sümfooniaorkestrile, kus I osa on sonata-allegro vormis. Renessansiajal nt. nim. Sümfooniateks mitmesuguseid instrumentaalmuusika episoode, nagu sissejuhatus või intermeedium (vahemäng). 17.sajandil sümf. iseseisvus kui instrumentide saatega koorimuusika vorm. Sellest ajast pärinevad näiteks G. Gabrieli ja H. Schützi "Pühad sümfooniad". Klassikalisele 4-osalisele sümfooniazanrile pani Sm'l 18.saj. I poolel aluse nn Mannheimi koolkond, mille juhiks oli J. Stamitz. Hiljem arendasid Viini klassikud seda zanri edasi. Kõigepealt Haydn, kes jõudis kirjutada 104 sümfooniat, seejärel Mozart ja Beethoven. Sümfooniat võib pidada kõige täiuslikumaks instrumentaalmuusikazanriks. Nii nagu sonaadi puhul , on ka sümf. osad erinevate karakteritega. Romantismiperioodil (19.saj) hakati kujutama programmilisi sümfooniaid, kus osadele lisati sageli sõnaline seletus, avamaks helilooja taotlusi. Nt. on H.Berliozi "Fantastilise sümfoonia"
Domenico Scarlatti sonaatide olulisus: - on olulised sonaadivormi arengu seisukohalt - paistavad silma oma aja kohta originaalse harmooniakäsitluse poolest - on virtuoosse mängustiili suurepärased näited Klassikaline orkester Mannheim. Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal, kus sajandi (18. saj.) keskel tegutses Euroopa suurim õukonnaorkester ning heliloojate koolkond, mille peameister oli Johann Stamitz (1717 1757). Mannheimi orkestri nagu hiljem ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühise bassihäälena tsellod ja kontrabassid). Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Puupillid mängivad tavaliselt kahe kaupa. Vaskpillidest on klassikalises orkestris ainult trompetid ja metsasarved harmooniapillidena kasutusel
Eelklassitsism hilisbaroki ajal tekkinud galantne, tundlik stiil Eelklassitsimi tunnused; iseseisvate häälte polüfoonia asemel tõuseb esile meloodia lineaarse (polüfoonia) asemel horisontaal (harmoonia) meloodika toetub kolmkõla- või gammakäikudele kontrastsed kujundid, mitu teemat II Varaklassitsim, 1760 1780 Üleminek hilisbarokilt Viini klassitsismile. Varaklassitsismi tähtsamad esindajad: 1. Mannheimi koolkonna heliloojad 1750ndatest aastatest: Johann Stamitz, Christian Cannabich, Franz Xaver Richter, Carl Stamitz 2. Bachi pojad W. F. Bach, C. Ph. E. Bach, J. Ch. Bach, G. Ph. Telemann, J. F. Agricola, J. J. Quantzi hilised teosed, J. Haydni varane period. Ka Christoph Willibald Glucki Pariisi-perioodi oopereid loetakse varaklassitsimi esindajaiks ("Armide", antiigiainelised "Iphigeneia Aulises" ja "Iphigeneia Taurises") Kirjanduses esindab varaklassitsismi nn "Tormi ja tungi" liikumine(Herder, noored Goethe ja Schiller)
Klassikalise orkestri kujunemine Sünnikoht Mannheim edelasaksamaal. Euroopa suurim õukonnaorkester ja heliloojate koolkond, Johann Stamitz. See ongi aluseks klassikalisele sümfooniaorkestrile, mille aluseks oli suur 4 häälne keelpilli rühm. Suurim uuendus keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillide rühm. Ainult trompet, metsasarv alguses. Beethoven kasutas esmalt trombooni oma 9. sümfoonias. Teine tähtis keskus Preisi kuninga Friedrich õukond Berliinis. Oli kuulus hiilgava kontserdielu poolest, osalesid väljapaistvad muusikud kaasa arvatud flöödimängijana ka kuningas ise.
8. Missugused muutused toimusid instrumentaalmuusikas (kammer-, orkestrimuus.)? Kadus kõigi barokiajastu koosseisude iseloomulikum osa basso continuo, mida asendas helilooja poolt välja kirjutatud klaveripartii, mis sai ansamblis juhtivaks. (vt. edasi lk. 272) 9. Kus kujunes välja klassikaline orkester ning mis pillirühmad sinna kuulusid? Instrumentaalmuusikas kujunes välja klassikaline orkestrikoosseis, mis on kasutusel tänaseni. Aluse pani Mannheimi koolkonna meister Johann Stamitz. Seal asus ka Euroopa suurim õukonnaorkester. Klassikalise sümfooniaorkestri kõla tugineb keelpillidele, väikese koosseisu asemel sai orkestri aluseks suur 4-häälne keelpillirühm: I, II viiulid - I viiulid mängivad meloodiat, II viiulid "peavad dialoogi" ja aeg-ajalt ühinevad esimestega, vioolad mängivad harmooniatäidet, tsellod ja kontrabassid moodustavad bassihäälena põhja Uutmoodi kasutati aga puhkpille. Puupuhkpillid (flööt, oboe, fagott) vabanesid keelpillide
(algul klavessiini-, hiljem kvarteti-) partii, mis sai ansamblis juhtivaks. Tavalisim koosseis klassikalis-romantilise ajajärgu kammermuusikas ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Sageli esineb klaver ka koos viiuli ja tselloga(klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett). Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal, kus sajandi keskel tegutsesid Euroopa suurim õukonnaorkester ning heliloojate koolkond, mille peameisteroli Johann Stamitz (1717-1757). Mannheimi orkestri nagu hiljem ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühisedbassihäälenatsellod ja kontrabassid). Suurim uuendusoli agakeelpillidegaühendatud neljahäälnepuupillirühm(flööt, oboe,klarnetja fagott). Mannheimi kõrval oli 18.sajandi keskel teine tähtis muusikakeskus Preisi kuninga Friedrich Suure õukond Berliinis. Õukond oli kuulus oma hiilgava kontserdielu poolest,
15 kiire, nagu itaali aavamäng sinfonia). Sellest saab kuulamist nõudev kontsertteos. 5.1 Orkester 18. sajandi II poolel. Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal, kus sajandi keskel tegutsesid Euroopa suurim õukonnaosrekster ning heliloojate koolkond, mille peameister oli Johann Stamitz. Aluseks oli suure neljahäälne keelpillirühm(nagu ka hiljem klassikalise sümfooniaorkestri aluseks). Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahääln epuupillirühm (flööt, oboe, klarnet, fagott), puupillid mängivad tavaliselt kahekaupa, vaskpillidest on klassikalises orkestris ainult trompetid ja metsasarved, need mängivad tavaliselt harmooniat. Vaskpillirühma hakkas julgemalt kasutama Beethoven, kes liitis rühmaga tromboonid. 6 . Sonaadivorm
kasutamine ja järsud karakterikontrastid teemade vahel. Sümfoonia , mis oli 1750-1760 lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontserteoseks. Nendesse aastatesse jääb ka Haydni ja Mozarti ,klassikalise stiili peamiste kujundajate varajane looming. Saksamaal Mannheimis tegutsesid 1742 aastast kunstihuvilise Pfalzi kuurvürsti Kar Theodori residentsis. 1788.a. kolis õukond Münchennisse. Böömi päritolu viiulivirtuoos ja helilooja Johann Stamitz (1717-1757)kutsuti õukonda kapellmeistriks. Arenes efektne orkestristiil, peen dünaamika. Teostes rahvalaulu lähedane meloodika, mis tugineb harmoonilisele põhifunktsioonidele, tundeline efektirohke kirjaviis. Klassikaline orkestratsioon (klarnetid, metsasarved). Aegamisi loobuti generaalbassist ,klavesiin muutus orkestris ülearuseks. Klassikalise sonaadivormi areng sümfoonias. Stamitzil suur mõju Haydnile ja Mozartile, nagu ka prantsuse muusikale. Teosed: 50 sümfooniat, u
annaabi.ee 
