¤ 1916.a. läks ta õpetajate seminarist vabatahtlikuna I maailmasõtta. ¤ 1917.a. suunati Remarque läänerinde vahetusse lähedusse sai kohe haavata ning oli aastatel 1917- 1918 laatsaretis. ¤ 1919 lahkus Remarque armeest, loobudes kõikidest ordenitest ja aumärkidest. ¤ Sõja järel suundus Remarque tagasi õpetajate seminari külakoolmeiseter lühikest aega, jättis ta õpetajaameti. ¤ Armastusest autode ja võidusõidu vastu sai temast spordiajakirjanik. ¤ 1925. aastal abiellus näitlejatariga. ¤ 1929. aastal sai Remarque tuntuks kirjanikuna ¤ "Läänerindel muutusteta"- tõlgiti 26 keelde; sõja ilustamata kujutamine ¤ 1938.aastal võeti Remarqueilt Saksa kodukondsus. ¤ Vananemise eest emigreerus kirjanik Sveitsi. ¤ Ta varjas oma majas saksa pagulasi; jätkas kirjutamist, reisis palju, eriti Prantsusmaale. ¤ 1939 suundus Remarque Euroopast Ühendriikidesse, kus ta elas põhiliselt Hollywoodys, suhtles:
87. Helena Kannus Helena Kannus on Eesti kergejõustiklane, 1992–2004 kuulus ta Eesti koondisse. Nägemispuudega võistlejana on ta korduvalt osalenud paraolümpiamängudel. 1998 tuli ta kaugushüppes vaegnägijate maailmameistriks, samuti jõudis ta 1999 EM-il kaugushüppes hõbedale. 2003 pälvis Helena Kannus maailmameistrivõistlustel pronksi kaugushüppes. Naiste kaugushüppes saavutas ta Ateenas 6. koha tulemusega 5,03 m. Paavo Kivine Paavo Kivineon eesti spordiajakirjanik, kirjanik ja tõlkija ning endine kergejõustiklane.Ta on kuuekordne meister kaugushüppes. Aastatel 1963–1965 parandas ta kolm korda Eesti kaugushüpperekordit. Lauri Leis Lauri Leis on eesti kergejõustiklane. Isiklik kolmikhüpperekord 16,77 (2008), kaugushüpperekord 7,48 (2005). Ateena olümpiamängudel (2004) saavutas 33. koha tulemusega 16,18. Tõnu Lepik Tõnu Lepik on eesti kaugushüppaja.Lepiku México olümpiamängudel hüpatud 8.09 püsis
· Remarque osales Esimeses maailmasõjas.Ta päästis mitme kaaslase elu, aga teda muserdas kõige rohkem koolivenna surm.Ta ise sai haavata,peale paranemist lahkus armeest ja loobus kõikidest ordenitest ja aumärkidest. · Peale sõda suundus ta tagasi õpetajate seminari,mõnda aega õpetas küla koolmeistrina,aga ta jättis selle ameti peagi, sest tema väljavaated olid sõjaga muutunud. · Järgnes palju juhutöid,temast sai spordiajakirjanik ja ta abiellus näitlejaga. · 1929a. sai ta tuntuks romaaniga "Läänerindel muutusteta"-paljudele meeldis sõja ilustamata kujutamine.Romaan aga põletati natside tuleriidal ning talt võeti ära saksa kodakontsus. · Siis emmigreerus ta Sveitsi,lahutas aga abiellus uuesti, et duberkoloosi haigel naisel pikendataks elamisluba. · Teist maailmasõda elas ta Ühendriikides,peale seda naasis ta Sveitsi kus ta suri 1970 aastal. Looming
Toomas Uba (1943-2000) Toomas Uba oli sündinud 2. novembril 1943 aastal, Talinnas. Toomas Uba isa Reginald Uba (aastani 1936 Suban) osales 22aastaselt Berliini olümpiamängudel (1936) 1500 meetri jooksus, hiljem oli kergejõustikukohtunik. Süstis pojale spordivaimustust, üheskoos pandi juba 1952, aastast alates pidevalt kokku spordikaustikuid. Legendi järgi tegi Toomas Uba esimese spordireportaazi kaheksa- aastasena, valgustades köögiaknalt emale-isale Helsingi olümpiamänge. Toomas Uba abikaasa nimi oli Mall, pojad Tarmo ja Margus. Margus on rahvusvahelise kategooria tennisekohtunik, osalenud olümpial Euroopa Ringhäälingute Liidu EBU televisioonirühmas. Harrastas paljusid spordialasid (näiteks suusatamine, jooks, ujumine, tennis ning paljuid spordimänge), Eesti noorteparemikku pääses võrkpallis. Lõpetas 1962 Tallinna 21. Keskkooli ja 1968 kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti fil...
kolida. Taskuraha teenimiseks andis Remarque klaveritunde. Lisaks tundis huvi liblikate, metsade, jõgede ja kirjutamise vastu. 1916 läks Remarque vabatahtlikuna Esimesse maailmasõtta. 1917 suunati ta läänerindele, kus päästis mitme kaaslase elu. Rindel sai ta haavata ning pärast seda lahkus armeest. Pärast sõda suundus R. tagasi õpetajate seminari. Ta ei olnud sealsete vanaaegsete meetoditega rahul ning hakkas tegema juhutöid. Temast sai spordiajakirjanik. 1925 abiellus näitlejatar Ilse Jutta Zambonaga. 1929 sai tuntuks kirjanikuna romaaniga "Läänerindel muutuseta", mis sai väga menukaks ka välismaal. Kuid natsidele oli see vastukarva ning 1938 kaotas R. Saksa kodakondsuse. Ta emigreerus Sveitsi ning jätkas kirjutamist. 1939 suundus R. USA-sse ning elas kuni 1942 Hollywoodis. Seejärel suundus New Yorki. Hiljem suundus tagasi Sveitsi. Suurimat menu saavutas tema romaan "Arc de Triomphe". 2
vaid Tsehhoslovakkiale loovutati üks geim. Ka poolfinaalis saadi kindel 3:0 võit Rumeenia üle. Sportimist alustas 1963. Treenerid Ülo Palgi, Raimond Pundi, Ivan Dratsov ja Vjatseslav Platonov. Eesti kõigi aegade edukaim võrkpallur Viljar Loor (54) ei ole viimase kaheksa aasta jooksul enam palli mänginud. Eesti Olümpiakomitee esitles täna spordiajakirjanik Tiit Lääne koostatud raamatut võrkpallur Viljar Loorist, mis ilmub sarjas "Olümpiavõitjad". "Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid," ütles olümpiavõitja Viljar Loor.
Ja minu kreedo on individualisti kreedo: sõltumatus, tolerantsus, huumor." Sündis 22. juunil 1898 aastal Osnabrückis Saksamaal kodanikunimega kirjanik Erich Paul Remark, kirjanikunimi aastast 1923 Erich Maria Remarque. 1916. a lõpetas ta kiirendatud korras katoliku seminari ja läks vabatahtlikuna läänerindele I maailmasõtta, sai korduvalt haavata. Sõjast naasnud 20aastane Remarque soovis saada muusikuks või maalikuntsnikuks, tegelikkuses tuli tal pidada mitmeid ameteid: spordiajakirjanik, väikekaupmees, kooliõpetaja, raamatupidaja, orelimängija, autovõidusõitja, hauasammastega äritseva firma kaubaagent, autotöökoja tööline. Neil aastail rändas Remarque palju ringi, käis Itaalias, Sveitsis, Balkanimaades, Türgis. Töö kõrvalt kirjutas ta oma esimesed jutud, luuletused, romaanid. Kriitikud ütlesid tema teoste kohta ,,Palju maailma valu ja vähe talenti" , tema keelekasutus hinnati kohutavaks.
Ma võidan need paar tolli, kui ületan lati selg ees,» naeris Fosbury. «Sellise stiiliga ületad sa kõige rohkem 1.90, kui pole enne murdnud oma selgroogu,» väitsid treenerid. Aga kui Dick oli ületanud juba kaks meetrit, muutusid hinnangud tagasihoidlikumaks. Ebaleti: ehk on võimalik isegi 2.10 Pärast seda, kui Fosbury tuli 1965. aastal Eugene'is osariigi meistrivõistlustel teiseks, ilmus ühes ajalehes foto uue stiili viljelejast. Üks «Medford Mail Tribune'i» spordiajakirjanik ristis selle Fosbury flopiks. 1968. aasta veebruaris pääses Dick Fosbury populaarse kergejõustikuajakirja «U.S. Track & Field News» kaanepildile. Fotol jälgis sünge ilmega rivaal, käed risti rinnal, kuidas Dick ületas 2.15 ja võitis Ateena mängud Oaklandis. See oli flopile omamoodi pöördepunkt, uut stiili aktsepteeriti. Fosburyst sai kõige kindlam 7 jala (215 cm) ületaja USAs. Staadionil sai ta tuntuks kui Võlur Foz. Medfordi linna emad kurtsid purustatud
kergejõustiklasest. (https://arhiiv.err.ee/vaata/heino-lipu-lugu) Raamatut läbi lugedes ja lühifilmi lõppedes valdasid mind väga erinevad emotsiooni. Suur suur austus H.Lipu vastu ning suur suur kurbus selle üle, kuidas lihtsalt poliitika tappis ühe mehe suured teod ja unistused. Selle peale võingi ma öelda, et kes pole veel Heino Lipu raamatut lugenud siis tehku seda kindlasti. Raamatu autor, Tiit Lääne ( 21.10.1958), on Eestis tuntus spordiajakirjanik. Tema teos Heino Lipu eluloost ilmus koostöös Eesti Olümpiakomiteega austamaks ka neid suuri sportlasi, kes mingitel põhjustel olümpiakullani ei jõudnud. Selle sarja esimene raamat ongi Heino Lipust, mehest , kes oleks võinud olla mitme olümpia kangelane, kui kuri saatus ja võõras võim ei oleks kõigi aegade ühelt suuremalt kergejõustikutalendilt nii alatult ja aralt selle võimluse ära võtnud. Tiit Läänel ilmus raamat Eesti Olümpiakomitee aupresidendist Arnold Greenist
Jooksualadel jõudsid poolfinaali ja finaali nimed, kellest laiem avalikkus ja ka suur osa kergejõustikule lähemal seisvatest inimestest polnud kunagi midagi kuulnud. Nimede tundmatusele vastas paraku ka tulemuste tase, eriti jooksualadel puudusid n-ö maailma mõistes staarid pea täielikult. Hüpetes ja heidetes oli olukord hoopis teine, nii mõnelgi alal tähendab Euroopa tipp ka maailma absoluutset tippu. Ehk peitub siin suur osa tõest täiesti väites, mille üks Eesti spordiajakirjanik EM-il välja ütles. Paljudel riikidel on jooksude peale mõttetu panustada, sest maailma tippkonkurentsis on tumedanahalistega koos võisteldes väga vähe lootust läbi lüüa ja nii panustataksegi rohkem väljakualadele. Samas on neidsamu Euroopa meistrivõistlusi valgenahalistele jooksjatele väga vaja, et leida motivatsiooni tipptasemel treenimiseks. Meenutame kas või Pavel Loskutovi nelja aasta tagust hõbemedalivõitu või sellelt EM-ilt meeste 10 000
aastal. Selle esikaanel oli rändauhind, mille eesti „Kalevi" kergejõustiklased olid 1915. aastal Moskvas võitnud. Leht ilmus ajakirjandusmaastikule tervislike eluviiside propageerijana. 1921. aasta mais asus selles toimetajana tööle Eesti üks lootusandvamaid kergejõustiklasi Harald Tammer (atleet, jõutõstja, ajakirjanik fotol), 3 kellest sai Eesti esimene spordiajakirjanik. Tihti tuli tal leht algusest lõpuni ise täita. Tammer propageeris tippsporti, Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu mistõttu tekkis poleemika arstidega: „rekordspordi" puudustena nähti hasardi ja auahnuse õhutamist ning ühekülgsust. Tammer nägi aga tippspordis rahvuse reklaami ja otsis spordile riiklikku toetust. Suuresti tema tegevuse viljana asutatigi Kultuurkapitali osana Kehakultuuri Sihtkapital.
töölisena. Kuid ükski neist töökohtadest ei suutnud teda unustama panna neid kogetuid ja nähtuid õudusi. Peale sõda hülgab Sks ja 1931 läheb sveitsi. Kuid aastal 1933 Remarque raamatud keelati ja põletati ning Remarque ise jäeti saksa kodakondsusest ilma. Aastal 1932 põgenes Remarque Saksamaalt Sveitsi, sealt edasi aga Ameerikasse, kus ta sai 1947 ka kodakondsuse.Sai kooliõpetaja hariduse, aga töö õpetajana ei meeldinud. Spordiajakirjanik. Palju naisi ja armukesi. Afäär Marlene Dietrich'iga. 1948 pöördus ta aga tagasi Euroopasse, täpsemalt Sveitsi, Porto Ronco villasse Ascona lähedusse . Kuid aastal 1958 abiellus ta Ameerika filmistaari Paulette Goddardiga, kes oli enne abielus olnud Charlie Chapliniga. Seal kirjutas ta ka mõned novellid, mis jutustasid peamiselt I ja II maailmasõjast. Ta suri 25. septembril aastal 1970 Locarnos Sveitsis Looming Kirjutab kui ühte romaani- pidevalt üks teema
annaabi.ee 
