Mõiste liigitus 1)mahu järgi üksik- , üld- ja tühimõisted. Üksik mahuks üksik objekt Üld mahus lõputult objekte Tühi ajalooliselt kujunenud mõisted, mis on mahult tühjad. 2) sisu järgi jaotatakse: Konkreetsed ja abstraktsed Suhtelised ja absoluutsed Jaatavad ja eitavad Kogu ja mittekogu Jaatavad iseloomustavad eset liigitunnuse omamise kaudu. Eitavad liigitunnuse puudumise kaudu. Konkreetsed tähistavad asju, substantiive. Abstraktsed omadusi ja suhteid. Suur väike. 4 Suhtelised seotud mõisted suhte kaudu. Ema laps. Absoluutsed Kogu vaadatakse kogumikku, kui ühte tervikut. Mittekogu kogumi igat elementi. 4) taksonoomiline liigitus tuuakse välja alaliigid. N: kolmnurk täis, terav ja nürinurk. 5) mereoloogiline liigitus tervik jaotatakse koostisosadeks
Substantiiviklass nende süsteem on grammatiline süsteem, mida osad keeled kasutavad nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiivklassid põhinevad tihti referentide omadustel, nagu sugu, elusus, kuju. Klasside eristamine: 1) substantiivile liituva afiksi abil, 2) kliitiku või NP koosseisu kuuluva sõna abil, 3) ühilduvate afiksite abil verbil või NP koosseisu kuuluval moodustajal. Muud substantiivklasside süsteemid kategoriseerivad substantiive nende referentide spetsiifiliste semantiliste omaduste põhjal: 1) aine elusus, abstraktsed ja verbaalsubstantiivid, elutus, 2) kuju silmatorkavalt ühedimensionaalne, kahedimensionaalne või kolmedimensionaalne, 3) terviklikkus, konsistents painduv, kõva/jäik või mittejagatav, 4) suurus substantiivklassi süsteem hõlmab o~2- 20 klassi, mille vahel jagunevad kõik selle klassi substantiivid; tavaliselt ei saa üks substantiiv
tekkisid Peipsi äärde kalurikülad – massiline sisseränne. 18. saj teisel poolel tulid vanausulised. Venestamise ajal kehtestati koolide ja ametiasutuste keeleks vene keel, vene mõju suurenes kõikidel elualadel, üritati põlisrahvad ära kaotada, keelde tuli üsna palju pragmaatikat. Nõukogude perioodi ajal tuli teistmoodi sõnavara – bürokraatia ja ideoloogia. Vahetud kontaktid, teenimine Vene armees, popkultuur. Sõnu on tulnud rohkesti nii murretesse kui kirjakeelde, nii substantiive kui ka verbe. Temaatiliselt nt palju kõnekeelset, emfaatilist, aga ka tehnika-, loodus- jm sõnavara – tihedad kontaktid. Põhiliselt usundi, vaimuelu, maaharimise, kodumajanduse jm mõisterühmadest: porgand, kapsas, tatar, puravik, prussakas; pintsak, retuusid, marli; baranka, halvaa, kissell, pontšik; kasarmu, jaam, putka, majakas, nekrut, munder; rajoon, perestroika, kolhoos; haltuura, siva, vot, prassai, lohvka, titt, prosta jpm
(nt ei saa ühes lihtlauses samaaegselt olla kaht ajavormi) Substantiiv ehk nimisõna on sõnaliik, mis väljendab nähtust, olendit või midagi mõtteliselt olemasolevat (nt jumal, karma) Verb ehk tegusõna väljendab tegevust või sündmusi. Adjektiiv ehk omadussõna väljendab omadusi. Adverb ehk määrsõna väljendab tegevuse viisi. Numeraal ehk arvsõna väljendab arvu või järjestust. Pronoomen ehk asesõna on sõnaklass, mis asendab substantiive. Abisõna võivad olla näiteks artiklid, partiklid, abiverbid jpt. Numerus ehk arv on grammatiline kategooria, mis väljendab üldiselt ainsust ja mitmust. Lisaks on võimalik eristada duaali (2), triaali (3) ja paukaali (4). Klass grammatiline kategooria, mis väljendab näiteks sugu ja elusust. Genus sugu. Definiitsus grammatiline kategooria, mis väljendab määratlust. Casus grammatiline kategooria, mis väljendab käänet.
Fraasid kujunevad mingisse sõnaliiki kuuluva sõna ümber. Fraasi keskmeks e põhisõnaks (tuumaks) on mingi sõnaliigi sõna, millega seonduvad teised moodustajad, mis moodustavad põhisõnaga konstruktsioone. Funktsionaalses grammatikas on fraaside asemel rühmad. Fraasid: nimisõnafraas NP omadussõnafraas AP määrsõnafraas ADVP kaassõnafraas PP tegusõnafraas VP NP on kõige sagedamini esinev fraas, kuna sõnavaras on substantiive kõige rohkem. Adjektiivifraasi põhisüna on adjektiiv, millega võib endotsentriliselt liituda intensifikaator (eesti keeles alati eeslaiend) nt eriti, üsna jne Keele fraasitüübid: on asendatavad nihutatavad lause sees osade lautamatus - puudub võimalus viia fraasi sisse selle struktuuri mittekuuluvaid moodustajaid sisemised grammatilised protsessid Fraasitüübid erinevad üksteisest kokkukuuluvuse e sidususe tugevuselt. 31
Substantiiviklasside süsteem on grammatiline süsteem, mida mõningad keeled kasutavad nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiiviklasside põhinevad sageli (vähemalt osaliselt) referentide omadustele (nt sugu, elusus, kuju). Klasse eristatakse kas - substantiivile liituva afiksi abil; - kliitiku abil või NP koosseisu kuuluva sõna abil; - ühilduvate afiksite abil verbil või NP koosseisu kuuluval moodustajal. Substantiiviklassid Muud substantiiviklasside süsteemid kategoriseerivad substantiive nende referentide spetsiifiliste semantiliste omaduste põhjal. Allani (1977) üldistatud skeem substantiivide klassifitseerimissüsteemide kohta eri keeltes (põhineb rohkem kui 50 keele andmetel): aine (1a) elusus (1b) abstraktsed ja verbaalsubstantiivid (1c) elutus Kuju (2a) silmatorkavalt ühedimensionaalne (pikk ja peenike) (2b) silmatorkavalt kahedimensionaalne (2c) silmatorkavalt kolmedimensionaalne (kolmnurkne) terviklikkus, konsistents (3a) painduv (3b) kõva, jäik
3) jaotatavad ja jaotamatud (loendatatavd/loendamatud) sõnad, vrd vesi vs laud. Vastandus toimub siin sisu homogeensuse alusel homogeense sisuga on jaotatavad ja mittehomogeense sisuga jaotamatud sõnad. Neid on nimetatud ka aine- ja asjasõnadeks. Põhiküsimus, mis selle eristuse raames kerkib, on see, kas osa asjast on veel sama kui asi ise, st kas osa veest on vesi? (on); aga kas osa lauast on laud? (ei ole). Osa substantiive on vaegmuutelised arvukategooria suhtes, st nende vormistikus puudub kas mitmus või ainsus. Sellised sõnad on: a) ainsussõnad e singularia tantum, nt katk, ilu, au; b) mitmussõnad e pluralia tantum, nt leetrid, tangid, kruubid, vuntsid, traksid. 7. Omadussõna e adjektiiv - Väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele missugune? Morfoloogiliselt on tegemist käändsõnaga.
Vastand on tavaline? Kui Kitzberg on eriline nimi, mis siis tavaline on? Sõnade arv. Nimi võib koosneda mitmest osast, seepärast ei saa nimi olla substantiivi alaliik. Nimi on siiski pigem fraas kui ühe sõna alaliik. Nimed on mitmeosalised (ees- ja perekonnanimi, ajalehed jne). Nimetuse põhitunnus mistahes objekti tähistav keeleväljend. Nimetus võib olla pikk ja kirjeldav, ka lühike ja tabav. Nimed on eeskätt nimisõnafraasid. Kas nimed on ka ainukestel objektidel? Substantiive on üksainus nende kohta, ei kuulu ühessegi liiki (päike, maakera, taevas) keeles me neid nimeks ei pea. Loogikas võib olla. oluline, et lisaksime määratlusse sõna mingis liigis. Nimi on vajalik siis kui tahame eristada liigikaaslasi. See vajadus võib sõltuda meie kontekstist. Mõnikord võib olla objekt korraga nimi ja mittenimi. Nt Maa. Unikaalmõiste: rääkides Maast kui taevakehast, siis on ta nimi. Teisel juhul mitte. Kuidas nime ja nimetust tähistame
Fiske) Ärevad ja depressiooni kalduvad inimesed kasutavad rohkem ennast puudutavaid žeste (Mahl) Sõrmede murdmine, hammaste keelega puudutamine, vuntside silumine. Mida kehast kaugemal on jäse, seda raksem on kontrollida, mida sellega teed. ALAN PEASE VII Keel ja suhtlemine ehk sotsiaalne kognitsioon. Eetika suhtlemisel. Korduvalt esile tulnud ühesõnalised emotsiooniväljendid (304 erinevat), jagunesid sõnaliigiliselt järgnevalt: substantiive (nimisõnu) 221, adjektiive (omadussõnu) 43 ja verbe (tegusõnu) 40. (Vainik, 2001) Suhtlemine ja keel Suhtlemine on tähenduste edasi andmine ja nende mõistmine, ning selleks kasutatakse verbaalseid ja mitteverbaalseid vahendid Suhtlemisoskused hõlmavad kolme põhimõttelist valdkonda: mitteverbaalsete sõnumite tajumist (emotsioonid, käitumine); verbaalsete sõnumite kuulamist (mõtted, emotsioonid); verbaalset ja mitteverbaalset vastamist mõlemat liiki sõnumitele.
annaabi.ee 
