sellest, et ta oma vennad juba end ristida lastes reetnud oli. Fakti, et ta läks mõõgaga nende vastu, kellega koos ta üles oli kasvanud, kellega koos ta põldu oli harinud, laulnud ja tantsinud, loetakse üheks tema suurimaks kuritööks. Selle asemel oleks ta võinud minna kuhugi kloostrisse mungaks ja seal rahus Jumalat teenida, kui see tõesti tema südamesoov ja kutsumus oli. Kuid kui uskuda Läti Henriku kroonikat, siis ei ole Kaupo kaugeltki mitte ainus, kes oma suguvendi teise ilma oli saatnud. Pärast Lehola vanema Lembitu ristimist 1215. aastal võttis nimetatu väidatavalt osa ka sõjaretkest Harjumaale, kus ta sakslaste, liivlaste ja lätlaste kõrval rüüstas ja tappis nagu iga teine. Henriku kroonikast saab ka teada, et Lembitu poeg olevat olnud pantvangiks sakslaste käes, samuti kui Kaupogi poeg. Võimalik, et Lembitu ei osalenud selles retkes just vabatahtlikult, kuid fakt on, et ta seda siiski tegi. Kes oli reetur? Kas see, kes jäi ellu või
teiste uue usu pooldajate mõjutusel tutvusid uue liikumisega ja sellega liitusid. Linnade magistraadid soodustasid seda liikumist, seda ära kasutades enda seisuslikes huvides. Nii Tallinnas kui ka Tartus kuulutati evangeeliumi ka eesti keeles. See polnud sel ajal juhuslik nähtus. Nagu liivimaa ristiusku heitmisel püüti teataval määral liivlasi ja eestlasi endid ristiusu teenistusse võtta ja nende kaudu mõjutada nende suguvendi, nii arvestati ka nüüd usupuhastuse läbiviimisel. Püüti mõjutada nii linlasi kui maal elavaid talupoegi. Usupuhastuse sisu ja eesmärgi kohta oli tekkinud mitmeid põhimõttelisi seisukohti. Küsimus oli kuivõrd usupuhastuse nimel võib piibli alusel uuendusi teha. Ühed arvasid, et uuendused tuleb vabatahtlikult, ilma vägivallata läbi viia; teised aga nõudsid tarbe korral ka võimu tarvitamist. Pidades viimaseid seisukohti üldisele rahule ja endile hädaohtlikuks, asusid
Võru Kreutzwaldi Gümnaasium Vanaema ja vanaisa lugu Uurimistöö Koostaja: Juhendaja: Võru 2011 SISSEJUHATUS Kui sul õde ei olegi, sul on suguõdesid kui sul venda ei olegi, sul on suguvendi kui sul ema ei olegi, sul on esiemasid kui sul isa ei olegi, sul on esiisasid kui sul puud ei oleg,i ei metsa- ei viljapuud
laiades rahvahulkades suure huvi, lausa vaimustuse raskejõustiku vastu. Mitmel pool Eestis sündisid raskejõustikuringid, kus hakati harrastama maadlust ja tõstesporti. Nendele lisandusid veel sajad ja vahest tuhandedki Lurichist vaimustatud noored, kes hakkasid omapead "Luurit tegema". Peale vaimustuse raskejõustiku vastu õhutas Lurich ka eestlaste rahvuslikku iseteadvust, rõhutades oma rahvust ja kutsudes suguvendi harjutama end sama tugevaks ja terveks nagu tema. Balti mõisnike rõhumise ja tsaarivalitsuse sovinistliku rahvuspoliitika all kannatavale rahvale oli ta tõeliseks rahvuskangelaseks, kes näitas kogu maailmale, et ka "eestlane on mees", et ka tema on suuteline suurteks tegudeks. Põhjuseta ei hüütud Lurichit juubeldades "Kaleviks" või "Kalevipojaks". Lurichis kehastus eesti rahva ideaal oma muistsest vägilasest. Lurichi nimi
üldse. Hilisemates suutrates ka konkreetsed juhised mediteerimiseks Hindude rahvuseeposed Enamik müüte eepostes on heroilised, õpetavad järgima tõde ja tõotusi, ustavust surmani, vaprust jne „Mahabharata“ (maha-suur, bharata-kuningas) Eepose kuulsaim osa pooem BHAGAVADGITA (Isanda laul) Sisu: Põhja-Indias ühe suguharu kahe liini võitlus võmu pärast ARDEŽUNA kahtleb, kas on õige tappa oma suguvendi. Siis ilmutab end jumal KRIŠNA sõjavankri juhina ning õpetab teda: iga inimene peab täitma oma kohust (DHARMA). Sõjamehe kohus on sõdida. „RAMAJANA“ Käsitleb kuningas RAMA elu, tema võitlust deemonite valitsejaga, kes on röövinud tema naise SITA. Siia kuuluvad ka puraanad=õpetusluule Kõige olulisem hinduismiõpetuses on usk hingede rändamisse (sansaara) Sansaara lõppeb siis, kui aatman ühineb maailma hingega- braahmaniga. Siis toimub vabanemine e mokša.
paganorum incursibus). Ristisõdijad astugu Jumala nimel võimsasti võitlusse, kuni Liivi kiriku ümber asuvad paganad (pagani, circa Livoniensem Eccle-siam constituti) ristiusulistega rahulepingud teevad ja tehtud rahulepinguid ka peavad. Siin on selge, et nende ,,ümberkaudu asuvate paganate" all tuleb esimesel joonel mõista paganausulisi liivlasi (suurem osa nendest oli sel ajal alles paganausku), kes vastristitud suguvendi vihkasid, kimbutasid ja taga kiusasid, isegi surma saatsid, nagu Läti Hindreku kroonikast näeme (näit. X, 5). Kaugemas mõttes võiksime ju nende ,,paganate" alla arvata ka teisi paganausulisi rahvaid, nagu leedulasi, kes ka liivlaste maale tungisid, kuid ei võiks siiski nendest ütelda, et nad omale peasihiks oleksid seadnud just vastristituid hävitada. Võiks mõtelda ka eestlaste peale, aga nendega ei olnud ristiusulistel võitlused veel alanud. Kõigest, mis öeldud,
Isevalitsus oli veebruaris kukutatud, esimest korda ajaloos kehtisid Vene riigis kõik demokraatlikud vabadused ja näis leiduvat tahet, et nad kehtiks ka edaspidi. Paraku ei olnud taevas päris pilvitu. Maailmasõda kestis. Vene armee püsis veel koos, kuid avaldas väsimuse märke, nii nagu ka tagala. Polnud sugugi võimatu, et hakkaja mees tuli lihtsalt rindelt tulema, nagu oli seda teinud Tooma isa Joosep. Joosep soovis rahus kala püüda ja maad harida, kuid leidus juba selliseidki suguvendi, kes ihkasid mõisnikuks. Osvald Kallaste oli üks sellistest. Seadus seda juba ammu ei takistanud, ja kui raha jätkus, võis omandada kasvõi rüütlimõisa. Selliseid talutares sündinud ,,paruneid" oli tsaariaja lõpuks juba oma poolsada. Tõsi, saksa mõisnikuperesid oli üle kümne korra rohkem. Ning olid ka linnaeestlased, kes 20. sajandi alguskümnendite jooksul olid saavutanud märkimisväärset edu nii jõukuse kui positsiooni mõttes. Tallinnas oli 1906. aastal noore
avaldas need artiklina oma ajakirjas ,,Beiträge zur genauern Kentniss der ehenischen Sprache"17. Kõne all olev asundus rajati 15.sajandil. Asunike enda andmeil olevat nende esivanemad sõjavangidena sinna elama toodud18. Asunikud olid vene õigeusku ja erinesid kohalikest venelastest ainult selle poolest, et nad olid oma emakeele koduse keelena säilinud. Vene keelt vallanud nad täielikult ja oma Liivimaal elavaid suguvendi, kellega nad Petseri kloostris käies kokku puutusid, põlastunud nad väga 19. Ilmselt viis nende eesti- 17 Zjablovski 1818: 13-59 18 von Brömsen 1819: 124 19 Zjablovski 1818: 26, von Brömsen 1819: 124 vene kakskeelsus järgnevate põlvkondade keelelise venestumiseni, mida kindlasti soodustas halvustav suhtumine oma suguvendadesse. Veidi hilisemast ajast, 16.sajandi poolest, on teisigi, kindamaid teateid eestlaste
heaks tõi rahvas oma kulla välja, mis ta Moosese ja Aaroni eest oli ära peitnud. Tõi välja, et saaks kuldvasika, selle noore, ilusa jumala, kelle ümber võiks tantsu lüüa ja talle näkku vahtida, sest inemine armastab oma jumalat ikka palest palesse näha. Nii siis, kui kõik rahva kuld oli selles kuldvasikas koos, astus Mooses Jehoovaga ette. Alles siis tuli ta Jehoovaga, kui kõik kuld oli juba koos, ja võttis rahvalt tema kalli kuldvasika ära. Nõnda pettis juut kord ka oma suguvendi ja, vanajumal naeris pealt. Aga et Mooses oleks selle kuldvasika rahvale sisse jootnud, ei kunagi! Aga kuhu jäi siis kuldvasikas? Viis ehk Mooses ta Siinai mäele Jehoovale? Ei, milleks Jehoovale. Jehooval ei olnud kulda tarvis, Jehoova tahtis ainult tõtt, puhast tõtt. Mooses võttis kuldvasika omale ja ütles, et teeb seda Jehoova käsul, sest nõnda ei julenud rahvas nuriseda. Kui keegi oma ligemist petab, siis on kõige parem ikka Jehoova nimel, sest siis ustakse
annaabi.ee 
