soovkujutelmadena, reaalselt midagi korda ei saadetud. Selleks, et lahendada sisepingeid, kutsuti 1397 kokku Danzigi kongress saksa ordumeister von Jungingen. Kongressi otsused: · Riia peapiiskop peab olema Liivi ordu liige. Sellega taheti ära hoida ordu vastaseid liite. Tülide võimalus väheneb. · Kohalikud piiskopid ja nende vasallid ei pea osalema ordu sõjakäikudel. · Vasallide pärandamisõigus laienes. Vasallid said pärandada oma maavaldust viienda sugulusastmeni välja nii mees- kui ka naisliinis Jungingeni armukiri. Vasallide olukord paranes, sest armukirjaga kadus ära võimalus, et nad peavad selle maatüki tagasi andma. Maa hakkas muutuma perekondlikult pärandatavaks. 1421 hakkas koos käima Maapäev selleks, et arutada - omavahelisi probleeme, - arutada maksude määramist - välispoliitiliste küsimuste arutelu - arutati ka talupoegadesse puutuvat Maapäevas olid esindatud:
1397.a kutsuti kokku Danzigi kongress, et siinseid probleeme arutada. Selle kutsus kokku Saksa ordumeister v Jungingen, sest Liivi ordu oli üks tema aladest. Kongressi otsused: 1. Riia peapiiskop peab olema Liivi ordu liige, sest sellega tülide hulk väheneb, kuna taust on sama 2. Kohalikud piiskopid ja vasallid ei pea osalema ordu sõjakäikudel 3. Vasallide pärandamisõigus laienes: nad said pärandada maavaldust 5 sugulusastmeni välja nii mees- kui ka naisliinis. Seda nimetatakse JUNGINGENI ARMUKIRJAKS. See oli oluline, sest vara perest välja ei läheks. Vasallide olukord paranes, sest kadus ära võimalus, et maa tuleb tagasi andama. Maa hakkas muutuma peresiseselt pärandajaks. Vasallid hakkasid muutuma mõisnikeks. Alates aastast 1421 hakkas koos käima MAAPÄEV, et koos arutada omavahelisi probleeme, maksude
See kokku saamine toimus 1397 aastal Danzigi linnas, kandes nime Danzigikongress, kus osa võtsid Liivi ordu, Tartu piiskopkond, Riia peapiiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Kuremaa piiskopkond. Sellel kohtumisel otsustati, et Riia peapiiskop peab olema ühtlasi ka Liivi ordu liige. Piiskopid ja nende vasallid ei pea osalema Liivi ordu sõjakäikudel. Ning lisaks laienes ka vasallide pärandamis õigus ehk oma maad võis pärandada nii mees kui ka nais liinis kuni viienda sugulusastmeni, mis tähendas, et maaisandal puudus võimalus maad tagasi küsida see kandis nime Jungingeni armukiri. -) Hakati ka pidama maapäevi, et edendada omavahelist koostööd. Esmakordselt käis maapäev koos 1421 aastal ning seal olid esindatud neli kihti ehk Riia peapiiskop koos vaimulike esindajatega; Liivi ordu meister ja esindajad; vasallide esindajad ja ka Riia, Tallinna ja Tartu esindajad. Seal arutati omavahelisi tülisid, makse, talupegade küsimused, välispoliitilisi küsimusi.
maksustamine. Asjaajamisega seotud kirjavahetus tembeldatakse, vastavalt kirja mahukusele on summa, mis tuleb riigile maksta, üsnagi suur, ühest öörist mitme riigitaalrini. Rüütelkonnad. 4, Eesti, Liivi, Saare ja Ingerimaa. Eestimaa rüütelkond alguse sai 13.sajandil Taani võimuperioodil. 1259.aastal räägib juba Taani kuningas oma Eestimaa vasallidest. Conrad von Jungingen annab rüütelkonnale armukirja, mille alusel võib pärida mees- ja naisliini pidi viienda sugulusastmeni. Rootsi kuningas nõudis vannet kirjalikult, kohalikud aga olid harjunud seda tegema suuliselt. Rüütelkonna institutsioonid: Maanõunike kolleegium ja Maapäev. Kolleegium juhtorgan, 12 maanõunikku, amet eluaegne, tasu pole, loeti auametiks. Rüütelkonna peamehe institutsioon, suurima autoriteediga kolleegiumis. Maapäev kõik rüütlimõisate omanikud, ka need, kes ei kuulunud rüütelkonda, seega ka mitte-aadlikud. Dokumentides nimetatakse tihti rüütel- ja maiskonnaks
Kirikumõisa maa oli väiksem kui rüütlimõisal ning talupoegi kasutati vähem. Ligikaudselt oli 100 kirikumõisa, kuna oli 100 kihelkonda. Maavaldusõigused: Esialgselt läänimõisad olid kui päritavad mõisad, mille asjadesse ei sekutud. Sigismund Augusti privileeg- 16. saj (1651), Venemaa tunnistas seda privileegi (Rootsi mitte). Läänimõisadel oli tagatud pärandamisõigus nii poegadele kui ka tütredele. Seda oli võimalik pärandada kuni 5. sugulusastmeni. Läänimõis püsis teatud perekonna sees. 1728 Eestimaa rüütelkonnale laiendati samu õigusi. Mõisa võõrandamiseks (Kinkimine, pantimine, müümine) oli vaja valitsuse luba. 1766. a Vene senat võttis vastu otsuse, et mõisates, kus oli kehtinud Rootsi ajal Norrköpingi lääniõigus, peab kehtima see sama õigus ka edasi. Norrköpingi lääniõigus- Rootsi ajal 1764. a Rootsi linnas Norrköpingis oli toimunud Rootsi
kroonumõisad (riigimõisad) kirikumõisad. - igas kihelkonnas oli kirik, kiriku pastor oli ka mõisaperemees, igas kihelkonnas oli kirikumõis. Mõni üksik mõis oli ka linna kontrolli all. Maavaldusõigused- Jagunesid läänimõisateks ja pärismõistaeks. Ehk siis kellegi oamnd või lääniõigusega aksutusele antud. Vene võim tunnustas muuhulgas privileege, mida rootsi ei tunnustanud, ntks see, et läänimõisaid võis pärandada kuni 5. sugulusastmeni, nii mees kui ka naisliinipidi. 1766 võttis Senat vastu otsuse, et see Norrköpingi lääniõigus kestab edasi nendele mõistaele mis Rootsi ajalgi. Norrköpingi lääniõigus- rootsis 1640 aastal vastu võetud otsus, millega seati olulise dpiiragud läänimõistae valdajatele (nt iga uue valitsejaga pidi lääniõigusi uuendama) Hakati kartma uut reduktsiooni, seekord siis venelaste poolt. Mõisamajandus- Mõisapölde harisid teolised
Taani valdustes nimetataks eläänide pärimisõigust juba 1252. aastal - Esialgu nähti ette lääni pärimist ainult isalt pojale. Seda tihtipeale kutsuti meeslääniks. Kogukäeõigusega võis lääni pärida kõik. Kogukäeõigusest sai mitme suure Liivimaa aadlisuguvõsa jaoks võimas vahend oma valduste kooshoidmisel ja suurendamisel. 14. sajandi lõpul kõrgmeistri Jungingeni privileeg - Lubas meesliini puudumisel lääne pärida ka naisliinis ja seda viienda sugulusastmeni (Harju-Viru). Vasalli õigused oma läänis: 1) Vasall valitses oma lääni (küla, mets, järv) - Maahärra võis sekkuda. 2) Võim alamate üle tulenes koormiste kujul. 3) Kohtuõigus. 4) Korrakaitseülesanne. Vasall resideerus linnustes, kuid kui tihti ta resideerus oma läänis on teadmata. Vähemalt kord aastat ta pidi käima makse kogumas ja kohut pidamas. Mida harvem vasall oma läänis viibis, seda paremini pidi funktsioneerima kohalikul eliidil põhinev omavalitsusvõim
Rüütelkonnad taotlesid, et immatrikuleeritud aadlil oleks ainult võimalik kroonumõisaid rentida. Riigil oli kasulik maavaldusi anda kohalikele, mitte väljastpoolt tulnud inimestele (tagati mõisa parem majandamine). Tavaliselt sõlmiti rendilepingud, mida sõlmiti tavaliselt tähtajaliselt (reeglina 12 aastat). Lepingut võis pikendada, kuid riigil oli alati õigus leping lõpetada. Olid olemas pärusmõisad (alloodid) ja läänimõisad (feoodid). Pärandamine mõlemas liinis 5. sugulusastmeni. 1760. aastatel Vene võimud tõstatasid probleemi. Hakati väitma, et Nordköpingi lääniõiguse (1604) alusel võis mõis minna igal hetkel omanikule tagasi... 1767 oli Moskvas koos üks seadustandev komisjon, mida on nimetatud ka seadustiku komisjoniks. Muuhulgas arutati ka Balti provintside lääniõiguse küsimust. Vene riik sattus pärast seda sõtta ja komisjoni tegevus peatus. Probleem kui selline kaotab oma aktuaalsuse. Lahenduse toob keisrinna Katariina II. 03.05
annaabi.ee 
