LOOMULIK NORM reegel KEELEVASTANE mittegrammatiline UNIVERSAAL keelte võimalikud ühised omadused ja struktuurid LINGVISTIKA keeleteadus, keeleuurimine loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus ÜLDKEELETEADUS käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid KEELESÜSTEEM üldkeeleteaduse kui ka üksikkeelte põhiline uurimisobjekt KEELETÜPOLOOGIA keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine DIALEKTOLOOGIA murdeuurimine VARIEERUMINE vaheldumine TEKSTILINGVISTIKA uurimisobjektiks on terviktekstid VASTLUSANALÜÜS uuritakse reaalseid vestlusi PRAGMAATIKA uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälistest situatiivsetest faktoritest KRIITILINE LINGVISTIKA püüab seletada keele ja ideoloogiate ning keelekasutuse ja võimukasutuse seoseid
kõrgmägedes ja mäeahelikes, on vastupidavad murenemise suhtes. Liivakivist tekkinud kvartsiidis on tolmulaadseid osakesi, mis võivad näidata esialgse struktuuri piirjooni. Mittepuhtast liivakivist kaljukivi(mis sisaldab vilgu-või päevakivi) võib sulanduda teistesse moondekivimitesse, nagu näiteks kristallkiltkivi või gneiss. Kvartsiidis, mis on moodustunud mäe deformeerumise ajal, on märke moondesurvest kas pikenenud ja paralleelsete kvartsi struktuurijoonte või mis tahes kujuga kvartsimustri kristallograafiliste telgede suuna näo. Kaljukivil on rohkelt mustreid ja värvivarjundeid. Neid leidub helehallidest tumehallideni, valikut ilmestavad kirjud, roostepruunid ning roheka varjundiga plaadid. Kvartsiitkivide mitmekesisus tuleneb nende looduslikes asupaikades valitsenud tingimustest ja neisse pikaajalises tekkeprotsessis kogunenud lisanditest. Kui kõik paekivid ei ole ilmastikukindlad, siis Skandinaavia päritolu kvartsiidid,
Primitiivne, algeline keeleline võime oli olemas juba neandertallastel. Vastus küsimusele, kui palju keeli on maailmas, oleneb keele definitsioonist. Neutraalne termin, mis ei osuta staatusele, kirjaliku traditsiooni olemasolule, on keelevariant. Umbkaudne arv, mida nimetatakse, on umbes 6000-7000 keelt. Keeli võib liigitada vähemalt kolme kriteeriumitüübi järgi: põlvnemine samast arvatavast algkeelest geneetiline; struktuurijoonte järgi tüpoloogiline; territoriaalse esinemuse järgi areaalne. Suguluse alusel liigitatakse keeli keelkondadesse. Kõige paremini uuritud on indoeuroopa keelkond. Bretooni, kõmri, soti-gaeli, iiri keel kuuluvad indoeuroopa keelkonna keldi harusse. Germaani keelte harud on idagermaani, läänegermaani ja skandinaavia. Saksa, alamsaksa, inglise, afrikaani, friisi, hollandi, jidisi keel kuuluvad kõik läänegermaani harusse. Vene, ukraina ja valgevene keel on idaslaavi keeled
Eesti murrete uurimist hõlbustavad juba praegu Eesti Keele Instituudis (EKI) ja Tartu Ülikoolis (TÜ) loodud murdekeelendite otsingu- ja analüüsiprogrammid. EKI ja TÜ koostöös valmiv eesti murrete elektrooniline korpus annab täiesti uuelaadse võimaluse kõigile eesti keele uurijatele jälgida hääliku- ja grammatikanähtusi ka ajaloolistes eesti murretes. Murdeuurimine Eestis pole enam ainult asi iseendas. See on saamas üha rohkem osaks eesti keele ajaloo ja praeguste struktuurijoonte üldisest uurimisest. Võimalus keelendite murde-esinemuste kohta hõlpsamalt andmeid saada toetab ka sugulaskeelte ja Läänemere keeleareaali tüpoloogilise omapära uurijate tööd. Kirjeldatud muutused eesti dialektoloogias ei ole veel jõudnud lõpule. Mitmed suurprojektid on hetkel pooleli ja vajavad lähematel aastatel lõpuleviimiseks senisest suuremaid uurija- ja uurimisressursse. Püüan järgnevalt eesti murrete uurimisseisu iseloomustades sedagi näidata.
Kontakteeruvate keelte vastastikune mõju. Superstraat on tulemus, tekkinud keel. 8. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel on keel, mida räägib vähemus. Lingua franca argisuhtluses abikeel. Keel, milles kõik räägivad, olenemata oma emakeelest. Diglossia Olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks erinevat keelekuju, millel on oma kindlad kasutusalad. 9. Keeletüpoloogia keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine. 10. Grammatiline kategooria koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused. Näiteks kääne, aeg, isik. 11. Keeleuniversaalid vt ette poole. 12. Häälik Väikseim kuuldeliselt erisatatav inimkõne üksus. 13. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus Tähistaja on vorm, mida antakse tähistatavale
Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne). 19. saj klassikalise morfoloogilise tüpoloogia keelte jaotus selle alusel, kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub:
Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne). 19. saj klassikalise morfoloogilise tüpoloogia keelte jaotus selle alusel, kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub:
Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne). 19. saj klassikalise morfoloogilise tüpoloogia keelte jaotus selle alusel, kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub:
saj Euroopas, pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Deskriptiivne linvistika - tihedalt seotud sadade Põhja-Ameerika mandri põliselanike keelte uurimisega. Keelesüsteemi autonoomsus - keelesüsteemi uuritakse lahus kõigist kontekstuaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest. (ei arvestata nt murdeerinevusi, situatiivset varieerumist ja idiolektsust) Keeletüpoloogia - keelte struktuurijoonte võrlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine. Struktuaalne keeleteadus e strukturaallingvistika - 20.saj üldkeeleteaduse valitsev suund, mida on vastandatud võrdelv-ajaloolise keeleteadusega. Funktsionaalsed keelekategooriad - (sotsiolingvistika) iseloomulik on keele uurimine selle funktsioonidest lähtudes, arvestades kasutust, konteksti ja keelekasutaja omadusi. Keelt ei uurida idealiseeritud süsteemina. Dialektoloogia e murdeuurimine
uuritakse lahus kõigist konteksutaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest (kriitika: keelesüsteem kui abstraktne idealisatsioon), lähenemist nimetatud autonoomseks keeleteaduseks. Oluline lingvistiline rakendusala on keel(te) grammatikate kirjeldus, mis põhineb üldisel grammatikateoorial ja semantilisel teoorial. Teine sellega seotud oluline ala on keeletüpoloogia ehk keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine. Kui seda tüüpi uurimine keskendub keele süsteemile kui rohkem või vähem autonoomsele struktuurile, siis on tegemist strukturaalse keeleteaduse ehk strukturaallingvistikaga. Kõik pole autonoomsuse ideega nõus, juba kaua aega on keeleteaduses suundi, milles rõhutatakse keelesüsteemi ja keelekasutuse sõltuvust kultuuritaustast (nt etnolingvistika). 1960Ndatel hakkasid levima
Plaan koostatakse mõõtkavas 1:500 horisontaalide lõikevahega 0,25m. Plaani koostamine algab koordinaatide võrgu konstrueerimisest. Seejärel kantakse plaanile maatüki piiripunktid 1,2,3,4 variantidena kas koordinaatide järgi või antakse punkti 2 koordinaadid, külje 2...3 direktsiooninurk, maatüki kontuurjoonte sisenurgad 2 ja 3 ning piirjoonte 2...3, 3...4, 2...1 ja 1...4 pikkused. Abrissi andmete põhjal kantakse plaanile situatsioon ja mõõdistusruudustik koos reljeefi struktuurijoonte ja kõikide mõõdistatud punktidega. Mõõdistusruudustik, struktuurijooned ja nende juurde kuuluvad kaldejooned kantakse plaanile õrnade pliiatsijoontega. Punktidele kirjutatakse juurde kõrgusarvud 0,01 m täpsusega. Seejärel tuleb kõrguspunktid intepoleerida. Kusjuures eeldatakse, et kahe kõrvuti paikneva horisontaali kuju on sarnane. Horisontide interpoleerimine toimub sõltuvalt olukorrast: kergematel juhtudel tuleb
annaabi.ee 
