Lahingutes olid eriti edukad meie soomusrongid, kõige silmapaistvamad olid soomusrongid, mis sõitsid Narva ja Tallinna vahel. Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka, tema juhtis soomusrongide ehitust. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega ja seal olid laskeavad, kust oli võimalik lasta. Soomusrongidega oli meil Venemaa ees eelis, kuna Venemaa ei saanud kasutada soomusronge, sest Narva raudteesild oli õhku lastud. Talvel saime me tänu soomusrongidele kergesti oma vägesid ümber paigutada, sest teed olid täis tuisanud ja teede kaudu oli raske seda teha. Meil oli suhteliselt hea raudteevõrgustik, arvestades meie seisu. Kindel eelis raudteel andis lootust mõlgutada mõtteid sõja võidust. Mainimata ei saa ka jätte , et eestlastel oli motivatsiooni oma iseseisvumise pärast võidelda. Lisaboonuseks oli maareform, mida lubas valitsus. Selle alusel lubati jagada maad talupoegadele. 1919
Soomusrongide kasutate Eesti Vabadussõja alguses tegutsesid laiarööpalised ja kitsarööpalised soomusrongid eri suundadel, ega olnud allutatud ühtsele juhtimisele. Laiarööpaliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Karl Parts (ja peale tolle haavata saamist kapten Anton Irv). Ning kitsarööpaliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Albert Peters. Pärast Valga raudteesõlme vallutamist 1919. aasta veebruaris, kui soomusrongidele avanesid uued löögisuunad Pihkva-Irboska, Volmari (Valmiera) ja Hopa (Ape), tekkis vajadus hakata rongide tööd koordineerima. 20. veebruaril 1919. aastal koondati kõik soomusrongid ja neid teenindavad remontrongid Soomusrongide Divisjoniks, mille koosseisu lülitati ka soomusautode kolonn, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, soomusrongide kuulipildujakursus ja mõned väiksemad allüksused. 10. märtsil 1919. aastal kinnitas sõjavägede
LANDESWEHRI sõda 1919.a jaaniapäeva paiku nõudsid LANDESWEHRI juhid, et Eesti väed lahkusid Põhja-Lätist. Eestlsed jäid aga kohale. Seepeale alustas LANDESWEHR koos Rauddiviisiga sõjateguvust. Sakslased olid kindlad, et nad suudavad eestlastest kergesti jagu saada. Esialgu oligi neil edu. Eesti väed pidid taganema. Taganemine ei kestnud aga kaua. Toonud rindele uusi väeüksusi, läksid Eesti väed vastupealetungile. Peamine löök anti soomusrongidele. Eesti sõdurid polnud unustanud muistset vabadusvõitlust (1208-1227). Seepärast võitlesid nad sakslaste vastu erilise innu ja vaprusega. Eestlasi toetasid ka Läti väeüksused. VÕNNU LAHING Sõja käiku määrav lahing sakslastega toimus VÕNNU (Cesise) all. 23. juunil 1919.a. saavutasid eestlased otsustava võidu sakslaste üle. Lüüasaanud vaenalne põgenes kiiresti, jättes maha Riia. Juuli algul sõlmisid sõdivad pooled Inglismaa ja Prantsusmaa nõudel vaherahu
väeosades. Kohusetundest ajendatud ohvitserid, Omakaitse baasil loodud Kaitseliidu liikmed ning koolipoisid tõusid ainsatena maa ja vabaduse kaitsele. Eestis jäid sisevõitlused Eesti- Vene sõja varju, enamlased moodustasid vähemuse punavägedest. Toetus enamlastele vähenes järjest, eesti rahvas määratles end aprillis 1919 Eesti Asutavasse Kogusse. Dets. 1918 hõivas PA 2/3 Eestist, kuid meie vastupanuvõime kasvas tänu Soomest saadud relvadele ja ehitatud soomusrongidele. Tallinna jõudis ka Inglise eskaader, vabatahtlikud Soomest, Rootsist ja Taanist. Eesti poolel oli ka vene valgekaartlaste Põhjakorpus (Loodearmee), Eesti vägede ülemjuhatajaks sai Laidoner. PA oli 1919 algul kurnatud (siia ei saadetud enam reserve), Eesti Töörahva Kommuun hilines mobilisatsiooniga, enamlaste õhutatud mässukatsed nurjusid. Enamlased päästsid valla punase terrori (ohvreid 600), hiljem valge terrori omakohus, kohtuta hukkamised ja sõjavangide mahalaskmine.
Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahoviti üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi. Kuperjanovi partisanid valmistasid oma ootamatude rünnakutega Punaarmee tagalsse enamlastele palju tuska. Nüüd oli Kuperjanov oma paari rooduga raudteele välja jõudnud, kus ta kohtus soomusrongidega. Soomusrongidele oli tee Tartusse vaba. Linn vallutati punaüksute käest 14. jaanuaril. artus olid punased toime pannud massimõrva. Kommunistid olid arreteerinud suure hulga inimesi ja need Krediidiühisuse keldrisse viinud. Valdav osa neist tapeti enne soomusrongide Tartusse jõudmist. Samasugune mõrv oli toimunud ka Rakveres. Seal jõuti laibad maha matta, Tartus aga mitte. Soomusrongid alustasid Tartust edasitungi Elva suunas, mille desandid vallutasid 15. jaanuaril
Vabariigiga on lõpp. Viru rinne Punaarmee uus pealetung nädal pärast Narva vallutamist. 8. dets lages Jõhvi, 11. Aseri, 15 Kunda, 16 Rakvere. Rakvere langemine tõi siiski kaasa teatud muudatuse. Kui Orult Rakvereni oli rahvavägi osutanud sümboolset vastupanu, korralikke vasturünnakuid ja katseid Punaarmee peatamiseks ei tehtud. Pärast Rakvere vallutamist kasvas rahvaväe vastupanu, ka seetõttu, et rindele saabusid uued väeosad ning soomusrongid. Tänu soomusrongidele aeglustus Punaarmee tegevus raudtee piirkonnas. Olid sunnitud kõige otsesemast Tlnasse viivast teest. Kõigele vaatamata edasitung siiski jätkus, 24.12 jäeti maha Tapa raudteesõlm, Jõgeva. Paar päeva varem olid langenud ka Tartu ja Valga. Lõunarinne Punaarmee oli algusest peale passiivsem. Otsiti võimalusi kokkuleppeks saksa vägedega. Eelistati edasistest kokkupõrgetest hoiduda. Kokkuleppeid ka saavutati. 8.12 andsid sa väed üle Võru, mõni päev hiljem Valga
13. mai Algas vene valgekaartlaste Põhjakorpuse esimene pealetung Petrogradile. 15. mai Algas Eesti ja Ingeri väe operatsioon Ingerimaa vabastamiseks. 19. mai Asutav Kogu avaldas Eesti riikliku iseseisvuse deklaratsiooni. 25. mai Eesti vägi vallutas Pihkva. 27. mai Algas Eesti väe pealetung lõunarindel Võru juurest Jakobstadti (Jēkabpils). 30. mai Venemaal saadeti laiali eestlaste punavägi. Sakslaste rünnakuga Eesti soomusrongidele Amata jõe silla juures algas 5. juuni Landeswehr'i sõda. Petrogradi all algas punaväe vastupealetung vene valgekaartlaste Põhjakorpuse 19. juuni vastu. 19.–20. juuni Limbaži (Lemsalu) ja Straupe (Roopa) lahing (Eesti väe ja Rauddiviisi vahel). Võnnu (Cēsise) lahing Landeswehr'i ja Rauddiviisiga. Eestlaste võit, mille 21.–23. juuni mälestuseks tähistatakse võidupüha. 24. juuni – 3.
Sellest ajendatuna andis korpuse juht käsu alustada pealetungi ka Võnnu ümber asuval Landeswehril, mis algas 21. juuni varahommikul. Ägeda suurtüki- ja jalaväetule tõttu alustas Läti 2. Võnnu polk korratuses taanduma, mistõttu rindele jäi ohtlik avatud lõik. Seda ära kasutades edenesid taganevaid lätlasi jälitavad sakslased kiiresti Volmari suunas, jõudes Rauna ja Loode jaamani, kus võeti tule alla eestlaste kaks soomusrongi. Peagi saabus Loode jaama juurde soomusrongidele appi otse Valgast Kuperjanovi partisanide pataljon, mis astus kohe innukalt lahingusse. Õhtuks vallutati tagasi strateegilised positsioonid. Samal ajal üritas Rauddiviis hõivata Stalbe mõisa, mis avanuks tee Volmarini. Vägevas lahingus õnnestus Rahvaväel lisajõudude abiga sakslased tagasi hoida. Saksa vägede pealetung oli seega ebaõnnestunud. 2. juuni hommikul algas reservide toel Rahvaväe vastupealetung Loode jaama lähedal,
annaabi.ee 
