Väljapoole suunatud tegevus: -ta pai-ta-ma -sta lõbu-sta-ma -nda sooje-nda-ma -lda uhke-lda-ma Enesekohane sufiks: -u kõhn-u-ma -ta+u = tu naka-ta-ma/naka-tu-ma -sta+u = stu tõe-sta-ma/ tõe-stu-ma -nda+u = ndu ete-nda-ma/ete-ndu-ma -lda+u = ldu vee-lda-ma/vee-ldu-ma Protsessi märkiv sufiks: -ne kalli-ne-ma Loodushääli märkivad sufiksid: -ise koli-ise-ma -ata praks-ata-ma Teisi sufikseid: -tse teravmeeli-tse-ma -le suht-le-ma -tle(-tele) nalja-tle-ma/ nalja-tele- ma -skle mõti-skle-ma Harvemad sufiksid: -i lonk-i-ma -ki oh-ki-ma -gi mää-gi-ma -ku hau-ku-ma -gu näu-gu-ma
Nimisõna.The noun. Oma ülesehituselt jagunevad inglise keele nimisõnad kolme liiki: 1) lihtnimisõnad nt: man, bird, apple, steam, love, pigeon, button 2) tuletatud nimisõnad (sisaldavad sufikseid) nt:teatcher, sailor, artist, building, translation, astonishment, friendship, childhood, lazines 3) liitnimisõnad nt: blackbird, newspaper, seaman, income, appletree, ballpoint, keyhole, rainbow, steamboat Tähenduselt on nimisõnad kas üldnimed või pärisnimed: 1) üldnimed (common nouns) nt:boy, tree, forest, people, family, air, cheese 2) pärisnimed (proper names) nt: Jane, Jack, Estonia, the United
Lisaks ei ole vene keeles võimalik eesti keelega sarnaselt kõiki värvinimetusi ühesõnaliselt edasi anda. Selleks kasutatakse sõnaühendeid või tuletisi ja sõnaühendeid koos. (Õim 1983: 28–29) Keeled sarnanevad üksteisega värvide intensiivsuse edastamisel. Tugeva intensiivsuse näitamiseks kasutavad mõlemad värvisõna kordust. Näiteks черный-черный või sini-sinine. Madala intensiivsuse väljendamiseks kasutavad mõlemad keeled sufikseid. Eesti keeles: -jas, -kas ning -tav. Vene keeles on kasutusel –атый. Näiteks голубоватый. Lisaks tähistatakse kahes keeles ka sama moodi kahe värvi vahelisi üleminekuvärve ning mitmevärvilisi objekte. (Õim 1983: 29–30) 4 2. Värvinimetuste kasutamine Vene keel erineb eesti keelest värvinimetuste kasutusel spetsiifilisuse poolest. Eesti keeles on
Kõige harilikumad meie kultuuriareaali rahvusvahelise leksika lähtekeeled on olnud vanakreeka ja ladina keel. Vanakreekast pärinevad nt apteek, ingel, kips, kirik, orel, paragrahv, piibel, piiskop, prohvet. Tänapäeva sõnaloome seisukohalt on olulisem, et sealt on pärit hulk aktiivseid morfeeme (tüvesid, eesliiteid ehk prefikseid, pooleesliiteid ehk prefiksoide, järelliiteid ehk sufikseid, pooljärelliiteid ehk sufiksoide). Järgnevalt näiteid vanakreeka prefiksite, prefiksoidide ja sufiksoidide kohta: a, täishääliku ees an (väljendab eitust, millegi puudumist) a/moraalne, a/poliitiline, an/onüümne aero (ar `õhk') aero/foto, aero/sool agro (agros `põld') agro/noomia, agro/keemia, agro/tehniline anti, täishääliku ees ant (anti `vastu, vastas, vastand') anti/biootikum, anti/friis, anti/staatik, anti/paatne, ant/onüüm, ant/agonistlik
Loogikas on eitus operaator, muutes propositsiooni tõeväärtust. Eitus kombineerub kõneviiside ja modaalsuse, on neist erinev kategooria. Ei ole leitud keeli, kus ei kasutatakse eitust, kuigi eituse enda stilistilise markeeritus võib olla keeliti erinev. Eitus on markeeritud kategooria, mida markeeritakse eituspartikli, eitusverbi ja eitusafiksiga. Eitavatel afiksitel on tendents olla prefiksid, mis on vastuolus sellega, et sufikseid on maailmas rohkem kasutusel. Samuti on eituspartikkel tavaliselt verbi ees (nt mandariini partikkel). Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised, st ei muuda vastava jaatava lause struktuuri, kuid võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad siis ka muid muutusi lauseid). Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline eitus pole. · kognitiivselt pikem tootmine, mõistmine · pragmaatiliselt omab alati taustal jaatavat vastet
Juhani, Matias, Mikael, Olavi samuti. Sõdurinimed lähevad tagasi keskaega. Olid ilusad ühesilbilised nimed Wiik, Swan, Birk. Kui vanim poeg läks pikakas ajaks sõtta, anti neile sõdurinimed. Enamik soome nimedest on kahesilbilised. Suomalaisuuden Liitto soovitas esiisade nimesid. Samuti soovitasid võõrkeelest omakeelde tõlkimist. 19. soomlaste perekonnanimed On isanimed ja perekonnanimed. Perekonnanimed moodustati alguses isanimedest. Kasutati erinevaid sufikseid, et isanimedest perekonnanimesid moodustada. Teine variant oli son. Võeti sugukonna pealiku nimi ja pandi son lõppu. De võis tähendada kohanime, kust pärit oldi. 13. sajandist on korralikud kirikuraamatud ja sealt saab juba lugeda soome perekonnanimedest. Ametinimed tulid 15.-16. sajandil kasutusele (kõige rohkem sepanimi). 1 huvitav nähtus, millega Soome on ka pmst ajalukku läinud, oli nimede muutmine. Ida-Soome nimed tunnen selle järgi ära, et esimene osa viitab
eraldi sõna selle jaoks) käskivas kõneviisis see muutub „ärgeks“, aga see pole partikkel, sest see muutub. Partikkel on ka tavaliselt enne verbi. • Eitusverb - evanki keeles on see „ö“ ainult eituse marker, aga aeg ja isik lisanduvad ka sellele, seega see päris verb jääb üksinda lõppu ilma mingite lisanditeta. • Eitusafiks - Eitavatel afiksitel on tendents olla prefiksid, kuigi sufikseid on rohkem. Eitusvahendid - ebasümmeetriline: ek kui mul on raamat, siis eituses läheb „mul ei ole raamatut“ e põhjustab muid muutusi lauses. - sümmeetriliste puhul ei muuda vastava jaatava lause struktuuri. Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline mitte Mõnes keeles esineb topelteitus, mida on seletatud eituse kommunikatiivse olulisusega.
kodumajanduse jm mõisterühmadest: porgand, kapsas, tatar, puravik, prussakas; pintsak, retuusid, marli; baranka, halvaa, kissell, pontšik; kasarmu, jaam, putka, majakas, nekrut, munder; rajoon, perestroika, kolhoos; haltuura, siva, vot, prassai, lohvka, titt, prosta jpm. Nõukogude perioodil tuli ka riigi- ja elukorralduslikku (üleminek kolhoosikorrale) sõnavara, uudistooteid: kulinaartoode, kalurikolhoos, kaevurite päev, kommunistlik noor. Samas on vene keelest üle võetud mõningaid sufikseid, nt -noi, -nik, -ka. Mõned hüpoteesid venemõjuliste ühendite kohta. Vene laenud on eesti keelde tulnud 15. sajandist alates. Kontaktid vene keelega olid jätkuks kokkupuudetele vene keele eelkäija, vanavene keelega. Esialgu vahendasid vene laene peamiselt piiriäärsete alade elanikud, samuti vene kaupmehed ja (käsi)töölised linnades. 18.–19. sajandil, kui Eesti ala kuulus Vene tsaaririigi koosseisu, muutus vene keele mõju
Juhani, Matias, Mikael, Olavi samuti. Sõdurinimed lähevad tagasi keskaega. Olid ilusad ühesilbilised nimed Wiik, Swan, Birk. Kui vanim poeg läks pikakas ajaks sõtta, anti neile sõdurinimed. Enamik soome nimedest on kahesilbilised. Suomalaisuuden Liitto soovitas esiisade nimesid. Samuti soovitasid võõrkeelest omakeelde tõlkimist. 19. soomlaste perekonnanimed On isanimed ja perekonnanimed. Perekonnanimed moodustati alguses isanimedest. Kasutati erinevaid sufikseid, et isanimedest perekonnanimesid moodustada. Teine variant oli son. Võeti sugukonna pealiku nimi ja pandi son lõppu. De võis tähendada kohanime, kust pärit oldi. 13. sajandist on korralikud kirikuraamatud ja sealt saab juba lugeda soome perekonnanimedest. Ametinimed tulid 15.-16. sajandil kasutusele (kõige rohkem sepanimi). 1 huvitav nähtus, millega Soome on ka pmst ajalukku läinud, oli nimede muutmine. Ida-Soome nimed tunnen selle järgi ära, et esimene osa viitab
Rohkem kui 75% maailma keeltest kasutab SVO ja SOV sõnajärge. 10-15% keeltest on VSO-keeled VOS-keeled on haruldased, mõned üksikud keeled on ka OVS. Paljud keeled kasutavad erinevates lausestruktuurides erinevat sõnajärge. Fraasi tasandil on keeltes tavaliselt rangemad sõnajärjereeglid kui lausetasandil. Sõnajärjetüpoloogia seisukohalt on tähtis veel seotud morfeeme kasutavate keelte morfoloogiline tendents eelistada kas sufikseid või prefikseid. 38. Lausetüübid ja lausetevahelised seosed. Lause prototüüp on lihtlause. Süntaksi tähtsaim omadus on võime siduda põhilisi lausestruktuure teineteisega. Kui lause esineb teise lause liikmen on tegemist alistussuhtega. Kõrvuti, samal strukuuritasandil ja samas süntaktilises funktsioonis esinevad laused on rinnastatud. Kõrvallauset osutab sageli alistussidend (et, sest, kui...).
annaabi.ee 
