· George Gordon Byron · Detailirohke ->sümbolid · Stendhal, Balzac, Merimée Sümbolism · 19. sajandi lõpukümnendil lõhestatus ja vastuolulisus · Peamiseks suunaks sümbolism (kr symbolon- märk, tunnusmärk) · Polnud ühtne koolkond · Lüürika · Rajajad Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud · Eelkäija ja õpetaja Charles Baudelaire Sümbolismi erinevus realismist · Luule süvenes inimese subjektiivsesse maailma · Kujundite määramatus, mõtte aimatavus, tundevarjundid · Kunst elust kõrgemaks · Luuletaja rolli muutus poeet erakordsete võimetega; tajus ebamaist ja kõrgemat tõde · Ühisjooned impressionismiga : konkreetsete kujundite asemel meeleolu, mulje Claude Monet, "Impressioon. Päikesetõus " (1873) Claude Monet oli üks kuuest kõige tähtsamast impressionistlikust kunstnikust Prantsusmaal. Impressionism arenes paralleelselt kirjandusega(sümbolism) ja muusikaga (nt
peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited." ) pädevusnormid - on sellised konstitutiivsed õgiusnormid, milles määratakse, milline haldusorgan on seaduse rakendamiseks või mingis tegevuse valdkonnas pädev (nt : "Riiklikku tuleohutusjärelevalvet teostab Päästeamet kogu riigi territooriumil") Sekkumisnormid - sekkumist õigustavate normidega määratakse, kuidas haldusorgan võib isiku subjektiivsesse õigusesse sekkuda ( nt : "Politsei võib töödelda isikuandmeid, tehes kirjaliku või elektroonilise päringu elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmete saamiseks isiku kohta, kelle puhul see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks") Karistusnormid - näevad ette karistuse õiguserikkumise eest Legaaldefinitsioonid - õigusnormid, millega seadusandja defineerib seaduses olulisemad terminid
süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on tõepoolest täidetud. Nt ettevaatamatusest surma põhjustamise koosseisu (§ 117) puhul tähendab see seda, et isik on oma teoga tõepoolest põhjustanud teise inimese surma. Kui puudub kas või üks objektiivse koosseisu asjaoludest, on karistamine välistatud. 6.3. Subjektiivne koosseis §12 lg 3 lülitab ettevaatamatuse, mis liigitab kergemeelsuseks ja hoolduseks süüteo subjektiivsesse koosseisu, kirjeldades nii teos peituvat ebaõigust. Finalistlikust teomõistest lähtuvalt mõjutab teo ebaõiguse määra siiski üksnes kergemeelsus, sest hooletuse korral ei ole isikul mingit faktilist psüühilist suhet objektiivsete koossseisutunnustele vastavatele asjaoludesse. Et ka hooletus on siiski lülitatud süüteo subjektiivsesse koosseisu on seotud ilmselt eelkõige toimija individuaalsete võimete arvestamisega tema tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise üle otsustamisel
TÄHELEPANU - psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine stiimulile, millel on isiku jaoks püsiv või situatiivne tähtsus. Valida välja (selekteerida) pakutavast informatsioonihulgasi oluline; selekteeritu muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks. Ühtlasi luuakse vajalik seisund stiimulite vastuvõtuks ja töötluseks. - Tp võib olla suunatud väliskeskkonda, kuid ka subjektiivsesse kujutluste/mõtete sfääri - Tp tagab selge taju; suunatud mälu poolt. Tähelepanu kui protsess tähendab oluliste stiimulite valikut, tähelepanu kui seisund rõhutab psüühilise aktiivsuse aspekti. Tähelepanu liigid: a) tahteliste protsesside osalusmäära alusel: - tahtmatu (geneetiliselt vanim) alaliik, mehhanismiks on orienteerumisrefleks (reaktsioon stiimuli uudsusele, kaasasündinud, "mis see on?")
Tähelepanu - psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine stiimulile, millel on isiku jaoks püsiv või situatiivne tähtsus. Valida välja (selekteerida) pakutavast informatsioonihulgasi oluline; selekteeritu muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks. Ühtlasi luuakse vajalik seisund stiimulite vastuvõtuks ja töötluseks. - Tp võib olla suunatud väliskeskkonda, kuid ka subjektiivsesse kujutluste/mõtete sfääri - Tp tagab selge taju; suunatud mälu poolt. Tähelepanu kui protsess tähendab oluliste stiimulite valikut, tähelepanu kui seisund rõhutab psüühilise aktiivsuse aspekti. Tähelepanu liigid: a) tahteliste protsesside osalusmäära alusel: - tahtmatu (geneetiliselt vanim) alaliik, mehhanismiks on orienteerumisrefleks (reaktsioon stiimuli uudsusele, kaasasündinud, "mis see on?")
Miller: "Tarbimine on protsess, mille abil ühiskond kohandab oma välimist kuju ja arendab ennast kui sotsiaalset subjekti. Descartes: cogito jagab maailma inimsubjektideks, kellel on mõistus, teadlikkus, kes seavad asjadele tähendusi, ja teisteks asjadeks kui objektideks, mateeriaks, mida saab uurida ja hõlmata kui fakte, kuid millel enestena ei ole tähendust ega olemust Olles teinud sellise vahe, kuidas siseneb objektide maailm inimeste subjektiivsesse kogemusse? Üldiselt ütleb lääne epistemoloogia - läbe teadmiste. Kuid - kuidas teavad inimesed, et nende teadmised objektidest on tõesed? Ilmselt selle kaudu, et need objektid rahuldavad eesmärke. See on tarbimise üks peamisei tähendusi - me näeme seda ja assimileerime seda oma ellu - nii praktiliselt kui intellektuaalselt - läbi oma vajaduste ja soovide. Selline maailmavaade eraldab subjektid ja objektid, viib nad teineteisest võimalikult kaugele. 7
mis tähendab, et rõhutud klassidel tasub alati loota sellele, et võib-olla nende seisund paraneb seises ilmas, maailmas. Niisugune mõtte arengus lõhnab Piibli järgi ja viitab sellele, et päris ateistlikud Comte seisukohad ei olnud, ei positiivse teaduse ega ühiskonna osas. Milline suhe oli Comte'l õigusega? Ta suhtus õigusesse kaheselt. Juba tol ajal eristati subjektiivset õigust (eraõigus) ja objektiivset õigust (avalikõigus). Comte suhtus subjektiivsesse õigusesse ääretult negatiivselt ja mõttetu on sellest rääkida, sest subjektiivne õigus seondub üksikisikutega ja kui küsida selle järgi, et mis õigused üksikisikul üldse on, siis sellele on üks vastus: inimesel on vaid üks õigus, õigus täita oma kohust, mis temalt ootab ühiskond, riik, teised õigussubjektid, ühiskonnaliikmed. Objektiivne õigus rõhub indiviidi ja riigi vahelistele suhetele sellesse suhtus ta positiivselt, ta leidis, et loomulikult on õigusel
Inimene on kindel oma teadmises, kuigi ta võib mitte suuta vajalikku kohe reprodutseerida. Intensiivse mõttetegevuse tulemusel tuleb vajalik meelde. Tähelepanu Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgas. See määratlus toonitab seega tähelepanu seost teadvuse keskmega, subjektiivse selgusega, et tähelepanu võib olla suunatud nii nii väliskeskkonda kui ka subjektiivsesse sfääri. Ühtlasi märgib see definitsioon ära, et tegemist on teatud valikuga mitme võimaliku teabeühiku või tunnetussuuna hulgast. Tähelepanu tähendab valikut infotöötluses ja ressursside piiratust – teadvuse keskmesse valitakse vaid osa võimalikest signaalidest. Üldise tähelepanuvõime ja virguse tagab ajutüve ja vaheaju retikulaarformatsioon ning sellega ühenduses olevate taalamuse mittespetsiifiliste rakutuumade ülenev aktiveeriv mõju ajukoorele. See aktivatsioon
Mõeldes moodsast tarbimisest läbi subjektide ja objektide suhete on lääne peamine filosoofiline suund. Descartes: cogito jagab maailma inimsubjektideks, kellel on mõistus, teadlikkus, kes seavad asjadele tähendusi, ja teisteks asjadeks kui objektideks, mateeriaks, mida saab uurida ja hõlmata kui fakte, kuid millel enestena ei ole tähendust ega olemust. Olles teinud sellise vahe, kuidas siseneb objektide maailm inimeste subjektiivsesse kogemusse? Üldiselt ütleb lääne epistemoloogia - läbe teadmiste. Kuid - kuidas teavad inimesed, et nende teadmised objektidest on tõesed? Ilmselt selle kaudu, et need objektid rahuldavad eesmärke. See on tarbimise üks peamisei tähendusi - me näeme seda ja assimileerime seda oma ellu - nii praktiliselt kui intellektuaalselt - läbi oma vajaduste ja soovide. Selline maailmavaade eraldab subjektid ja objektid, viib nad teineteisest võimalikult kaugele
annaabi.ee 
