kütkestavam. Eetika kolm viimast osa, milles hollandi filosoof selle teema kallale asub, pakuvad meile ühe kuulsaima tunnete analüüsi filosoofiast. Selleks, et näha Spinoza peamist mõtet, tuleb meil hetkeks unustada tema range determinism. Toetugem hetkeks argimõtlemisele omasele tõekspidamisele, et tahtevabadus on olemas. Inimlikuks ideaaliks tõstetakse tark inimene, kes oskab paigutada asjad nende õigetesse seostesse. Selle vaatenurga toetuseks loob Spiniza tugevalt subjektivistliku teooria hea ja kurja algupärast. Selle kohaselt ei viita eetilised määrangud mitte millelegi iseenesest olemasolevale. "Terminid hea ja kuri ei osuta iseenesest mingisugusele positiivsele omadusele, vaid nad väljendavad ainult teatud mõtteviisi"; kuivõrd me märkame, et asi mõjutab meid, tehes meile heameelt või pahameelt, nimetame selle heaks või halvaks, seetõttu teadmine heast ja kurjast ei ole midagi muud kui idee heameelest või pahameelest."
Kant Kanti subjektivistlik õnne definitsioon: Õnn (Glückseligkeit) on mõistusliku olendi seisund maailmas, kus kogu tema eksistentsi jooksul kulgeb kõik tema soovide ja tahte järgi." Sellest järeldub, et inimesi takistab õnne saavutamast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel. Kanti kriitika hea elu käsitlustele: Objektivistliku käsitluse kriitika hea elu määratlus tuletatakse metafüüsilistest väidetest inimloomuse kohta, mida raske tõestada. Subjektivistliku käsitluse kriitika see, mis on kellegi jaoks hea, sõltub tema kalduvustest, eelistustest ja soovidest. Kaasaegsed edasiarendused hea elu käsitlusele Reflekteeritud subjektivism elu on hea, kui ta seda afektiivselt heaks kiidab. Soovid allutatakse kriitikale. Tähtis on inimese teadlikkus oma soovidest. Tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu. Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida inimene
Sofistide kosmopoliitilises loomuõigusmõttes on nähtud ka üldse inimõiguste idee algupära. Esimene samm selle ideeni jõudmiseks on kahtlemata kõikide võrdsuse tunnistamine. Sofistid siit edasi siiski ei läinud ega püüdnud täita konkreetne sisuga. Kallikles (5. saj. e. Kr.) see vastu kritiseeris rahvavalitsuse ja demokraatia, mis kohtleb kõiki ühesugustena, ehkki inimesed on oma olemuselt erinevad. Võrdsustamine on ebaloomulik [Luts 1997, lk 56]. Sofistide subjektivistliku värvinguga õigusfilosoofia järgi: 1. ,,Loomust", ,,loomulikku" võib sisustada ka subjektiivselt, sidudes selle predikaadi inimesega (varasema kosmilise ja kõikehaarava korra asemel). 6 2. Subjektivistlik filosoofia ei vaja objektiivselt loomuõigust positiivne seadus ongi kogu õigus. 3. Inimühiskonda võib vaadelda ka iseseisvana, lahutatud üldisest maailmakorrast. 4
tõeseks seda, kuidas asi paistab. Relativism on epistemoloogiline positsiooni, mille kohaselt igasuguse teadmise kehtivus on alati relatsioonis konkreetse subjekti perspektiiviga ja seetõttu kehtibki üksnes antud subjekti jaoks, välistades üldkehtiva teadmise võimalikkuse. Kuid kui positsioonid (1) ja (2) on mitteproblemaatilised, siis positsioonid (3) ja (4) on kritiseeritavad. Juba Platon osutatud teoses (170c-171c), nagu ka hiljem antiikaja skeptikud, osutasid subjektivistliku positsiooni vastuolulisusele: kui kõik, mis paistab, on tõene, siis tuleb tõeseks tunnistada ka see juhtum, kus kellelegi paistab, et kõik, mis paistab, ei ole tõene. Sellest aga järelduks, et kõik, mis paistab, ei ole tõene, vastupidiselt sellele, mida subjektivism väidab. Relativism ei põrku osutatud raskusele, kuivõrd see kõneleb teadmise tõeväärtusest üksnes konkreetse subjekti jaoks ja möönab, et mis ühele on tõde ei pruugi seda olla teise jaoks
olendi seisund maailmas, kus kogu tema eksistentsi jooksul kulgeb kõik tema soovide ja tahte järgi." Kanti subjektivistlikust õnne definitsioonist järeldub: Inimesi takistab õnne saavutamast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel. Kanti kriitika hea elu käsitlustele: ·Hea elu mõiste objektivistliku käsitluse kriitika: Hea elu määratlus tuletatakse metafüüsilistest väidetest inimloomuse kohta, mida on raske tõestada. ·Hea elu mõiste subjektivistliku käsitluse kriitika: See, mis on kellegi jaoks hea, sõltub tema kalduvustest, eelistustest ja soovidest. Kaasegsed edasiarendused hea elu käsitlusele : Reflekteeritud subjektivism - Inimese elu on siis hea, kui ta seda afektiivselt heaks kiidab. Soovid allutatakse kriitikale. Tähtis on inimese teadlikkus oma soovidest. Selle tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu. ·Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida
uurimine on paratamatult seotud kehtiva õigusega, või uuritakse nö ekstsentriliselt, õiguse suhtes väliseid faktoreid arvestades. [Kui õigusel ongi loomulikud/välised piirid, siis näivad need pigem muutuvad ühes inimühiskonna ajaloolise arenguga (areng ei tähenda tingimata progressi). Samuti ei saa täielikult nõustuda objektivistliku õigusfilsoofia rajanemist imestusele maailma korra üle ja subjektivistliku rajanemist kahtlusele maailma korrastatusest:2 teatavas mõttes kord (üsna täpselt ennustatavad kosmilised sündmused) ja korratus (maapealne ilmastik või ühiskondlikud vapustused) eksisteerivad kõrvuti ning on alati selliselt olnud vaadeldavad (ega ilmaaegu jumalaid ei seostatud või paigutatud matemaatilise täpsusega korrastatud taevariiki), küsimus on olnud selles, kas ja kuivõrd taevalik kord kehtib maa peal või inimeste mõistuses.]
või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes Uusaja kolm uut suunda Shaftesbury ja Leibniz: tunnete harmoonia hinges -> vooruslik tegutsemine ja kodanikuhumanism, individualism, augustiinlus ühiskondlik harmoonia -> õnnelik elu Subjektivistliku õnnekontseptsiooni sünd Shaftesbury hinge harmooniast: Hobbesilik ihade rahuldamine Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka Shaftesbury’lik hinge harmoonia suurusega meelelisi naudinguid Rousseau moodsa inimese hingehaigusest suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest
usugruppidest mitteformaalsed) ususallivus I 1. Võrrelda Cicero ja Pufendorfi õigusfilosoofilisi seisukohti. Põhilised erinevused ja sarnasused. 2. Kas Rousseau ühiskondlikus seisundis sai positiivse õiguse vastu argumenteerida lähtuvalt loomuõigusest EI/JA põhjendada argumenteeritult. 3. Kas Locke oli subjektivistliku filosoofia esindaja selle traditsioonilises mõttes EI/JA põhejendada argumenteeritult. II 1. Võrrelda Aristotelese ja Locke õigusfilosoofilisi seisukohti. Põhilised erinevused ja sarnasused. 2. Kas M.Luther oma õpetuses taotles kehtiva positiivse õiguse muutmist EI/JA põhjendada argumenteeritult. 3. Kas J.Bentham oli subjektivistliku filosoofia esindaja selle traditsioonilises mõttes EI/JA põhejendada argumenteeritult.
annaabi.ee 
