Just sellest seisukohast on seda antropoloogilise lingvistika raames palju kritiseeritud, väites näiteks, et kõnetegevus on lahutamatult seotud sellega, kuidas vaadeldav kultuur käsitleb isikut. Just arusaamine isiku ja ühiskonna omavahelistest vahekordadest erineb aga kultuuriti väga palju, sellest lähtuvalt erinevad ka kõnestrateegiad. Kolmas allikas esituse mõistele on poeetikast ja laiemalt kunstiteooriast lähtuv primaarselt kunstilise või poeetilise suhtlusakti esitamine, milles olulised on õnnestumine, oskused ja loomingulisus. Juba Roman Jakobson rõhutas, et keele poeetiline funktsioon ei ole oluline mitte ainult verbaalse kunsti puhul (kuigi on just seal domineeriv), vaid kuulub toetava lisandina igasugusesse verbaalsesse tegevusse. Selline poeetiline sooritus on eriti omane teatud suhtluse vormidele, näiteks mis tahes lugu võib olla jutustatud huvitavalt või mitte.
Vestlusanalüüs (ehk konvresatsioonianalüüs) Kui uurimises on olulisel kohal keelekasutaja, on tegemist pragmaatikaga. Pragmaatiline pööre: Austin, Grice ja Searle 1950. aastate lõpust alates huvituti lausungi tähendusest ja esitusest (performance) mitte struktuurist (competence). Laiemas tähenduses on pragmaatika mistahes keelelise tegevuse uurimine. kõneaktiteooria Austinil ja Searlil Austin kirjeldab, kuidas mingi lausung saab teha midagi: nimelt jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid. lokutiivne (väljendus) akt/tegu lausung, millel on kindel mõte. illokutiivne (mitteväljenduslik) akt/tegu - väitmine, küsimine. perlokutiivne (üliväljenduslik) akt/tegu, tagajärjed, mida akt esile kutsub. Searle defineerib kolm tegevust, mida inimene suhtluses iga lausungi puhul teeb: 1)lausub häälikuid, millest moodustuvad sõnad, 2)viitab, 3) taotleb mingit eesmärki. Grice'i koostööprintsiip ehk kooperatiivsusprintsiip 1
- interaktsiooniline (st suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt. viisakuse kaudu, viisakusnormid kultuuriti erinevad, kaudsus/otsesus on tihedalt seotud viisakusega) - Ideatsiooniline (ligikaudu sama, mis transaktsiooniline) - Interpersonaalne (ligikaudu sama, mis interaktsiooniline) (ka faatiline funktsioon) - Tekstuaalne (need keele elemendid, mis kujundavad teksti, nt "kuigi") Pole suhtlusakti, kus mõni keele funkstioon puuduks. Näiteks on viisakusnormid äärmiselt olulised (ja seejuures kultuuriti erinevad) ka akadeemiliste tekstide puhul. Viisakusnormide rikkumine üks olulisemaid kultuuridevahelise vääritimõistmise aluseid. Enninger puudulik suhtleja puudulik inimene puudulik kultuur. Kultuuri puudulikkust iseloomustatakse valdavalt sõnaga "jäme, ebaviisakas, ülbe" ("rude"). Distsiplinaarne asend:
•implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip •deiksis (indeksikaalsus) ja viitamine ehk referents (vt nt artiklit Hint, Reile ja Pajusalu) •viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus, •dialoogi struktuur (vt nt Keevalliku artiklit Kõneaktiteooria Austin ja Searlel tekkis huvi lausungi mitte lause tähenduse vastu, esituse mitte struktuuri vastu ja õnnestumise mitte tõesuse vastu. Austin kirjeldab, kuidas lausung saab midagi teha jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid: - lokutiivne akt ehk väljendus – lausung, millel on kindel mõte ja referent ehk osutaja - illokutiivne ehk mitteväljenduslik akt – väitmine, küsimine - perlokutiivne ehk üliväljenduslik akt ehk efekt – tagajärjed, mida akt esile kutsub Searle defineerib 3 tegevust, mida inimene suhtluses iga lausungi puhul teeb: - lausumisakt – häälikute lausumine, moodustades nii sõnu - propositsiooniline akt – viitamine, preditseerimine
keeleväljendeid suhtluseesmärkide saavutamiseks kuidas lausungiga jõutakse otsese või kaudse tähenduseni. Põhivaldkonnad: kõneakti- (Austin), implikatuuriteooria, kooperatiivsusprintsiip (Grice), deiksis, viisakusprintsiip, dialoogi struktuur. Austin ja Searlel tekkis huvi lausungi mitte lause tähenduse vastu, esituse mitte struktuuri vastu ja õnnestumise mitte tõesuse vastu. Kõneaktiteooria Austin kirjeldab, kuidas lausung saab midagi teha jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid: 1) lokutiivne akt ehk väljendus lausung, millel on kindel mõte ja referent ehk osutaja 2) illokutiivne ehk mitteväljenduslik akt väitmine, küsimine 3) perlokutiivne ehk üliväljenduslik akt ehk efekt tagajärjed, mida akt esile kutsub Searle defineerib 3 tegevust, mida inimene suhtluses iga lausungi puhul teeb: 1) lausumisakt häälikute lausumine, moodustades nii sõnu 2) propositsiooniline akt viitamine, preditseerimine
uus piirteadus/interdistsiplinaarne-kasutab mitmeid teadusi, esitati erinevaid küsimusi. Sh siis ka psühholoogia. Psüholingvistika 4.slaid- vt slaide ka. Pragmaatika <-> Semantika Keeleteaduse huviorbiidis oli MIS? Mis üksused? Psühholoogia huviorbiidis KUIDAS? Kuidas mõte jõuab kõneni?Kõneprotsess? Mida me teeme kui me kuulame ja üritame aru saada? Probleemid- ei uurinud mõlemat korraga. Ei vaadatud suhtlusakti tervikuna, vaid ainult kõne mõistmist, ei arvestanud keele rolli kõne kui vahendi väljendamisel. KEEL JA KÕNE EI OLE SÜNONÜÜMID!! Kõnemehhanism- aju roll kõneprotsessis (kuidas me kõne mõistame) + mis roll on ajul keelega seoses. Millised probleemid võivad tekkida kui midagi on kõnemehhanismis valesti? Keeleteadlastest: L.Stserba- oli see, kes pakkus välja ühe uurimismeetodi- verifitseerimine. (õige ja vale keelendi määramine)
A (i) peab eksisteerima konventsionaalne protseduur (ii) olukord ja isikud peavad vastama protseduurireeglitele. B Protseduur tuleb läbi viia korralikult ja täielikult. C Sageli • peavad inimestel olema protseduuris ette nähtud mõtted või kavatsused, • kui mingi tegevus peab protseduuri kohaselt järgnema, siis peab nii toimuma. Austin kirjeldab, kuidas mingi lausung saab teha midagi: nimelt jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid. • lokutiivne (väljendus) akt/tegu –lausung, millel on kindel mõte (sense) ja referent. • illokutiivne (mitteväljenduslik) akt/tegu - väitmine, küsimine jms • perlokutiivne (üliväljenduslik) akt/tegu (nim ka efekt) – tagajärjed, mida akt esile kutsub John Searle • Süstematiseeris Austini mõtted. • Raamatus “Speech Acts” (An essay in the philosophy of language) 1969 defineerib kolm tegevust, mida inimene suhtluses iga lausungi puhul teeb:
K. Bühler: Keeleüksuses vahendatakse mõtteid (mitte töhendusi), et tähendused on abiks, et oma mõtet edastada/selgeks teha. 1) mõtteid väljendada 2) tajujat mõjutada 3) arusaadavalt neid mõtteid väljedada (siis on võimalik ka mõjutamine). Metafoorsus eeldab mõtte tuletamist. Kes keegi on, mis positsioon tal on, arvestada partneri positsiooni, ja mis rollis oleme meie ja kõneleja? Teine on aines ehk sisu ehk millest mida räägitakse! Mõlemad on olulised suhtlusakti õnnestumise seisukohalt, Sisuline õigsus ei pea alati grammatilise õigsusefga kokku langema, sest kõnekeel ongi palju vigasem. (muidugi mida vähem vigu seda parem).Meie keelt reguleerib keele süntaks ja sõnavara (nii keele sõnavara kui ka konreetse inimese oma). Keelte kaupa sõnade tähendused erinevad palju. !Sõnu tuleb valida ja sobitada kaks olulist toimingut valik ja sobitamine! Ellipsid midagi jääb välja ütlemata, me midagi pidevalt tuletame juurde. Nt kus sa
annaabi.ee 
