Nii arutles Hamlet, kalkuleerides oma onu kuningas Claudiuse mõrvamise üle – kas elada teadmises, et tegemist on tema isa mõrvariga, kuid jätkates oma korrapärast elu, riske võtmata ja ebaõnnestumisteta või käituda
kohta. Suitsiidikordajat alates 20st peetakse suure suitsiidiriski näitajaks. Endises Nõukogude Liidus kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esmakordselt avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta Gorbatsovi "perestroika" ajal. Enesetappu enne seda aega käsitleti raske vaimuhaigusena. Definitsiooni kohaselt oli enesetapp enesekaitse instinkti väärastuse kõige raskem vorm, kus elu säilitamise tung asendub elu hävitamise tungiga. Peamised diagnoosid, mis suitsiidse käitumisega inimesele pandi, olid skisofreenia ja maniakaal- depressiivne psühhoos. Aastatel 1982/1983 oli Eestis enesetappude osas langus, mis tulenes Andropovi valitsemisajal algatatud alkoholivastasest kampaaniast. 1984 aastaks oli enesetappude arv jälle tõusnud, kuna selleks ajaks oli ka alkoholivastane kampaania ära vajunud. Eestis läbiviidud uurimus aastate 1979-1999 kohta näitas, et rohkem kui kolm neljandikku enesetapjatest kasutas poomist
(8) 15 9. MÜRGISTUSED Mürkaine ehk toksiin on aine, mis on inimese tervisele eluohtlik või kahjustab seda. Mürgistused tekivad kui inimesed tarbivad õigete ainete asemel valesid. Hooletusetusest tulenevalt võivad inimesed ajada sassi sarnase kujuga ravimid, sarnased pakendid või ei pane tähele riknenud ja halvasti valmistatud toitu. Mürgistus tekib ka mõnu ja seiklusjanu ning tahtliku suitsiidse enesekahjustamise tõttu. Mürgitada saavad ka inimesed, kes on suitsuses ruumis, kel ilmnevad allergilised reaktsioonid, puutuvad kokku pipragaasi, keskkonnareostuse ja muu sarnasega. (6) Mürk satub organismi hingamisteede ja seedetrakti kaudu. Gaasid, aurud, suitsud, tolmud ja udud sadestuvad erinevates piirkondades ja jõuavad otse vereringesse, kui levivad sama teedpidi kui hapnik. Kõik süljes lahustuvad ühendid nagu fenoolid, tsüaniidid imenduvad keele alt ning lähevad otse verre
Uppumisõnnetus Uppumissurm on liiklusõnnetuste järel laste surmade pingereas 2. kohal. Kõige rohkem on ohustatud väikelapsed (1–5-aastased), kusjuures õnnetuse põhjusteks on esile toodud kukkumist tiikidesse ja basseinidesse. Mõnesentimeetrine veesügavus võib väikelapse jaoks juba eluohtlik olla. Täiskasvanute puhul on veeõnnetuse või uppumisest tingitud surma tegelik põhjus üsna laialivalguv. Seda võib põhjustada näiteks südameinfarkt või krambihoog või olla ka suitsiidse kavatsuse tagajärg. Paljud patsiendid on õnnetuse hetkel alkoholi või uimastite mõju all. Sportsukeldujad, kes satuvad sukeldumise ajal õnnetusse, surevad uppumissurma mõne teise vee all ilmnenud keerulise probleemi tõttu. Tegelikke õnnetuse põhjusi ja võimalikke kaasnevaid vigastusi tuleb arvestada nii päästmise kui ka ravi käigus. Terminoloogia Uppumine (drowning) – pea sattumisel vedelikku (enamasti vette) ummistatakse hingamisteed, tulemuseks on surm hapnikupuuduse tõttu.
annaabi.ee 
