mõne emise pesakonnas isegi 14 -16 põrsast. Sealiha intensiivsel tootmisel on oluline omadus suguemiste suur viljakus ja sigivus. Mida rohkem põrsaid saadakse, seda rohkem sigu võib nuumata. Varavalmivus on bioloogiline omadus, mis on seotud sigade tõu, ea, kasvu ja arengu ning söötmis- ja pidamistingimustega. Tehakse vahet majandusliku ja füsioloogilise varavalmivuse vahel. Füsioloogilise varavalmivuse all mõistetakse sugusigade suguküpseks saamise ja esmakord- se paaritamise iga. Majanduslikku varavalmivust mõõdetakse päevade arvuga, millal siga saavutab teatud kehamassi peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimus- tes kulub selleks olenevalt tõust ja ristamiskombinatsioonist 5-7 kuud (seega 150-210 päeva). Tapasaagis on searümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi %-des. Sigade rümbamassi hulka arvatakse Euroopa Liidus kasutatava rümba viimistlusstandardi järgi searümp koos
põrsast pesakonnas, mõne emise pesakonnas isegi 14 -16 põrsast. Sealiha intensiivsel tootmisel on oluline omadus suguemiste suur viljakus ja sigivus. Mida rohkem põrsaid saadakse, seda rohkem sigu võib nuumata. Varavalmivus on bioloogiline omadus, mis on seotud sigade tõu, ea, kasvu ja arengu ning söötmis- ja pidamistingimustega. Tehakse vahet majandusliku ja füsioloogilise varavalmivuse vahel. Füsioloogilise varavalmivuse all mõistetakse sugusigade suguküpseks saamise ja esmakordse paaritamise iga. Majanduslikku varavalmivust mõõdetakse päevade arvuga, millal siga saavutab teatud kehamassi peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes kulub selleks olenevalt tõust ja ristamiskombinatsioonist 5-7 kuud (seega 150-210 päeva). Tapasaagis on searümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi %-des. Sigade rümbamassi hulka arvatakse Euroopa Liidus kasutatava rümba viimistlusstandardi
Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev. Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva. Sigade karjatamine Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade karjamaa jagatakse 8-10kopliks. Ühes kolis karjatatakse 3-4 päeva. Karjakoplite tarad
mõjutab ka taimede tsingisisaldust. Rohusöötade kuivaines on keskmiselt 20-40 , maksimaalselt isegi 60 mg/kg tsinki. Teraviljades leidub tsinki mõnevõrra vähem kui rohusöötades (25-35 mg/kg KA-s), õlikookide ja srottide kuivaines on keskmiselt 50-70, linakoogis 80 mg/kg tsinki. Ka piimas on piisavalt tsinki, kõikidest mikroelementidest kõige rohkem (25-28 mg/kg KA-s). Tsingitarve Mäletsejaliste tsingivajadus saab kaetud kui ratsiooni kuivaines on 40-50 mg/kg tsinki, sugusigade kuivsööda kilogrammis peaks leiduma 50, põrsastel 80, kesikutel 60, nuumikutel 50 mg tsinki . Tsingidefitsiit Tsingidefitsiiti esineb sagedamini sigadel, kuid ka veised, lambad, kitsed võivad selle all kannatada (sagedamini 3-8 nädala vanused vasikad ja talled). Tsingi defitsiidi sümptomid on: söömuse vähenemine, noorloomadel aeglustub kasv. Emasloomadel on häiritud normaalsed sigimisfunktsioonid: suguküpsus hilineb, tiinusperiood pikeneb, järglased on väikese sünnimassiga
5. Sigade näljutamine. 6. Erinevad stressorid (sigade liiga suur paigutustihedus, sagedane sigade ümberpaigutamine ühest sulust teise). 39. Seasöötade ettevalmistamine ( jahvatamine, termiline töötlemine, peenestamine ) SÖÖTADE ETTEVALMISTAMINE JAHVATAMINE Terveid teri seedivad sead ligikaudu 10% halvemini ja kulutavad samavõrra teri rohkem kui paraja peenusega jahu. Liiga peen jahu põhjustab sigadel maohaavandeid ja soolte limaskesta põletikku, mis halvab nii kasvavate kui ka sugusigade jõudlust. Sigadele söödetava jõusööda optimaalne peenus on 0,8-1,2 mm TERMILINE TÖÖTLEMINE Riknemistunnustega jahu ja segajõusööda aurutamine vähendab sigade haigestumist (seedehäired, maksaväärastus) ja ka suremust. Aurutamisel hävivad tervistkahjustavate mikroobid, hallitusseened. Aurutatud sööt on maitsvam, sest osa jõusöödas olevast tärklisest muutub suhkruks. Sigadele antava kartuli aurutamine suurendab selle seeduvust. Negatiivsed küljed:
· Piimajõudlust hinnatakse suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse (SPAV) järgi · Pulli hindamisel tütarde välimiku lineaarne hindamine (min 12 tunnust) - SVAV 51. sigade aretusväärtuse hindamine Hindamine toimub karjatestina, · algandmetele lisaks määratakse Piglog 105 abil kasvikute * küljepeki paksus, * seljapikimalihase läbimõõt, * arvutatakse tailihasisaldus. · Nende näitajate alusel toimub sugusigade valik. 52. valiku mõiste ja meetodid Valik on diferentseeritud sigimine. · Inimene või looduslikud tingimused annavad võimaluse sigida (anda järglasi) ainult väljavalitutele. · Mida väiksem on nende arv, seda rangem on valik ja väljavalitud erinevad kogu populatsiooni keskmisest olulisemalt. · Efektiivse valiku eeltingimuseks on kõikide või suurema osa isendite täpne hindamine. · Et enamik jõudlusnäitajad on paljugeensed e
6. Hea söödaväärindus. Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks peekoninuumal kulunud keskmiselt 3–3,5 kg. Majandusliku näitajana kasutatakse ka söödakulu 1 ts liha tootmiseks, arvestades farmi kõikide sigade (kaasa arvatud sugusead) söödakulu. Sel korral mõjutab söödakulu suurust peale sigade vanuse, söödaratsiooni koostise ja struktuuri, pidamistingimuste jt. faktorite ka sugusigade kasutamise efektiivsus. _ Poegimiste planeerimisel arvestatakse tavaliselt 115-päevase tiinusperioodiga. 28 Maailma parimates seakasvatusriikides toodetakse sealiha väga kõrge efektiivsusega. Näiteks toodi 1985. aastal Eestisse Inglismaalt noori sugukulte, kelle juurdekasv oli orienteerivalt 1200 g ja söödaväärindus 2,0 kg. Sea kehamass 100 kg puhas kehamass seedetrakti sisaldis 95 kg 5 kg lihakeha seede, hingamis, suguelundid, veri
Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev. Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva. 79) Sigade karjatamine Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade karjamaa jagatakse 8-10kopliks. Ühes kolis karjatatakse 3-4 päeva. Karjakoplite tarad
SVAV usaldusväärsus on >70%); SGAV suhteline sigivuse aretusväärtus; STAV- suhteline karjaspüsivuse aretusväärtus; PGK- aretuväärtus poegimiskergusele; SS- aretusväärtus surnultsündidele; SVAV- suhteline välimiku aretusväärtus. 51. Sigade aretusväärtus hindamine Hindamine toimub karjatestina, algandmetel lisaks määratakse Piglog 105 abil kasvikute külepekipaksus, seljapikimalihase läbimõõt, arvutatakse tailihasisaldus. nende näitajate alusel toimub sugusigade valik. Lisaks veel tõuraamatu ja tunnustatud põrsatootmisfarmides : elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas/emise kohta/aastas; üleskasvatatud põrsaste arv pesakonnas/emise kohta/aastas; pesakondi emise kohta/aastas; kadu (absoluut ja %) ning osaliselt ka veel : põrsa kehamass (sünnil, võõrutamisel); pesakondade vahe päevades; katsetuses (emadus). 52. Valiku mõiste ja meetodid 4.1.1. Valiku mõiste. Valik on koduloomade evolutsiooni peamine suunav jõud
annaabi.ee 
