Peategelase Harry Halleri sisemuses on võitlemas kaks vastandlikku poolt, kuid inimest ei saa käsitleda vaid kahetahulisena: hea ja paha, inimene ja stepihunt. Igas inimeses on peidus erinevaid tahke, mis avalduvad kas kogu aeg, kriitilistes olukordades, mõni vaid korra elu jooksul. Harry Haller on intelligent. Paralleel Goethe Faustiga, ta on palju õppinud ja lugenud, kuid tunneb, et sellest ei piisa. Ta näeb endas vaid kahte poolust inimest ja stepihunti. Inimene esindab intelligentsemat poolt, kedagi, kes hindab vaimseid väärtusi. Stepihunt esindab mässajat, kes on vastuolus intelligendiga. Harry tahab olla pigem inimene kui stepihunt, aga maailm tema ümber on labane ja ta võõrandub sellest. Stepihundi jaoks on selline maailm ideaalne, aga Harry jaoks mitte - ta otsustab sooritada enesetapu, kuna näeb ainult selles võimalust lahkuda maailmast, mida ta põlgas. Siiski ei jõua Harry enesetapuni
Nad hakkavad ka oma otsinguid erinevalt teostama. Fausti aitab sellel teel salakaval Mefistofeles. Faust teeb temaga lepingu, et leida elus õnn, vastutasuks tahab Mefistofeles aga tema hinge. Tänu Mefistofelesele tutvub Faust Margaritaga, ning armub temasse. Selline sügav armastus päästab Fausti hinge põrgusse sattumisest. Sellist armastust tunneb ka Harry Hermine vastu. Hermine õpetab Harryt elu nautima, sellest rõõmu tundma, ning alla suruma Harrys pesitsevat stepihunti. Stepihunt ei lase Harryl elada täisväärtuslikku elu, see hoiab teda tagasi ja lükkab eemale sealsest ühiskonnast. Harry metik Stepihundi loomus saab aga temas jagu, ning ta tapab armukadedusest Hermine. Nende kahe elu oli lõputu iseendaga võitlemine, mis viis neid lõpuks tõdemusele, et see kõige parem pool on neis koguaeg olemas olnud, ainult, et nad pole suutnud seda siis kasutada, kui vaja oleks olnud.
Mariast saab Harry armuke, kes õpetab teda meelelistest naudingutest uuesti rõõmu tundma. Harry blond sinisilmne armuke. Maria suudab edasi anda igasuguseid tundeid väga hästi. Tema armastus süstib Harrysse uut elujõudu ja lootust. Suhtega Mariaga suudab Harry leida romantika ja seksuaalsuse aspekte,mida ta enne oli pidanud sobimatuteks ja triviaalseteks. Maria näeb teda kui inimest kellele ei lähe korda romantika ja ta püüab harryle sisestada elujõudu ja lootust Võrdle Harryt ja Stepihunti Harry Haller on keskealine mees, elu on tema jaoks mõistetamatu ning ta ei leia selles mingit lõbu ja on jäetud täiesti üksi.Stepihunt kujutab Harry valu ja rahutust kuita proovib vabaneda oma meeleheitest ja mitte aktsepteerimisest inimkonnas. Tunneb ennast stepihundina, sest ta tunneb ennast üksiku hundina steppidel, eraldatud kinnisideedest ja tavadest, mis on meelepärased tavalistele inimestele. Harry usub, et ta on
Ta proovis väravast siseneda, kuid see oli kinni. Kuna väljas oli jahe ning Harryl hakkas külm otsustas ta minna kõrtsi, kuid sealt tulles ei leidnud enam silti ega väravat. Möödamineja kandis sama silti, mis oli ka värava juures olnud. Harry tahtis temaga kõnelda, kuid tollel oli kiire ning ulatas talle kähku raamatu ja kadus minema. Koju jõudes süvenes Harry raamatusse, mis kandis pealkirja: ,,Traktaat Stepihundist. Mitte igaühele" Stepihunti lugedes tundis Harry ära iseenda. Ta kirjeldas traktaati raamatus sedasi: "ta (Stepihunt) käis liigi, tüübi kohta, oli teravmeelne abstraktsioon: minu isik, minu tõeline hing, minu tegelik ainukordne üksiksaatus ei olnud aga vahest siiski nii jämeda võrguga kinnipüütav". Harry tundis, et see raamat on talle mõeldud, sest tema oli juba piisavalt kaugel "igaühe" elust, normaalsete olelusest ja mõtlemisest. 5. a) Pablo palub Harryl hoiuleanda oma isiksuse
Vanavanaisa oli asutanud koole ja vanavanaema oli sajandi saj. alguses ajakirjanik. Neil oli neli tarka last, kellest üks jäi tööpataljoni Venemaal, ülejäänud kolmest said õpetajad. Aidi Valliku kodus valitses hea atmosfäär. Aidi vanaisal oli suur raamatukogu nimistus - kümme tuhat köidet, mida koos ka tihti loeti. Oma suurimateks mõjutajateks ja ellusuhtumise vormijaks nooruspõlves peab Aidi ,,Werner Holti seiklusi", veidi vähem ,,Muumitrolli" ja ,,Stepihunti". Ta leiab, et tänapäeva noored pole pahelisemad kui tema ja tema eakaaslased. Aidi Vallik õppis mitmetes koolides, ta on õppinud Palivere algkoolis aastatel 1978- 1979, Taebla Keskkoolis 19791986, Tartu Kunstikoolis 19861988, Haapsalu Õhtukeskkoolis 19901991 ning Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust 19911996. 1988. aastal jäi Haapsallu elama. Töötades kunstnikuna erinevates kohtades, liikus kirjanik palju ringi, põhiliselt Eesti, aga ka endise NSVL piires
" Ma kipun arvama et selline on iga vaatamisväärsuse saatus, olgu see siis ajalooline või modernne. Materjaalne huvi on liialt üle hingelisest väärtusest. Kui mõjuvõimsamatele kord antakse luba, siis hakkab selliseid asju juhtuma. Praegu tunduvad sellised mõtted utoopilistena, kuid selline saab olema reaalsus. ,,Kord võisin ma teda õhtu läbi silmitseda..." Stepihunt ei olnud palju endasuguseid näinud, sest muidu oleks ta elu ka muretum olnud. Kontserdil ta nägu ühte samasugust Stepihunti, kes tundus isegi veel rohkem endassetõmbununa. Ta võis praktiliselt oma peegelpilti näha seal, kuid tal ei tekkinud üleüldse mingit tunnet, nagu oleks Stepihundiks olemises midagi halba. Talle tundus see huvitav ja haruldane. Arvan et raamat oli huvitav kuni keskkohani, sest lõpuks hakkasid samad emotsioonid ja read korduma ning kõik muutus ebahuvitavaks. Mõte ei saanud eriti selles raamatus lennata, sest kõik oli liiga sünge ja painav. Nn ülerea
Neil oli neli last, kellest üks jäi tööpataljoni Venemaal, aga kõigist kolmest ülejäänust said õpetajad. Aidi Valliku kodus valitses tõsine ja asjalik atmosfäär. Aidi vanaisal oli väga suur raamatukogu, mida koos ka tihti loeti. Lapsepõlve lemmikraamatute hulka kuulusid Astrid Lindgreni teoste kõrval ka Alexander Dumas ,,Kolm musketäri". Oma suurimateks mõjutajateks ja ellusuhtumise vormijateks nooruspõlves peab Aidi ,,Werner Holti seiklusi", ,,Muumitrolli" ja ,,Stepihunti". Samas ei saanud teda just väga aktiivseks lugejaks pidada, sest isegi ,,Kõrboja peremehe" luges Aidi Vellik läbi alles ülikoolipäevil, kuna ta ei sallinud kohustuslikku kirjandust nagu enamik tänapäeva õpilasi. Aidi Vallik õppis mitmetes koolides kuni 1988. aastal jäi Haapsallu elama. Töötades kunstnikuna erinevates kohtades, liikus kirjanik palju ringi, põhiliselt Eestis. Peale keskkooli lõpetamist kirjutas Aidi Vallik vahel, kui sund peale tuli, siis jälle kuude kaupa mitte
põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega, et teisel pool kaost on ehk taas loodus ja süütus." Märkimisväärne osa detailidest ja psühholoogilisest analüüsist pärineb tõepoolest Hesse enda kogemustest. Tähele tasub panna sedagi, et Harry Hallery nime initsiaalid ühtivad autori omadega. Nõnda siis on Harrys palju Hesset ning Harry piinade kaudu võib aimu saada Hesse läbielatud kriisi sügavusest. Alustuseks tutvustatakse Harry Hallerit, Stepihunti, kõrvaltvaataja silme läbi: ta on viiekümnendale eluaastale lähenev mees, kes tundub kuidagi võõras. Kõrvaltvaataja tunneb Harrys vaimsust ja hingestatust, erakordsust ja andekust, tundlikku hingeelu, tõelise vaimuinimese tarkust. Samuti on tajutav Harry Halleri haigus: ta kannatab psüühiliste piinade, peavalude ja alkoholismi käes, ta on arendanud endas ,,geniaalset, piiritut, õudset kannatusvõimet", kuid selle haiguse põhjus pole mitte maailmapõlgus vaid enesepõlgus
ajal, kui Pablo laval mängis. Harry läks treppidest alla ja leidis baarileti äärest nooruki, keda ta esialgu pidas Hermanniks, kuid kes osutus frakis Hermineks. Nad tantsisid kordamööda ühtede ja samade naistega, see oli nende jaoks mäng. Äkki nägi Harry võluvat neidu, see oli ümberriietunud Hermine. Nad tantsisid, kuni päris ära väsisid. Harry kuulis naeru. Tuli Pablo, kes kutsus teda kauaigatsetud teatrisse. Ta hoidis Harry silme ees peeglit, milles Harry nägi Stepihunti. Pablo käskis tal näiliselt tappa tema praegune mina. Harry vaatas uuesti peeglisse ja tundis kergendustunnet, ta hakkas naerma. Seejärel vaatas ta ühte suurde peeglisse, kus nägi iseennast erinevates eluetappides, tema isik lagunes paljudeks minadeks. Kõik need peegelpildid jooksid peeglist välja ja tormasid erinevatest ustest sisse. Harry sisenes uksest, mille kohal rippus silt: ,,Tule rõõmsale jahile! Suurjaht autodele." Ta sattus maailma, kus käis sõda masinate ja inimeste vahel
Seega on varieeruvus ajas ja stiilides suur ning põhjalik. Õppekavas ei ole kirjas, mis järjekorras peab kursuste teemasid võtma ning määratud pole ka raamatute lugemise täpne järjekord. Sinna on välja toodud valik teoseid, millest kool või kursuse juhendaja ise valiku teeb, mis järjekorras raamatuid lugeda. Nimekiri erineb kooliti. Näiteks Valga Gümnaasiumis loevad 11.klassi õpilased ,,Carmenit", ,,Dekameroni", kuid Tsirguliina Keskkoolis läbitakse samal ajal ,,Stepihunti", ,,Katku" jm. Enamik raamatutest on valitud selle järgi, kas selles välja toodud probleemid on aktuaalsed ka tänapäeval või ei. Lihtsama sõnavaraga teoseid leidub ainult algklassides, kuid mitte enam gümnaasiumiastmes. Samuti, mida kõrgem klass, seda vähem leidub erinevusi koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades. (Kuressaare lasteleht 2013). 2. Õppekavade muutused kohustuslikus kirjanduses 2.1. 11.klasside kohustuslik kirjandus aastatel 2002/2003
Järgneva 13 aasta jooksul avaldab vaid ühe romaani: HINGEDE ÖÖ 1953 Kolm osa: Surnud mehe maja, Kiri proua Agnes Rohumaale, Seitse tunnistajat. Ise määratleb oma teost kui realistlikku muinasjuttu maailma, milles üsna reaalsed üksikosad on kuidagi võõriti kokku pandud, või jälle on üksikosade dimensioonid moonutatud. Seitsmes tunnistajas puudub igasugune seos formaalloogikaga, protsess on pea peale pööratud. Ristikivi ise näeb impulsina teose kirjutamiseks Hesse Stepihunti, kriitikud on märkinud ka Kafkat ja L.Carrolli. AJALOOLINE TEMAATIKA:Esimene ajalooline triloogia (Põlev lipp1961, Viimne linn1962, Surma ratsanikud1963) Ise on autor neid nimetanud ajaloolisteks kroonikateks. Kirjeldavad keskaja ummikseisu. Imede saar 1964 Imiteerib utoopilist romaani. Raamjutustus paigutatud 14.sajandisse. Müstifikatsioon. Allotria elukorraldus toob tegelikult esile 20.sajandi ebakõlad.
Surmatung vs elutung. Siin on näha jälle mõjutusi Freudilt. Stepihunt ei soovi elada ning mõtleb tõenäoliselt enesetapule rohkem kui ühelegi teisele soovile. Samas ei suuda ta ka enda elu lõplikult katkestada. Harry on vangis kahe tungi vahel (samuti seosed seksuaalsusega elutung Freudi järgi) ning saab teose lõpuks surma soovimise eest karistuse elus püsida. Kole kodanlus ja saksa ühiskond. Stepihunti rusus suuresti ka tolle aja mõttelagedus, lihtne elu, soovimatus asjadesse süveneda. Kodanlus tantsis pidudel fokstrotti, poonis kodus põrandaid ja poleeris riiulil istuvat totaka enesekindlusega vastu vaatavat Goethe portreed. See, kuidas Harry arvates surematut ja ainuõiget kultuuri ja kunsti rüvetati, oli tema jaoks pühaduseteotus, inimeste taandareng (Marxi mõjud). Inimese multipolaarsus. Inimene ei jagune mitte kodanlaseks ja Stepihundiks, vaid mitmeks tuhandeks erinevaks tahuks
annaabi.ee 
